Tomatibusiness on tülgastav

Sattusin lugema artiklit, kus halati, et Lot ja Garonne’ i  departemang Prantsusmaal  ei suuda omadega hakkama saada, noored kolivad ära ja üldse nutt ja hala. Kuna  mul õnnestus just sel suvel rääkida ühe õhtusöögi ajal inimesega, kes on sealtkandist pärit, täpsemalt Casteljaloux linnast (kõlab jube totakalt, Castel=kindlus, jaloux=armukade), siis tema rääkis mulle sellist juttu:

Lot et Garonne on Prantsumaa kõige viljakam maa. Sealkandis öeldakse, et torka kepp maasse ja see kepp hakkab õitsema ja haljendama. See maapaik on suurte jõgede Lot’ i, Baise ja Garonne’i  ristumiskoht, kus tuhandeid aastaid jõesetted on ladestunud Püreneede ja Massif Centrali vahele. See on ilus, väga viljaka mullaga maa. See on kaunite niitude ja viljapuuaedadega maa, kus toskaana tüüpi majad kaunistavad maastiku. Kliima on “ça va” nagu prantslased ütlevad, Atlandi hoovused siin ei võimutse-suvel on mõnusalt palav ja talvel ei ole väga külm. Kevad on lihtsalt imeline. Ühesõnaga võib öelda, see ongi maapealne paradiis.

Eriti armastab sellist paradiisi tomat. Prantsusmaa supermarketites müüakse aastaid tomatit Marmande  ja just seda supermarketi tomatit hakati Lot’is  kasvatama 20 aastat tagasi.  Löödi kogu maa suuri kasvuhooneid täis, muld kaeti aga geotekstiiliga-täielik jama! Sul on käes unistuste maa, aga sa paned sinna üles kasvuhooned ja hakkad húdropooniliselt tomateid kasvatama. See tähendab, et saadad selle viljaka mulla kuradile ja pistad tomatid geotekstiili (näiteks kivivill või mõni muu naftatoode)  sisse ja kastad taimi toitaine lahustega. Arvuti kontrollib kasvu ja idanemast. Kui seemne mulda  paned, saad programmeerida millal su tomat valmis peab saama. Saad kenasti välja arvutada, et tomat valmiks kui turul on hind kõrge, veidi enne kui saabuvad tomatid Hispaaniast ja Marokost näiteks. Aga võid ka hävida kui oled programmeerinud tomatid valmis saama valeks ajaks, kui turu hind madal. Mida rohkem tehnika areneb, seda rohkem saad mängida. See on koht, kus nutt tuleb peale. Suurem loodusele kahjutekitaja ja lihtsalt prantsuse keeli <con> enam olla ei anna.   Näiteks  andaluuslased  on asjast ehk sellest geotekstiilist õigesti aru saanud-nad on ehitanud suured kasvuhooned geotekstiili ehk siis hüdropoonika peale rannikule- sinna, kus on palju päikest, aga muld pole viljakas. Geotekstiil on vaeste maade väljapääs, maade, kus puudub viljakas muld. Kasutada aga naftatoodet kõige viljakama mullaga alal, on lihtsalt üllatav. Sul on maa, sul on kliima, sul on traditsioonid, sul on ka teadmine kuidas teha ja mis sa teed? Sa katad maa kinni, tasalülitad kliima, traditsioonid viskad prügikasti, et toota täpselt samasugust tomatit nagu kõik teised masstootjad. Kui sa veel suudad eksportida oma tomati Marokosse, saad eksporditoetust. Milline absurd! Viimati sai lugeda, et maailma suurim tomatitootja on Hiina. Kus hiinlased neid tomateid kasvatavad? Aga muidugi kaunis liivakõrbes Xinjangis. Aitäh geotekstiil!

Prantsuse põllumajandus ongi selline. Pole minu, vaid mu tuttava prantslase sõnad. “Poistel” on käes maailma kõige rikkalikumad põllutükid ja nad ei hooli sellest. Sajandeid vanu traditsioone ei austata-nisu asemel pannakse maha mais,  pardid pannakse tuhandete kaupa kokku elama ja sead sadade kaupa. Keegi ei hooli tagajārjedest.  Kõik vanemad inimesed teavad, et pardikarju ei tohi suureks ajada haiguste pärast, sama lugu on sigadega. Aga pole hullu, on ju olemas antibiootikumid. Ja neid hakkavad loomad ja linnud saama sünnist alates.

Neil poistel-tüdrukutel on vabandus: geotekstiili tomatid on ilusa väljanägemisega ja puhtad, neid ei ole vaja pesta, sest nad ei puutu kokku mullaga mis määrib. Ja siis veel tomatite edasimüüjad, supermarketite ketid-nemad tahavad kõige ilusamaid, kõige punasemaid, kõige puhtamaid ja kõige odavamaid tomateid. Nemad ei taha kuulata juttu Lot ja Garonne’i  terroir’ist või  õpetust kuidas naturaalne tomat kõige paremini säilib. Kõigil on savi Lot ja Garonne’i viljakast maast.

Bretagne’ist, Prantsusmaa kõige kehvema mullaga alalt, sest seal on aluseks graniit ja seal on sajandeid kasvatatud vaid rukist, saab nüüd tänud geotekstiilile veebruarikuus juba tomateid! Kas pole haige värk? Need tomatid lähevad arvatavasti neile tarbijatele, kes peavad lugu Bretagne’i pannkookidest(crêpe)- vaeste toit, kuid hind rikastele!  (samuti prantslase arvamus)

Ja nüüd tänasesse päeva- Lot et Garonne on omadega põhjas. Võiks ju öelda, et see on õiglane karistus Jumalalt endalt.  Neil oli kāes rikas, viljakas maa, mille nad ära narrisid. Esimeste hulgas progressiga kaasajooksjad sammuvad nüüd viimaste hulgas. Kas peaks hakkama kasvuhoonetes lilli või kanepit kasvatama, sest tomati businessil on nii kõva konkurents, et sellega ei ela enam ära?

Turism ei ole ka silmapaistev, sest neil randasid ei ole. Minu sõber arvas, et jumet oleks seal piirkonnas teha gurmee reservaat. Koht, kus kasvatakse tõeliselt häid köögi-ja puuvilju hooajale vastavalt. Ja siis mustad ploomid-need, mis pannakse seisma Armagnaci sisse ja kirsid, mis laagerduvad eau de vie’s(kohalik puskar), see on selle koha kraam.

Muide ega Eesti suurtootjadki tomatit  mulda pane.  Toidupoodidest ei tasu üldse õiget, nn.  vanaaegset tomatit otsida.  Ma usun, et kuigi kõik seda teavad, ei hoolita miskipärast. Mina isiklikult pole sel talvel koju kordagi tomatit ostnud. Tomatiseemned on ilusti istutuspottidesse külvatud ja täna hommikul olid nad oma võrsed välja ajanud.  Ma saan aru, et paljudel linnainimestel pole sellist luksust nagu oma aed, aga siiski panen ma südamele: Inimesed, ärge ostke toitelahuses kasvanud tomateid, ärge sööge sellist jama! Turult ja õigel hooajal saab päris tomateid!