Ma olen kurb…

Pole ammu kirjutamiseks mahti leidnud- tööpäevad pikad, õhtul niikui pea patja näeb, siis järgmisel sekundil juba norskan nagu toakaaslane Ines väidab. Hommikul kohe tööle ja eile saabus selle suve isiklik suursündmus- 3 vaba päeva järjest!

Tahtsin kirjutada selle suve suurimast leiust- Nasval asuvast Ninnujärve puhkemajast, kus me kordamööda vabal päeval energiat laadimas käima- metsa sees asuv privaatne majake 4-6 le inimesele- saunaga, köögivarustusega, oma järvega, kus saab ujuda või paadiga sõita.

Tõeline pärl! 120 eurot ööpäev- võrdluseks GoSpa standardtuba 2-le juulikuus on 150 eurot!  Rohkem infot siit

Kirjutan eraldi postituse sellest puhkemajast ja jagan pilte lähitulevikus, sest täna hommikused uudised ajasid mul sõna otses mõttes kõik seest keerama- kuidas on see võimalik, et sellisel päeval, rahvuspühal, sellisel kellaajal, lihtsalt sõidab linnas , mis on sõjaväelasi ja politseid täis, veoauto,  ilma et kellelegi see kahtlane tunduks ja jõuab alale, mis autodele üldse suletud. Korda tagaval politseil ei ole automaatrelvi ja seda riigis, kus on 2 terrorirünnakut toimunud. Ma olen hommikust saati jälginud Nice Matin uudiseid  ja jälginud sõnavõtte sotsiaalmeedias ja kõik see tekitab paksu masendust juurde.

Eriti nukker on  sõnavahetus FB-s, kus näiteks üks ajakirjanik avaldab nördimust ja ütleb, et  tal on sellest si…ta–sest usust kõrini  (Cette religion de merde nous emmerde). Ja teine grupp inimesi asub siis kaitsma, et islamil pole sellega mingit tegemist, et ikka peab uurima, mis  oli selle üksikinimese, kes selle koletu teo korda saatis, probleem etc.  Lõpuks ajakirjanik annab alla ja vabandab ning ütleb, et jah, tegemist oli liiklusõnnestusega, lähme kõik nüüd kenasti tuttu ja ootame järgmist korda.

Üldine foon on masendav,  selline rünnak revolutsiooni aastapäeval on tervet rahvust alandav ja sellepärast ei kujuta ete, mis pöörde see kõik võtab😦

Kõige õõvastavam aga tundub, et inimesed hakkavad terrorirünnakutega ära harjuma ja ei mingeid reaktsioone…

Ise kavatsen tsivilisatsiooni tagasi jõudes teha üks ehtne Niçoise salat (Vraie salade Niçoise) ja juua juurde klaasike Bandol roséd ja meenutada oma ilusaid hetki Nice´is. Nagu te nimest juba aru saate, on hulk moekaid variante Niçoise salatist ja on aastaid käinud suured vaidlused, mis Niçoise salat sisaldada võib.  Ka põlised Nice´i linna restoranid vaidlevad, mis koostisosad on õiged, mis ei ole. Kuna algselt oli see salat vaeste toit, siis Gare´i  kvartali restoranid väidavad, et  koostisosad on tomatid, oliivid, anšoovis ja kõik.

Kuna linn aga koosneb rohkematest osadest kui raudteejaama kvartal, siis kutsuti kohale zürii, kes otsustas- Niçoise salati kohustuslikud koostisosad on:

  • tomat
  • keedumuna
  • noore sibula valge osa (cebette)
  • mustad Nice´i oliivid
  • basiilik
  • anšoovis ja/või tuunikala õlis (kuid tuunikala ei ole kohustuslik! )

Komponendid, mida on lubatud lisada, kuid mitte kõiki korraga! Max. 2 lisandit sellest nimekirjast:

  • uba
  • kurk
  • redis
  • lilla artišok
  • mesclun salat
  • punane paprika
  • punane sibul

Komponendid, mis kindlasti pole lubatud:

  • keedetud köögiviljad nagu kartul või aeoad
  • kala, mis pole pärit Vahemerest (heeringas)
  • kastmeks majonees

nizza

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meie Jaaninädala menüü

Eelroad / Starters

Värske Fine de Claire auster sidruni ja šalotiäädikaga 1 tk

Fresh Fine de Claire oyster with shallot vinegar and lemon 1pc

3,00
Valge peedi ja oblika velouté (püreesupp) kitsejuustusilmaga

White beetroot and sorrel velouté (purée soup) with a knob of goat cheese

7,00

Padrón piprad Barcelona turu moodi

Barcelona market style Padrón peppers with sea salt

7,00

Matjes nach Hausfrauenart – neitsiheeringas saksa koduperenaise moodi

Matjes nach Hausfrauenart – German housewife style matjes herring

8,00

Viinamäeteod Burgundia moodi

Escargots Burgundy style

10,00

Veenuskarbid à Bulhão Pato – hautatud või, küüslaugu, laimi ja koriandriga

 Clams à Bulhão Pato – stewed with butter, garlic, lime and coriander

11,00

Parmesani, küüslaugu, peterselli, või ja riivleivaga gratineeritud austrid 3 tk

Oysters gratinéed with parmesan, garlic, parsley, butter and breadcrumbs 3 pcs

11,00

Tuunikala tartar koriandri ja mündiga

Tunafish tartar with coriander and mint

12,00

Niçoise salat – tomat, türgi oad, roheline paprika, mustad oliivid, artišokk, tuunikala, anšoovis, muna, sibul, vinegrett-kaste

