Suvi 2016 toiduelamused ja muidu uitmõtteid.

Novembris saab Tigu alustamisest 10 aastat ja arvatavasti me Beaujolais Nouveau päeval ikka tuleme kokku ja tähistame seda, kuid nagu eelmises postituses juba mainisin, praeguseks oleme otsustanud Pädaste projekti lõppedes alalise restorani kinni panna ja edasi mingi aeg ainult pop-up’e tehes aegajalt välja ilmuda. Ehk siis, mina lähen tagasi Saksamaale, noored lähevad jälle erialasele tööle, Pärtlil juba uus restoran olemas kus tööle hakkab.

Pole kadunud ka lootus, et me Uwega lõpuks Portugalis leiame sellise maja, mis mõlemile meeldib ja kus saaks hakata külalistemaja väikese restoraniga pidama. Siiani  pole me kahjuks sellist sobivat maja leidnud, või täpsemalt ühe maja leidsime, aga pole  müüajaga hinnas kokkuleppele saanud.  Septembri lõpus oleme puhkusel Portugalis, siis lähme veel paari maja vaatama, aga siiani ükski maja minuga päriselt kõnelnud ei ole, et vot see on see, mis ma otsinud olen.

Kõigepealt on muidugi vaja võtta sellest töösuvest üks pikem puhkus, sest puhkepäevadega suvi eriti ei hellitanud ehk tööjõuaga oli saarel raske-seega tuli  mitme eest rabada. Tööväsimus tuleb kõigepealt kuskil rannaliival välja pikutada enne kui üldse mingite tulevikuplaanide peale mõtlema hakata.

Suve jooksul pole ma avanud ühtki kulinaarset portaali ega blogi, lugenud ühtegi kulinaarset ajakirja ega kokaraamatut ja eks see kajastub ka blogis- mitte millestki pole olnud kirjutada.

Suvi ise on siiski pakkunud  suisa 2 sellist kulinaarset naudingut, mis eluks ajaks mällu sööbivad.

Esimene neist oli Kuressaares kus istudes Ülle juured Vinoteegis, astus sisse seltskond, kes äsja saabunud vähipüügilt ja palusid meil vähid  keeta ja seejärel aidata neid “konsumeerida” – sellist elamust ma ei mäletagi oma lähiajaloost (ei olnud röövpüütud vähid). Aastal 2002 käisin ma sõpradega  Vahemerel kalmaare püüdmas, see elamus kvalifitseerub samasse kategooriasse.

Teine elamus oli sel nädalal Liival, Koostas, kus üks peremeestest oli käinud kiirreisil Kasahstanis ja kaasa toonud kõiksugu hobuseliha tooteid- külmsuitsu liha ja kazõ’d.

No see Kazõ, mille Kalvarile olid kohalikud naised ja millest omakorda Meelis valmistas roa nimega Bešbarmak, oli ikka elamus küll.

Kõige lihtsamalt seletades on kazõ hobuse soolde topitud vürtsidega maitsestatud hobuseliha, mida on mitu tundi keedetud ja seejärel kas suitsutatud või kuivatatud.

Kazõks valitakse kõrgeima kvaliteediga hobuseliha, parim on 9-10 kuune  emane noorvarss.  Turul näiteks saab hobuseliha vanust määrata rasva värvuse järgi- noorloomal on see valge ja täiskasvanul loomal erkkollane.

Hobuseliha kindlasti üks maitsvamaid lihasid ja hobuseliha puljong pidi ravima haigustest terveks momentaalselt.

Meil küll bešmarmaki juurde oli keedetud metssea rammus puljong, sest hobuseliha konte Kalvar kaasa ei toonud🙂 – aga oli vast elamus!!!

Pilt (intenetist) kazõ tegemisest:

kazü1

Ning meie hobuseliha pidu Koosta terrassil:

20160819_190450

 

 

20160819_195624
20160819_212938

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s