Käisin saarel söömas-joomas

Saaremaa on sel aastal juba varakult pilti tulnud. Käisin nädalavahetusel seal ja mitmetes restodes õhati, et neid oldi pildistamas käidud ja Eesti Maitsed kirjutab neist🙂

Vahetult enne Saaremaale minekut, lugesin pressiteadet, et Saaremaa kokad asutasid liidu, mille kaugem eesmärk on muuta Saaremaa Eesti toidukultuuri pealinnaks.

Mõte ju iseenesest hea, kui liidu asutamine aitab kuidagi kohalike väiketootjate ja talunikega koostööd parendada ja ühiselt ennast turundada.

Mina muidugi nii suutlik ei olnud, et paari päevaga oleks suutnud sama palju kohti külastada ja igal pool “süüa” kui Eesti Maitsed-oleks soovinud küll, aga inimvõimete piir tuli ette.

Nelja külastatud asutuse ja kuuldud juttude põhjal võin kinnitada, et nälga jäämist saarel karta pole- kohti on palju, tuleb üha juurde.  Mis aga mulle silma jäi, et need uued kohad on üksteisele kuidagi sarnased, kõik noored kokad on nagu ühe õpetaja käe alt välja tulnud ja kopeeritakse palju. Ei pääse ka Kuressaares poppidest mattmustadest nõudest ja lilledega salatist ehk “sensatsioonist” ja endiselt käiakse väga heldekäeliselt ringi balsamico triipudega.  Ka menüüd on fikseeritud, kole professionaalseks on kogu see söögivärk aetud. Sellist lihtsust nagu Portugali rannikualal ei leia- et vitriinis on kalad ja näitad, mis sa sooviksid pannile või grillile saada.

Kui sõidad üheks päevaks välja, siis jah, lähed sööd restoranis ja imetled ilusat taldrikut ja koka fantaasiat. Kui aga puhkad saarel näiteks nädala, siis tahaks lihtsat kohalikku toitu- praetud kala, värke salat, petipiima etc.  Muidugi ootaks sellist “farmist ja põllult ning merest otse lauale” restorane- et kokad oskaks spontaanselt süüa teha. Positiivne näide on Kalakohvik Liival.

Vahel tundub, et seda kohaliku toidu arendamist tehakse rohkem paberi peal, et saada mingeid toetusrahasid restorani tegemiseks ja arendamiseks, aga südamega ikkagi asja juures ei olda, et vanasid kohalikke retsepte uurida ja elustada.  Kui keegi tahaks näiteks moodsas võtmes Saare kööki teha, peaks kiikama Lümanda Söögimaja menüü poole ja sealt saama inspiratsiooni, mis asi see saare köök üldse on. Saaremaa Lihaveise sisefilee või praetud koha suhruherneste ja lillkapsaga ei ole minu jaoks mingi Saare köök.

Ma küll võtsin selle Saaremaa hammaste vahele, sest tahtsin muljeid jagada, aga eks see probleem on igal pool. Mis on Lõuna-Eesti köök või Virumaa köök?

Et nüüd ei jääks mulje, et käisin Saaremaal ja söök ei meeldinud, siis ei olnud nii-kõik oli üle Harju keskmise, aga ei leidnud seda “Saaremaa eripära”, et toiduelamus oli selline, et ma hakkaks sellepärast suvel Leedo pakutavat “praamipornot” taluma.

Muljed.

Võin öelda, et südame tegi soojaks “La Perla”, kes ei püüagi midagi uuendada ega moodsamaks teha- ta on oma nišši leidnud ja sinna on alati turvaline sööma minna.  Kuressaare kontekstis legendaarne söögikoht, mis sest et Itaalia, aga toimib ja hinnad on demokraatlikud. Laupäevasel päeval ka turismivälisel hooajal, olid kõik lauad reserveeritud. Ja mis põhiline – seal on hea teenindus! Nimetaks seda Saare imeks. Mu üks tuttav proua ja tema väljamaalasest abikaasa, keda võib “hea toidu sõltlasteks” kutsuda ja kes elavad pool aastast oma Kuressaare korteris, väitsid, et nemad käivad väljas ainult seal, sest neil ei ole nii raudseid närve, et suvist teenindust kuskil mujal välja kannatada.

Pilti ei teinud.  Küll aga köitis mu pilku Lossi tänaval selline kuulus:

saaremaa7

Vinoteek “Prelüüdis” käiakse ikka klaasikesel veinil pärast sööki, kuigi koht on tegija ka söögikohana. TripAdvisoris suisa 3-l kohal söögikohana.  Suvel oli see minu jaoks söögikoht nr.1- tulin sisse, perenaine Ülle praadis mulle lesta või tinti- see oli minu jaoks Saaremaa. Kuna ka seal nüüd uued kokad, siis ma ei oska öelda, kui palju seda Saaremaad nad oskavad välja tuua, sest nad ei ole oma menüüga veel valmis saanud. Muidugi on tore, kui veinide juurde mingi sobiv menüü valmistatakse, aga väga loodan, et poisid ikka oskavad ka kala puhastada ja praadida.  Kiita võin nende omaküpsetatud leiba, see oli tõesti maitsev ja ei olnud magus nagu see kuulus Muhu leib, mille ühest tükikesest saab ikka mitme päeva suhkrulaksu kätte. Pildi tegemise jaoks on Vinoteek liiga pime, kuigi kitsemaks, mida poisid meile praadisid , oli võrratu!