Salad Niçoise – tomato, green beans, green bell pepper, black olives, artichoke, tuna, anchovy, egg, onion, vinaigrette

12,00
Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid (kestaga)

Prawns (shells on) pan-fried with chili and garlic

13,00

Pearoad / Main courses

 

Grillitud kuldmerikoger tomatisalati* ja grillitud köögiviljadega

Grilled sea bream with tomato salad and grilled vegetables

16,00

Peetrikala filee kukeseene frikassee ja kartuliga

John Dory fillet with chanterelle fricassee and potato

20,00

Grillitud Black Angus veise välisfilee türgi ubade ja lillkapsaga

Grilled Black Angus beef faux fillet with green beans and cauliflower

24,00

Grillitud lihunikusteik (pr k l’onglet) trühvlivõi, praekartuli ja türgi ubadega

Hanger steak (l’onglet) with truffle butter, pan-fired potatoes and green beans

24,00

Grillitud hobusesteik rohelise pipra kastme, brokkoli, lillkapsa ja türgi ubadega

Grilled horse steak with green peppercorn sauce, broccoli, cauliflower and green beans

32,00

* vanasordi (heirloom) tomat

*heirloom tomatoes

Dessert

 Sorbett: sidruni, rohelise õuna või mustika

Sorbet: lemon, green apple or blueberry

4,00

Rabarberi kook pehme beseekattega

Rhubarb cake with soft meringue topping

4,50

Bourbon-vanilje jäätis Saaremaa maasikatega*

Bourbon-vanilla ice cream with Saaremaa strawberries*

6,00

Nõgese-maasika* biskviittort

Nettle and strawberry* sponge cake

6,00

Manhattani toorjuustukook maasikatega* ja mustikatega

Manhattan cheesecake with strawberries and blueberries*

7,00

Brillat-Savarin juust mahemee, kreekapähklite ja rosmariiniga

Brillat-Savarin cheese with ecological honey, walnuts and rosemary

7,00

 

Tapas-taldrik: Roquefort, Pecorino, Prosciutto, hane rillette, rohelised oliivid, päiksekuivatatud tomatid, kornišonid

Tapas-plate: Roquefort, Pecorino, Prosciutto, goose rillette, green olives, sundried tomatoes, cornichons

20,00

 

*Saaremaa Rautsi talu maasikad

*Strawberries from Rautsi Farm in Saaremaa

wp-1466599001450.jpg
grillitud hobuse steik (280gr)
wp-1466599065747.jpg
Praetud peetrikala

Eufooria vahele kriitikat ehk maailma parimad restoranid valitud.

Eile valiti jällegi 2016 aasta  maailma top 50 restorani. Võitjaks osutus Itaalias, Modenas asuv restoran “Francescana”, teisele kohale platseerus  Kataloonias, Gironas asuv  El Celler de Can Roca  ja  mitmeid aastaid esikohal olnud Noma oli kukkunud 5-le kohale. Kukkumine oli ka Sao Paulos asuval Alex Atala restoranil DOM, kes kukkus  üldse esikümnest välja. Kukkusid allapoole või  üldse välja palju häid restorane, et kergitada ettepoole restorane, kes sponsoritega seotud.

Nagu teada, ei vaimustu kõik kulinaaria inimesed sellest iga-aastasest ” Nestle” suurkorporatsiooni veefirma “Sanpellegrino” rahastatud võistlusest.

Minu üks lemmikblogija,  ajakirjanik ja vabakutseline toidukriitik  Vincent  Pousson, on täna hommikul juba  teinud postituse “Kus oksendada aastal 2016”.  Ta ei protesteeri enam, vaid mõnusa musta huumori ja satiiriga pikitult  avaldab oma arvamust ning prantslaste teine kulinaariaportaal “Atabula”, mis ei ole kellegi poolt sponsoreeritud, teeb karmi kriitikat esikohalele tulnud restorani pihta. Tõlgin osaliselt siia neid kahte blogi.

Vincent kirjutab:

Frankofoobseim (frankofoobia- hirm prantslaste või kõige prantsuspärase ees).kui iial varem,  säraga “puuderdatud”, esitletakse  astronoomilise rämpstoidu sõprade ehk kaabakate poolt  “väljahautud” 2016 aasta maailma restoranide pingerida. Sel aastal on Nestle sõbrad otsustanud, et võit sõidab Modenasse. Vincent ütleb, et pole küll ise Massimo Bottura restorani külastanud, kuid tema head sõbrad on nimetanud sealt saadud toiduelamust absurdseks. Seega Massimo Bottura pääseb seekord Vincenti teravast sulest kergemini, kui vennad Roccad, kes paar aastat tagasi võitjaks pärjati ja kus restoranis Vincent ise oli söönud, AquaPanna vett joonud toidu kõrvale ja lõpetuseks tassike  Nescafe espressot joonud. Nagu arvata võis,  tuli säält vaid rämedat sõimu.

See,  et restoran Mirazur,  mis asub Mentonis (Prantsusmaa) kõva tulemuse on teinud,  teda põrmugi ei üllata, sest kuidas see saakski teisiti olla, kui see restoran sel aastal just tähistas 10’t sünnipäeva Nespresso egiidi all.

Samuti on suure hüppe ettepoole teinud teine Vincenti arvates Barcelona halvim restoran Ticket, keda toetab Hispaania suurim õlletootja Estrella Damm ja kes on ka World top 50-e uus sponsor.

Sellega seoses, vaadale nimekirja- Hispaania restorane on seal palju.

