Eufooria vahele kriitikat ehk maailma parimad restoranid valitud.

Eile valiti jällegi 2016 aasta  maailma top 50 restorani. Võitjaks osutus Itaalias, Modenas asuv restoran “Francescana”, teisele kohale platseerus  Kataloonias, Gironas asuv  El Celler de Can Roca  ja  mitmeid aastaid esikohal olnud Noma oli kukkunud 5-le kohale. Kukkumine oli ka Sao Paulos asuval Alex Atala restoranil DOM, kes kukkus  üldse esikümnest välja. Kukkusid allapoole või  üldse välja palju häid restorane, et kergitada ettepoole restorane, kes sponsoritega seotud.

Nagu teada, ei vaimustu kõik kulinaaria inimesed sellest iga-aastasest ” Nestle” suurkorporatsiooni veefirma “Sanpellegrino” rahastatud võistlusest.

Minu üks lemmikblogija,  ajakirjanik ja vabakutseline toidukriitik  Vincent  Pousson, on täna hommikul juba  teinud postituse “Kus oksendada aastal 2016”.  Ta ei protesteeri enam, vaid mõnusa musta huumori ja satiiriga pikitult  avaldab oma arvamust ning prantslaste teine kulinaariaportaal “Atabula”, mis ei ole kellegi poolt sponsoreeritud, teeb karmi kriitikat esikohalele tulnud restorani pihta. Tõlgin osaliselt siia neid kahte blogi.

Vincent kirjutab:

Frankofoobseim (frankofoobia- hirm prantslaste või kõige prantsuspärase ees).kui iial varem,  säraga “puuderdatud”, esitletakse  astronoomilise rämpstoidu sõprade ehk kaabakate poolt  “väljahautud” 2016 aasta maailma restoranide pingerida. Sel aastal on Nestle sõbrad otsustanud, et võit sõidab Modenasse. Vincent ütleb, et pole küll ise Massimo Bottura restorani külastanud, kuid tema head sõbrad on nimetanud sealt saadud toiduelamust absurdseks. Seega Massimo Bottura pääseb seekord Vincenti teravast sulest kergemini, kui vennad Roccad, kes paar aastat tagasi võitjaks pärjati ja kus restoranis Vincent ise oli söönud, AquaPanna vett joonud toidu kõrvale ja lõpetuseks tassike  Nescafe espressot joonud. Nagu arvata võis,  tuli säält vaid rämedat sõimu.

See,  et restoran Mirazur,  mis asub Mentonis (Prantsusmaa) kõva tulemuse on teinud,  teda põrmugi ei üllata, sest kuidas see saakski teisiti olla, kui see restoran sel aastal just tähistas 10’t sünnipäeva Nespresso egiidi all.

Samuti on suure hüppe ettepoole teinud teine Vincenti arvates Barcelona halvim restoran Ticket, keda toetab Hispaania suurim õlletootja Estrella Damm ja kes on ka World top 50-e uus sponsor.

Sellega seoses, vaadale nimekirja- Hispaania restorane on seal palju.

Nimekiri siin

Kõva tuld annab võitja pihta  kulinaariaportaal Atabula, kes pealkirjastab oma artikli
Massimo Bottura (Osteria Francescana, Modène) : quelques gadgets, des couleurs vives et puis rien. Rien de rien. Eesti keeli: Massimo Bottura: mõned vidinad, erksad värvid ja muud midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Autor võrdleb restoranist saadud elamust  elektroentsefalogrammi protseduuriga (EEG), kus “pungad” on pooles mastis ja aparaadi taga olev Massimo Battura protseduur on patsiendile muutunud valusaks, mõrudaks ja sügavalt ebameeldivaks. Ometi peaks (võiks) 3 Michelini tärni restoran ja aastaid maailma parimate restoranide topis olev restoran tagama kasvõi  miinimum sööginaudingu.

Menüü seeriast “Sensatsioon” esitleb näiteks 1 (ühte) austrit! Auster, mis võrgutab sööjat tavaliselt oma tekstuuri ning joodi ja erinevate mereliste maitsebukettide seguga, oskab  sealse restorani dirigendi käe all muutuda mitte millekski-ei värskust, ei tekstuuri–esimene sõna,  iseloomustamiseks meenub,  on uppunud.

Suur krabi taldrikul joonistatult , angerjat saadab maitsetu polenta, kala ujub maitsetus tomatikastmes. Ceasari salat, mis oleks võinud olla huvitav kuna oli huvitavalt presenteeritud, kuid maitsestamine ja kaste oli nii suvaline, et tulemus oli 0,  lasagne pasta oli liiga lõtv ja jahune, liha küll sees oli suurepärane, kuid kastme intensiivne maitse suutis liha tappa ja nii võis viriseda iga toidukäigu kallal kuni magustoiduni.

 

atabula

Pildil: näited maailma parima restorani toitudest

Mis juhtus siis mustkunstnik-kokaga, kes kliendile sensatsiooni lubas?

Massimo Battura armastab kunsti ja kunsti reinterpretatsiooni  taldrikul.  Et see diskursus töötaks. ei piisa ainult koka ja kunsti omavahelisest dialoogist, vaid  peaks mõtlema ka sellele kodanikule, kes seda kunsti sööma peab ehk restorani kliendile-sööjale. Sööja  vajab peale värvide ja kunsti ka maitset!

krabi

Identiteedi nõue kõrgelt auhinnatud kokkadele on arusaadav. Kokad otsivad oma käekirja  ja  arvavad, et peavad  kliendile pakkuma mitte süüa, vaid mingit kogemust. Tippkokkadele tähendab kokkamine seega nii kunstilist kuid vahel ka poliitilise sõnumi edastamist.  Kui üks peakokk nagu  Andoni Luis Aduriz (Mugaritz, Baskimaa) pakub kõiki oma 24 rooga ilma ainsagi köögi- ja puuviljata, siis toiduga saadetakse kliendile sõnum..  Sööja jaoks täiesti absurdne, kuid nagunii tuleb klient sellisesse kohta vaid 1 kord nn. uut kogemust saama.

Väga paljud peakokad sellest maailma TOP 50st on pigem kunstnikud, kes armastavad kulinaarseid akte ja nn. kulinaarset eneserahuldust, mida uhkelt serveeritakse (restorani) ruumides, mida võiks nimetada pigem tagasihoidlikeks.  Massimo Battura ja teised selle koolkonna tegijad- palun pidage meeles üks oluline pisiasi -lisaks kulinaarsele onanismile, eksisteerivad kliemdid, kes soovivad, et  te lihtsalt kokkaksite oma kahe käe, südame ja peaga ja ei teeks kunstiakte.

Enda poolt lisan, et nimekirjas on siiski nii mõnigi päris tore restoran. Massimo Battura käis eelmisel aastal Tallinnas Sauce konverentsil ja oli olnud särav esineja.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s