Restoran “Mais” avati möödunud aasta novembris.  Adami esialgne Ameerika-Kreeka-Israeili ,aga samas hooajaline ja kohalik gastronoomia, oli natuke “kosmos”, ta vist unustas ära, et ta ei tee restorani New York’is, vaid Kuressaares ja seejuures mitte peatänaval. Kuid Adami kiituseks võib öelda, et ta mõtles kiiresti ümber. Maisis on samuti nüüd uued kokad pealinna “Pegasusest” ja  kontseptsioon on tulnud taevast maa peale.  Toit oli täiesti OK, kuid siiski veel mitte midagi sellist, mille pärast hakkaksin spetsiaalselt Saaremaale sõitma, aga sain aru, et sealgi treitakse ja lihvitakse turismihooajaks jalustrabavat menüüd ja tagasi minna tasub.

saaremaa10

saaremaa9

Gospa’l on samuti uus peakokk, kuid praegu pakutakse veel vana menüüd. Ka ütleks “ei pahaa”, eriti arvesse võttes, et see on hotelli restoran ja seal tõesti peab olema fikseeritud menüü.

saaremaa3

saaremaa1

Uus peakokk pidi olema ka Grand Rose’l, seal ma külas ei käinud- suvel võiks ju uudistama minna.

Kokkuvõte

Kuressaare ja Haapsalu on väikelinnad, mis võrreldes teiste Eesti väikelinnadega  on ennast tugevalt ette rebinud toidukohtade arvukusega.  Ma ütleksin, et panevad ka Pärnule ja Tartule ära.

Tigu sel aastal kusagile maapiirkonda ei lähe, sest kolime maikuus uude kohta Tallinnas, kus meil on suveterrass. Sellest kirjutan lähiajal, et kuhu ja millal.

Endal oleks mul huvi kohalikke vanu retsepte tuvastada ja elustada kuskil Peipsi ääres või Ida-Virumaal ja suvel mingit kioskit teha. Kui keegi teab mingit ilusat kohta, kus midagi rendile on võtta, siis minule saab kirjutada kristel@tigukohvik.ee

Muide kõige rohkem jäi meelde vahtramahl, mida Kraavi puhkekodu perenaine Õilme pakkus. Kui kellelgi on tarvis soodsa hinnaga tuba, soovitan soojalt sinna ööbima minna- linna jalutuskäik 10-15 minutit ja kuna puhkemaja asub vaikses rajoonis, oli väga hea ja mõnus magada.

saaremaa6

See oli tõeliselt kohalik, hooajaline, tervislik ja hea!

 

6 thoughts on “Käisin saarel söömas-joomas

  1. Aitäh Saaremaa spikri eest! Olen ise Kraavi külalistemajas ööbinud ja on küll kodune paik. Mis Peipsi äärde puutub, siis ootaks sinna hirmsasti värskeid tuuli🙂 Võin natuke maad kuulata.

    • Oi see oleks küll tore Ülle, mul on selle Peipsi äärsega ju ka selline oma missioonitunne- vahel nagu piinlikki, et käin kuskil Läänemaal asju ajamas ja kodupaik kiratseb.

  2. Noh, jutt nagu alati, et küll ikka kärss kärnas ja maa külmas. Aga neid Tigu-proua pilte vaadates mõtlen küll iga kord, et selliste pildistajate pärast vist osad restoranid ei lubagi oma toitudest pilte teha. Tänapäeval saab juba isegi keskmise nutitelefoniga parema pildi, selliseid halle plärakaid ikka annab teha!

  3. Aga mõni ei jõua ju juttu lugedagi, peab aint pilte vahtima, ja need pole päris Leibowitz jah, aga kas peakski. Muidugi, eks kirjutatud kirjast olegi raske aru saada. Ollakse juba harjunud, et üle 140 tähemärgi ei mahu. Ei võta kinni ka:-) Aga üldiselt tasub ikka lugeda, kuigi on raske:) Ahoi!

  4. Kuna ma ei tegele marketingiga, vaid püüan kriitilisel mõelda, siis pole mul ka mõtet kirjutada sisutut teksti, mis koosneb ainult omadussõnadest-imeline õhtusöök imeliste inimestega stiilis. Kuid kriitika ei tähenda õelust nagu mõni siin kommentaarides viljeleb-ütleb tõde välja õelalt. Igat asja saab ilusaks rääkida, aga ega see probleemi olematuks tee, et Eesti noorkokad kopeerivad liiga palju ja iga uus restoran alustatakse mingi restorani vana menüüga. Jah, kokad on töökad ja tublid, kuid Eesti turg on liiga väike nende ühesuguste kohtade jaoks. Tavalist kodust toitu peljatakse teha, sest siis nagu pole kokakunst. Saaremaa näitel aga rahvas armastab just selliseid kohti nagu Liiva Kalakohvik, Lümanda söögimaja etc.
    See, et ma pilti teha ei oska, seda tean ma ise ka- blogi on mulle endale väike päevik, pean teda juba 10 aastat ja enamik postitusi ma aja jooksul muudan kinnisteks postituseks- ei pea muretsema, et mu koledad pildid jäävad eluks ajaks internetti rippuma.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s