Nimekiri siin

Kõva tuld annab võitja pihta  kulinaariaportaal Atabula, kes pealkirjastab oma artikli
Massimo Bottura (Osteria Francescana, Modène) : quelques gadgets, des couleurs vives et puis rien. Rien de rien. Eesti keeli: Massimo Bottura: mõned vidinad, erksad värvid ja muud midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Autor võrdleb restoranist saadud elamust  elektroentsefalogrammi protseduuriga (EEG), kus “pungad” on pooles mastis ja aparaadi taga olev Massimo Battura protseduur on patsiendile muutunud valusaks, mõrudaks ja sügavalt ebameeldivaks. Ometi peaks (võiks) 3 Michelini tärni restoran ja aastaid maailma parimate restoranide topis olev restoran tagama kasvõi  miinimum sööginaudingu.

Menüü seeriast “Sensatsioon” esitleb näiteks 1 (ühte) austrit! Auster, mis võrgutab sööjat tavaliselt oma tekstuuri ning joodi ja erinevate mereliste maitsebukettide seguga, oskab  sealse restorani dirigendi käe all muutuda mitte millekski-ei värskust, ei tekstuuri–esimene sõna,  iseloomustamiseks meenub,  on uppunud.

Suur krabi taldrikul joonistatult , angerjat saadab maitsetu polenta, kala ujub maitsetus tomatikastmes. Ceasari salat, mis oleks võinud olla huvitav kuna oli huvitavalt presenteeritud, kuid maitsestamine ja kaste oli nii suvaline, et tulemus oli 0,  lasagne pasta oli liiga lõtv ja jahune, liha küll sees oli suurepärane, kuid kastme intensiivne maitse suutis liha tappa ja nii võis viriseda iga toidukäigu kallal kuni magustoiduni.

 

atabula

Pildil: näited maailma parima restorani toitudest

Mis juhtus siis mustkunstnik-kokaga, kes kliendile sensatsiooni lubas?

Massimo Battura armastab kunsti ja kunsti reinterpretatsiooni  taldrikul.  Et see diskursus töötaks. ei piisa ainult koka ja kunsti omavahelisest dialoogist, vaid  peaks mõtlema ka sellele kodanikule, kes seda kunsti sööma peab ehk restorani kliendile-sööjale. Sööja  vajab peale värvide ja kunsti ka maitset!

krabi

Identiteedi nõue kõrgelt auhinnatud kokkadele on arusaadav. Kokad otsivad oma käekirja  ja  arvavad, et peavad  kliendile pakkuma mitte süüa, vaid mingit kogemust. Tippkokkadele tähendab kokkamine seega nii kunstilist kuid vahel ka poliitilise sõnumi edastamist.  Kui üks peakokk nagu  Andoni Luis Aduriz (Mugaritz, Baskimaa) pakub kõiki oma 24 rooga ilma ainsagi köögi- ja puuviljata, siis toiduga saadetakse kliendile sõnum..  Sööja jaoks täiesti absurdne, kuid nagunii tuleb klient sellisesse kohta vaid 1 kord nn. uut kogemust saama.

Väga paljud peakokad sellest maailma TOP 50st on pigem kunstnikud, kes armastavad kulinaarseid akte ja nn. kulinaarset eneserahuldust, mida uhkelt serveeritakse (restorani) ruumides, mida võiks nimetada pigem tagasihoidlikeks.  Massimo Battura ja teised selle koolkonna tegijad- palun pidage meeles üks oluline pisiasi -lisaks kulinaarsele onanismile, eksisteerivad kliemdid, kes soovivad, et  te lihtsalt kokkaksite oma kahe käe, südame ja peaga ja ei teeks kunstiakte.

Enda poolt lisan, et nimekirjas on siiski nii mõnigi päris tore restoran. Massimo Battura käis eelmisel aastal Tallinnas Sauce konverentsil ja oli olnud särav esineja.

Where to eat in Muhu ?

Kõigepealt muidugi meie juures Tigu by the Seas, sest meil on rikkalik menüü ja kõige ilusam terrass tervel saarel:)

padaste

Meie menüüst leiab mereande, kalu, taimetoite ja mahe farmi liha. Grillile hakkame panema  ka kohalikku mahedat Saaremaa veist,  Sandla Karjamõisast.  Nende tõupuhtad maheveised on kasvanud poollooduslikel rannakarjamaadel ja loopealsetel, toitunud suvel mereäärsest taimestikust ja rüübanud joogiks merevett. Veiste  elu on olnud stressivaba, lisasööta ja ravimeid ei anta.. Talvel on söödaks mahehein ja mahesilo.

Samas me ei sea eesmärgiks, et toode peab olema kohalik. Meie eesmärk on, et toode peab olema mahe ja kui kohalik turg parasjagu seda ei paku, siis pakume välismaist. Aed- ja köögiviljad tulevad suvel Rautsi talust.

Selle suve hitiks on kokteil Hugo-vahuvein, leedriõie siirup, münt, laim  ja mullivesi. Lahja ja maitsev. Lisaks on meil suur dzinnivalik, head toonikud.  Veinivalik on  ka superluks-need, kes eelmisel aastal nutsid  veinivaliku üle, mille üle ei olnud meil sõnaõigust, peaksid sel aastal küll rahul olema. Meil on ka suurepärane klaasiveinide valik.

Alexander, kindlasti parim gurmeerestoran saarel. Internatsionaalne köögimeeskond, chef de cuisine Matthias Diether’i juhtimisel, pakub ” La cuisine innovante’i” , baasiks meie Läänemere saarte tooraine ja köök. Mina isiklikult olen täielikus vaimustuses nende krõbedast põdrasamblikust, mis oli üheks lisandiks pardiconfit juures, mis pakuti peakoka tervitusena.

