Kulinaarseid mõtterännakud

Jaanuari kolmas nädal on üsna mitmete aastate vaatluste põhjal üks vaiksemaid kuid restorani elus.  Sellel on üsna mitu põhjust alates külmast ilmast, eelmise aasta pidustuste väsimusest(nii füüsiliselt kui materiaalselt) ja siis veel alkovaba jaanuar ja muud lubadused, mis aasta algul antakse ja  esimene kuu ka hästi vastu peetakse.

Eks meiegi siin peame dieeti ja elame karsket elu, aga otsustasime reedel ikkagi ennast tuulutama minna ja vaatama, mis küla peal toimub.

Pilt oli nukker- igal pool valitses kas täielik tühjus või oli rahvast 1-2 lauda ja seda reede õhtul! Meie suundusime Walksches Haus’i bistroosse, kus “jaanuarikuu tervislikult toitujad” ei pea oma reelt maha astuma, sest kokk on arvestanud  uusaastalubadustega ning jaanuarikuu menüüsse palju lihtsat ja kerget toitu pannud- põldsalat praetud  koha fileega, rooskapsas  ja mägihõrnas  jne. .

Kelner kurtis, et terve nädal on vaikne olnud ja tema tüdruksõber, kes tööl Austrias, suure suusakuurorti  hotelli restoranis, oli ka mures,  et suusakuurortid tühjad ja restoarnid seoses sellega samuti.

Ja me olimegi reede õhtul ainsad kliendid, mis oli samas tore- kelneripoissi ma juba tunnen, nüüd sain tuttavaks ka kokaga ja saime temaga mõtteid vahetada restoranimaalmas puhuvatest uutest tuultest- tema arvas,  et ikka menüüd tuleb veel kärpida ja veel lihtsamaks teha ja komplektmenüü igaks õhtuks uus  ja nii soodsa hinnaga, et inimesel ei oleks mõtet kodus istuda ja oma aju teleri ees pagulasuudistega nüristada, vaid välja sööma tulla.

Ma hea meelega jälgin, kuidas neil veebruaris see asi toimima hakkab.  Portugali pisitascad muide ongi sellised, et perenaine teeb nagu kodus õhtusöögi ja pole mingit valikut- kui on oad sealihaga- tuleb süüa seda ja ku on kala, siis süüakse kala. Minu jaoks hästi sümpaatne idee ja salasooviks on alati olnud just sellist kohta pidada,  kuid selline konsept töötab rohkem lõunamaades, kus rahval meeldib lihtsalt kodunt välja tulla ja ta ei soovi näha oma taldrikul “kohalikust toorainest valmistatud koka fantaasiat estragonikastmega”, vaid temale teada-tuntud toitu.

Täna lugesin just, et kaksikvennad Pourcelid, kes Montpellieris aastaid pidanud restorani Jardin Les Sens, millel kunagi oli 3 tärni ja mis kukkunud 1-le tärnile, lõpetavad selle aasta märtsis tegevuse haute cuisine alal, panevad selle restorani kinni ja kolivad ümber  Place de la Canourgue’ile, kus hakkavad pakkuma kohalikke juuste, vorsti ja sinke, tapaseid ja kohalikku veini- sellist asja hinnatakse tänasel päeval rohkem kui fine diningut.

Eelmisel nädalal sai lugeda ka sahinaid Eesti kulinaariamaastikul ja aasta lõpus paljastusi Pädastes  toimuvast. Hapukurgihooajal päris karastav kraam🙂 See restorani top-i nimekirja 500 pluss kõmmi eest  saamine on mingi uus asi- varem seda ei olnud. Kulinaaria hüvanguks pole ju  suur raha😛

Kuigi jah, artiklil oli kõva pealkiri, mis klikkama kutsus, sisu nagu suurt polnud. Artikli autor oleks saanud ju  Pädaste artikli põhjal küsida kasvõi seda, et kuidas on selline olukord, et Eesti parimaks tunnistatud restoranil pole peakokkagi, sest see lõi ukse tagantkäe kinni.

Hooajaline ja kohalik- põldsalat küla tagant põllult, kanamaks, soe õuna salat.

20160122_191348

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s