Muhu Kalakohvik, Liiva keskuses. Toolid on juba õuess, kuid kuskil pole infot, kas nad on juba avatud. Aga kindlasti kohe-kohe avatakse:)  Koht kuhu peab kindlasti minema-aus kohalik söök!

Täiendatud: Kalakohvik avatud! Avatakse kell 12.00, sulgemisaeg sõltub ilmast, rahvahulgast, pererahva jõudlusest jne, aga perenaine ütles, et kl 18ni enamasti üritatakse ikka olla.

13444082_10153463328460683_778380871_n (1)

 

Muhu restoran,  Liiva keskuses, avati üleeile. Arvatavasti on tore koht, kus käia koos kohalike külainimeste ja suvitajatega suurelt ekraanilt jalgpalli vaatamas. Ei ole veel neile külla jõudnud, aga kuna meie elamine on ka Liival, siis kindlasti me jõuame sel suvel mitmeid kordi sinna.  Eelmisel suvel toitu rahvas ei kiitnud, vast on restorani nimi see, mis kriitikat tekitab. Kui kõrtsiks ennast kutsuda, siis ei pahandata pubitoidu peale.

Täiendatud: Väga vahva koht ja söök maitsev! Peremees ütles, et menüü täieneb, terrassile seatakse üles barbeque ahju. Isegi küüslaugu leivad olid siin nipiga ja väga maitsvad! “Aitab” söömiseks ka ilma jalgpallita:) Sel aastal kannab restoran nime Koost, mis muhu keeli lusikat tähendavat.

13441511_10154285016343308_415241243_o

Kohvik Koek ja Moes– siin oleme me juba mitu hommikut käinud ja oleme rahul- kodused pirukad, super hea heeringa võileib, kodune kartulisalat. Asub meierei majas, samas uksest kus asub Muhu Leib.

Muhu Veinitalu  esineb sel aastal igapäevaselt tagasihoidliku menüüga, aga  süüa saab. Menüüs on olemas  kala päevasaagist.  Nende missioon ongi pigem lugusid ja legende rääkida- sellest, mis oli ja sellest mis gigantsed plaanid koha omaniku väimehel selle kohaga on.  Vahva oleks kui ideed saaksid teoks, skeptikuna ma nende teostumisse muidugi ei usu, aga samas hoian pöialt, et mul ei oleks õigus, sest mis mul veini armastava inimesena saab selle vastu olla kui tulevikus Muhu vein teeb Burgundia veinile ära:)

Nädalavahetustel on seal huvitavaid  esinejaid koos koopalamba õhtusöökidega.  Minge kuulake neid fantaasiarikkaid  lugusid oma kõrvaga!

Lõunarannasadama kohvik– pakutakse suppi, tortillasid ja jooke.

Muhu kalapoe ette ehitatakse ka burksiputkat parasjagu.

Rohkem ei oskagi midagi soovitada, kindlasti hakkan seda postitust täiendama. Jutud käivad, et Liivale tuleb ka  liharestoran, mis kohe-kohe avatakse- ootame pikkade silmadega ja anname teada! Mida rohkem kohti, seda enam on põhjust saarele tulla!

Ühesõnaga- Muhus suvel nälga ei jää, ei ole nii hull nagu kevadel Alexandri peakokale soovtiati praami peale sööma minna kui ta uuris kus Muhus peale Pädaste veel süüa võiks saada:)

P.S. Kuna tegemist ei ole sõltumatu väljaandega, siis loomulikult on Tigust kõige pikem jutt  :)

Oleme Pädastes end sisse seadnud

Nädala alguse pakkime-kolimine-lahtipakkimine on nüüd möödas, kolimisväsimus välja magatud ja nüüd juba naudime vaikset mõnusat kulgemist kaunis mõisakompleksis, mere ääres, looduse ja linnulaulu keskel. Tööd on rõõm teha, kui kõik on hästi organiseeritud ja töötamiseks on kõik tingimused loodud. Sel aastal ei ole mõnus ainult kliendil, vaid saame ise ka täiel rinnal nautida.

Mida pakume? Esimese nädala menüüs on austreid, kaheksajalga, veenuskarpe, Niçoise salatit grillitud tuunikalaga, bouillabasse, viinamäe teod jms. Pearoogasid on esialgu tagasihoidlikult: grillitud dorada, praetud peetrikala filee, vasikamaks ja Black Anguse faux-filet. Magusast pakume uudisena Peâche Melbat  vaniljejäätisega, mis tehtud ehtsa Madagaskari Bourbon vaniljega.

Elamine on meil Liiva “banlieue’s”ehk äärelinnas, kus ka kõik ööbimiseks vajalik olemas.

Mõned pildid saabumisest avamiseni.

 

 

Pisco sõda

Mis on pisco?

Pisco on Peruu ja Tšiili viinamarjapõhine destilaat ( eau-de-vie või hispaania keeles aguardiente), mis  on kahe maa vahel kõvasid pingeid tekitanud. Mõlemad riigid väidavad pisco olema originaalis just nende oma ja et teine maa on neilt selle “varastanud”. Ma küll päris hästi aru ei saa, mida  täpselt varastada on- igal pool maailmas tehakse puskarit, aga vaidlus käib nimelt selle üle kes hakkas viinamarja puskarit varem just piscoks nimetama.

Mina käisin Tšiilis 2012 ja jõin esimest korda pisco sour’i ja sain pika loengu osaliseks, et antud kokteil on sündinud Tšiilis, nii nagu piscogi ning peruulased on lihtsalt vargad. Wikipedia seda juttu ei kinnita ja väidab, et kokteil sündis siiski Peruus.

Täna lugesin jällegi pisco uudist  ja nimelt  Tšiilist oli leitud arhiividokument, mis kinnitab, et pisco on Tšiili oma. Leiti dokumendid aastast 1773, milles  kinnitati, et Tšiili müüs Hispaaniale piscot. See on sajand varem kui Peruus sõna pisco kasutusele võeti. Dokumentidest on selgelt aru saada, et pisco all mõeldakse brändit ( eau-de-vie). Lisaks viitavad Tšiili ajaloolased, et kaubamärki “pisco”  hakati Tšiilis pudelitele märkima aastal 1882. Peruul on tõendeid pisco siltide kohta alles aastast 1922.

Avastus pani muidugi kohe Peruud, kes peab piscot oma rahvuslikuks uhkuseks, reageerima: Pisco ajalugu algab Hispaania kolonisatsiooniga 16-l sajandil,  kui hispaanlased istutasid viinapuud Andidesse. Peruu ajaloolased väidavad- see on Peruu, kes “leiutas” pisco. Nad viitavad, et  algul  ei kasutatud sõna piscot nimetusena, vaid öeldi aguardiente de pisco (aguardiente- põlev vesi) Kuid pisco on raudselt Peruu sõna- neil on vetehaldjas Pisco ja samuti geograafiline asukoht- Pisco sadam jääb Peruu aladele.

Tšiili ajaloolased lükkavad peruulaste väite ümber, öeldes, et üks asi on aguerdiente, teine asi on pisco. Peruus tehti nn. põlevat vett ehk alkoholi, mis saadi viinamarjaveini destilleerimisel. Kuid sel riigil pole dokumente enne aastat 1825, mis kasutab mõistet “pisco”. Järelikult on pisco Tšiili oma.

Täiesti kummaline sõda kahe riigi vahel, kes on otsinud õigust isegi  Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioonist.  Näiteks ei kakelda selle pärast, kus maalt on pärit kartul või Ladina Ameerika riikides tuntud magustoidu üle, millel  nimeks  Suspiro limeñ (Lima ohe).

Pisco sour on mõnus kokteil ja meil Tigus ka saab, kui Ineselt ilusti küsida . Meie pooli ei vali, kas õigem on Tšiili või Peruu tulivesi. Maitseb ta hästi!  Salud!

piscosour.jpg

 

 

Sirelisiirup

Jällegi üks tore retsept mu viimase aja lemmikblogist, mis väärib äratõlkimist ja oma blogisse jäädvustamist  ning kuna juttu ehivad ka tõeliselt kaunid pildid, siis soovitan klikata siia... Meiekandis on sirelid juba ära õitsenud,  õnneks olen järgmisel nädalal Eestis tagasi, panin endale to do listi- leida sirel ja teha siirupit!  Ma olen näinud  siinmail sirelisiirupit kõiksugu butiikides ja ökopoodides müügil ka ja olen alati mõelnud, et peaks ise tegema:)

5 pudeli jaoks(pudel 300 ml):

umbes 10 suurt sireliõisikut (soovitavalt tumelillat sirelit)

1 orgaaniline sidrun

1 kg suhkrut

1,5 l vett

20 gr. sidrunihapet

  • Sireliõisi mitte pesta, vaid ükshaaval kobarast välja nokkida, et leida veaga õied ja need eemaldada. Pane sireliõied 2 liirisesse kaanega purki.

sirel2

  • Pese sidrun sooja veega, lõika viiludeks ja pane viilud samuti purki.

sirelipurk

  • Pane suhrur veega keema ja pidevalt segades keeda kuni suhkur on täielikult lahustunud. Seejärel keeda tasasel tulel veel 3 min. Lase suhrusiirupil veidi jahtuda, siis lisa sidrunihape ja kalla segu sidruniõitele peale.
  • Sulge purk kaanega ja aseta segu külmkappi 4 päevaks kuni siirup on kaunilt lilla. Seejärel kurna segu kas läbi kohvifiltri või peene sõela ja kalla siirup puhastasse pudelitesse. Hoia kuivas ja jahedas!

Professor taimemürgist: jookseme loodusega võidu, aga jääme kaotajaks

Kopeerin siia artikli ERR Novaatorist. Anne Luik käis Reporteritunnis rääkimas ja Karin Koppel kirjutas selle põhjal artikli  (originaal siin) Kuna teema on oluline, siis mida rohkemate inimesteni see jõuab, seda parem

 

Laialdaselt kasutatav taimekaitsevahend glüfosaat on meie toidus ja keskkonnas ning ei tule meile kuidagi kasuks, samas on paljud umbrohud selle aine suhtes resistentseks muutunud, seega jookseme me loodusega võidu, aga jääme kaotajaks, ütles Eesti maaülikooli emeriitprofessor Anne Luik.

Sel nädalal hääletab Euroopa Nõukogu, kas keelata taimekaitses domineeriva herbitsiidi – glüfosaadi – kasutamine Euroopa Liidu liikmesmaades või lubada seda ka edaspidi. Luik rääkis Vikerraadio saates “Reporteritund”, et glüfosaati leidub meie toidus ja keskkonnas mitmel viisil.

“Mind teeb väga kurvaks, et EFSA – Euroopa Toiduohutuse Agentuur tegi täiendava riskihinnangu, mis Christopher Portier’ ja 94 teadlase analüüsi põhjal on tööstuse poolt väga kallutatud, kasutab juba vananenud andmeid ja pole teaduspõhine,” lausus ta.

“Meil on üle 30 erineva umbrohuliigi, mis on täiesti resistentsed glüfosaatide suhtes.”

Emeriitprofessori sõnul ei analüüsita Eestis regulaarses toiduseires glüfosaadijääke, sest proovid on väga kallid. USAs tehti mullu esimesed suuremad analüüsid ning tekkis suur skandaal, kui selgus, et sealsel toidulaual sisaldab seda herbitsiidi nii piim, muna, teravili kui soja.

“Eestis viimases toiduseires analüüsiti glüfosaadi suhtes ainult nisu ja seal olid muidugi ka glüfosaadid sees, aga väga väikeses koguses,” märkis Luik ja lisas, et läbi loomasööda satuvad need ka loomsetesse saadustesse, mida pole üldse analüüsitud.

Mahedalt tootmine võiks teadlase arvates olla meie põllumajandusele hea väljapääs, sest nii suudetaks keskkonna potentsiaali rohkem säilitada. Samuti tõi ta välja, et paljud umbrohud on glüfosaadile juba resistentseks muutunud ja see aina süveneb. “Meil on üle 30 erineva umbrohuliigi, mis on täiesti resistentsed glüfosaatide suhtes. Me teeme suunatud arendust, me jookseme loodusega võidu, aga jääme siin kaotajaks,” rõhutas Luik.

Kõigile koduaiapidajaile soovitas ta keemilistest taimekaitsevahendeist eemale hoida. Teiseks peab ta väga tähtsaks, et vee, mulla ja toidu olukorda puudutavad seireandmed saaksid inimestele rohkem kättesaadavaks, et teadlikkust tõsta. Glüfosaat oleks professori hinnangul vaja rutiinsesse toiduseiresse sisse viia, et selle mõjust parem pilt saada.

Maaeluministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai tõi välja, et igale vahendile on alternatiiv, kuid kui glüfosfaatidest loobuda, tuleks sama tulemuse saamiseks kasutada mitme herbitsiidi kombinatsiooni. Ta märkis, et kui 2012. aastal taotleti glüfosaadi kasutustähtaja pikendamist, tellis Euroopa toiduohutusamet riskihinnangu Euroopa parimatelt teadlastelt ning selle kohaselt võis kasutamist pikendada.

Ka pärast Rahvusvahelise Vähiagentuuri mullu tehtud avaldust, et glüfosaat võib olla üks vähi põhjustajaid, lasi Euroopa Komisjon Euroopa Toiduohutusametil kõige uuemad uuringud üle hinnata ning Kevvai sõnul säilis hinnang, et glüfosaat ei ole põllumeeste kasutatavas koguses tõenäoliselt vähktõve põhjustaja.

“Koduaias saab kõplaga kõik tehtud, seal ei pea kindlasti pritsiga ringi jooksma.”

Asekantsler on enda sõnul nõus europarlamendi soovitusega, et glüfosaadi kasutamine väljaspool põllumajandust, näiteks teeäärte hoolduses, parkides ja mänguväljakutel, peaks olema märksa piiratum ja see on suund, mida ELi otsustusprotsessis ka toetatakse.

Eesti võiks Kevvai arvates Prantsusmaa ja Hollandi eeskujul keelata glüfosaadi mitteprofessionaalse kasutamise. “Koduaias saab kõplaga kõik tehtud, seal ei pea kindlasti pritsiga ringi jooksma,” märkis ta.

Anne Luik tõi välja, et avalikult kättesaadavates teadusandmetes on glüfosaadil selged seosed lümfiteede- ja vereloomekasvajatega, kusjuures probleem on selles, et glüfosaat põhjustab koostoimes teiste ainetega väga tõsist oksüdatiivset stressi ja kahjustab DNAd kõigil organismidel, kaasa arvatud inimesel.

Milliseks riikide positsioon glüfosaadi kasutamise osas kujuneb, selgub homsel koosolekul. Riigikogu maaelukomisjoni juht Ivari Padar ütles, et debatt sel teemal on teretulnud, ent peamine on hinnangutes jääda teaduspõhiseks.

Eestis kasutatakse igal aastal 290 tonni glüfosaati.

roundtr.jpg

Tigu kolib suveks Pädastesse

Tigu by the Sea – Pädaste Mõisas

 

Sellel hooajal võõrustab Pädaste Mõisa Meremaja Terrass & Grill Tigu by the Sea.

Tigu by the Sea nime all seab end lõunaterrassil sisse Kristel Randrüüt oma perega, kes on tuntud oma suurepärase ning lihtsa Vahemeremaade köögi ning mereandide poolest Tallinnas. Tigu by the Sea on tagasihoidlik ning uhke oma lihtsuses, pakkudes Lõuna – Euroopalikult muretus atmosfääris kogu perele sobivat Vahemereliste mereandide valikut. Nautida saab värskeid austreid, krevette, kammkarpe ja muud maitsvat.

 

  1. juunist kuni 04. septembrini on Meremaja Terrass & Grill igapäevaselt avatud rahulikuks lõunaks vahemikus 12.00 – 17.30. Õhtuti serveerib Tigu by the Sea veine, jooke ja suupisteid kuni videvikuni.

 

Lõunasöök Tigus, õhtusöök Alexanderis

Pädaste pakub oma külalistele erinevaid kulinaarseid elamusi. Restoran Alexander – üks tunnustatud fine dining restoranidest Põhjamaades – serveerib Põhjala Saarte kööki, pakkudes suurepärast kulinaarset elamust. Samas aga on Tigu by the Sea mere ääres ennastunustavalt meeldejääv rahulikus tempos kulgeva lõunasöögiga mereäärsel terrassil. Mõlemad on stiililt ja suundumuselt erinevad, kuid neid ühendab kirg toidu vastu.

 

Tigu by the Sea

Pädaste Mõis, Muhu saar

Lõuna 12:00 – 17:30

Joogid ja suupisted 12:00 – videvikuni

Avatud igapäevaselt 03. juunist 04. septembrini

Soovitame eelnevalt broneerida

Päringud: tigubythesea@padaste.ee
Alexander restoran

Pädaste Mõis, Muhu saar

Õhtusöök 19:00 – 21:30

Vajalik on eelnev broneering

Päringud: alexander@padaste.ee

Seahouse+(1) (1)

Püha Peetruse kala(Peetrikala)

Tigu tegemised

kalla

Püha Peetrus on üks mu lemmikkaladest. Ta lihtsalt vaeseke on nii inetu, et tõmbab alati kalalettidel pilgud enda peale. Aga mis maitse!!! My God- parim valge kala üldse!

Miks kalal selline nimi (prantsuse keeli St. Pierre, hispaania keeles San Pedro jne), siis tõesti-tõesti, kalal on piiblilooga seos.

Matteuse 17:24—27. Sellest loost saame teada, et kui Peetrus viibis Galilea järve ääres Kapernaumas, küsiti temalt, kas Jeesus maksab templi maksuraha. Jeesus selgitas hiljem, et temal kui Jumala Pojal pole kohustust sellist maksu maksta. Selleks aga, et teisi mitte pahandada, käskis ta Peetrusel järve äärde minna, visata õng vette, võtta esimene õnge otsa sattunud kala ning anda kala suust leitud münt maksurahaks.

Arvatakse, et ligi 20-st Galilea järves leiduvast kalaliigist võivad üksnes 10 sobida selleks kalaks, mis Peetrus õngega välja tõmbas. Need kümme liiki on jagatud kolmeks kaubanduslikult tähtsaks rühmaks.

Suurim rühm on musht (tilaapia), mis tähendab araabia keeles ’kamm’, sest selle…

View original post 230 more words

Kurb näide valesti mõtlevast põllumehest

Kurb näide valesti mõtlevast põllumehest

Eile ringles Facebookis video ühest Prantsusmaa, Apti kandi põllumehest, kes protestiks Prantsuse valitsuse otsuse vastu keelustada ühe eriti mürgise insektitsiidi ehk putukamürga  kasutamine, raius protestiks maha 300 kirsipuud, mille oli istutanud kunagi tema vanaisa. Põllumees süüdistab valitsust, et see poob ja pitsitab põllumeest ja ei lase raha teenida.

Ma ei oska eriti midagi lisada kui vast seda, et lihtsalt 1agrokemikaali keelamine ei ole midagi, millise otsuse peale peaks plaksutama. Kui valitsused hakkavad keelama kõikide  pestitsiidide kasutamist ja mõni nende tootja inimeste mürgitamise eest vangi ka pannakse, siis oleks ehk põhjust aplodeerida.

Kurb on muidugi näha põllumehi, kes on suureks sõbraks saanud kantserogeensete ainetega ja ei saa aru, et sõda looduse vastu on juba ette kaotusele määratud. On vaja täiesti uut moodi mõtlema hakata ja lõpetada see tohutu sõda umbrohu, putukate ja seentega.

Antud videos ütleb põllumees välja veel ühe valusa asja- kui üks mürk on keelatud Prantsusmaal ega ta siis kusagile kao. India, Hiina ja Maroko kasutavad neid ikka edasi. Ja see on kurb! Kui on tõestatud, et mingi mürk on inimestele väga ohtlik, siis ei tohiks ka arengumaa inimeste tervist ohtu seada.

Indoneesiapärane marineeritud köögiviljasalat spargli ja maapähklitega

Indoneesiapärane marineeritud köögiviljasalat spargli ja maapähklitega

Spargli hooaeg võtab tuliseid tuure üles, juba on nähtud kodumaist rohelist sparglit turul. Sattusin eile ühes Saksa blogis huvitava salati peale, mis ka sparglit sisaldas. Mul nimelt tekib alati keset maid probleem, et mida sparglist veel teha saaks kui esimene suur isu on kustutatud ning siis ma paaniliselt otsingi  mööda internetti ideid. Antud salatis on küll spargel üks pisike komponent, kuid juba retsepti lugedes hakkasid mul süljenäärmed tööle. Postituse lõpus on viide ka blogile, kus näeb ka kauneid pilte roast.

Nagu eelmisest postitusest sai lugeda, tahad üle 100 aastaseks elada- söö palju ube ja vähe liha:) !

Salatiks:
1 väike kurk
2 porgandit
100 g rohelisi ube
100g noort kapsast
250 g valget või rohelist sparglit
1 väike lillkapsas
150 ml riisiäädikat
100g värsket ananassi
soola

Kaste:
40 ml päevalilleõli
1 suur sibul
1 tl tšilli helbeid
1 pöidlasuurune tükk ingverit
4 küüslauguküünt
50 g makadaamiapähkleid hakitud
100g röstitud, soolatud maapähkleid
1 tl kurkumit
suhkrut
värske koriandrit
1 spl valge seesami seemneid

  1. Kuumuta ahi 140ºni
  2. Pese oad ja lõika ära otsad. Koori kurk ja lõika köögiviljakoorijaga laastud. Koori spargel (valge). Lõika kapsas õhukesteks ribadeks ja lillkapsas murra või lõika väikesetesks õisikuteks. Koori porgand ja viiluta või lõika väikesteks ratasteks.
  3. Lase potis vesi keema, lisa sool ja pool äädika kogusest ja blanšeeri köögiviljad-oad, porgand ja spargel 2 minutit, lillkapsas 1 minut, kurk 30 sekundit.
  4. Laota blanšeeritud köögiviljad ahjuplaadile koos kuubikuteks lõigatud ananassiga ja pane nad nn. “kuivalt” ilma õlita  15 minutiks ahju (140º)
  5. Haki sibul, küüslauk ja ingver ning prae koos chillihelvestega päevalilleõlis kergelt läbi (1 minut), siis lisa kurkum ja makadaaniapähklid. Prae neid umbes pool minutit, lisa ülejäänud äädikas ja maapähklid
  6. Lisa ahjust tulnud köögiviljad, lase vedelikul keema tõusta ja seejärel tõsta pott tulelt maha. Maitsesta suhkru ja soolaga. Jahuta maha, ideaalne oleks 1 ööks külmkappi seisma jätta. Enne serveerimist puista peale seesamiseemneid ja hakitud koriandrit.

Pilte sellest salatist näeb siit

Juust, vein ja perekond ehk Itaalia viis üle 100aastaseks elamiseks.

<Ajalehest The Local>

Itaalias elavate üle-100 aastaste arv on viimase 15 aasta jooksul kolmekordistunud. Kui aastal 2002 oli üle 100 aastaseid 5650 inimest, siis möödud aastal oli see arv tõusnud 19000-le. Riigi keskmine eluiga on 83, millega Itaalia on samuti 2 kohal maailmas ja spetsialistid märgivad ära, et Itaalias ei ole lihtsalt palju vanu inimesi, vaid need vanad inimesed on vitaalsed ja toimivad. Itaalias näeb inimesi vanuses, kus enamus riikide selle-ealised on põdurad vanurid, veel romantiliselt kihlumas, motorolleriga küla vahel sõitmas, oma jalgpalli meeskonnale tribüünidelt kaasa elamas.

Kuidas nad selle saavutavad? Kas toit ja eluviis?

Näiteks Emma Morano on hetkel Euroopa vanim naine, ta on 116 aastat vana ja elab endiselt  oma kodus Verbania’s (Piemonte) ja nagu ma aru sain, elab ta seal üksi.

Palermo lähedal  Montemaggiore Belsito väikelinnas on 3500 püsielanikust  9 üle-100 aastased.

Nähtus on juba pikka aega teadlaste huvi köitnud, et mis see täpselt siis on, kas eriline Vahemere dieet või Itaalia erilised geenid, mis selle nähtuse põhjuseks on.

Üks koht on aga saanud erilist tähelepanu-Sardiinia saar, mis on kuulutatud maailma siniseks tsooniks- termin, mida kasutatakse mingi geograafilise piirkonna kohta, kus üle 100 aastaste kontsentratsioon on eriti kõrge.  Peale Sardiinia on vaid 3 teist sinist tsooni maailmas-  Okinawa saar Jaapanis, Nikoya poolsaar Costa Rical ja Kreeka saar Ikari. (olen kirjutanud neist siin)

Sardiinia kuulus pikaealisus kajastub isegi nende tervitustoostis  ‘Akentannos’, mis tõlkes tähendab “elage 100 aastaseks”.

Kuidas aga sardiinlastel õnnestub elada vanaks ilma , et haigused kimbutama tuleks? Ükskõik kui palju seda nähtust viimastel aastatel ka uuritud pole, jõutakse ikka järeldusele,  et see on elustiil- tugevad perekondlikud sidemed ja dieet.

sardpo

Sardiinia dieet sisaldab vähe liha ja palju kaunvilju ning värskeid puu- ja köögivilju. Eelkõige on aga uuringud näidanud, et kohalikul punasel veinil Cannonau’l ja värsketel lamba-ja kitsepiimajuustudel  on oluline roll, mis hoiab kohalikke elanikke vitaalsena.

Kohalik nn. casu ajedu juustud sisaldavad suurtes annustes lactobacillus bakterit, mis pidid tugevdama seedetrakti, kuseteede ja suguelundite tervist ja arvatakse et ka see bakter mängib olulist rolli säilitada elujõud. Seda juustu poes ei müüda, vaid tehakse kodus.

Rustikaalne kohalik vein Cannonau sisaldab rohkelt antioksüdante, mis samuti aeglustavad vananemisprotsessi.

Kuna viimastel aastatel on sellest nähtusest palju kirjutatud, on Sardiinia toiduained ja vein väga nõutud kraamiks saanud ja Gavoi linna linnapea(linn asub selles nn. sinises tsoonis) loodab, et juustu ja veini müügiga saab linn ka majandusele jalad alla.

Toit on küll väga oluline tegur ütleb sealne linnapea, kuid lisab, et üks tähtis tegur on ka see, kuidas nad oma eakaid kohtlevad. Linnas elab 2700 inimest, kes kõik üksteist tunnevad ja perekondlikud sidemed on väga tugevad. See tähendab, et eakad on oma perekondade poolt hoitud ja armastatud ja see annab elueale kindlasti tubli 6 aastat juurde. Üle 80-aastased, kes elavad üksi, surevad kindlasti varem kui perekonnaga ümbritsetud vanurid.

Oht tänases globaliseeruvas maailmas on see, et sinised tsoonid ei ole fikseeritud ja  elustiili muutused murravad sisse igale poole. Okinawas on juba moodne elu sisse võimust võtnud ja üle-100 aastaste arv väheneb. Sardiinias hetkel veel seda vähenemist pole märgatud, kuid seal on aru saadud, et nende vana elustiil on väärtus, mida tuleb kaitsta.

Igatahes annab teadus ise meile kõigile põhjuse harrastada Sardiinia elustiili- korkida lahti punane Sardiinia vein ja süüa kõrvale head Sardo Pecorinot.

Väga lustakas video Sardiinia juustust, milles elavad ussid. Olen ise sellist juustu Korsikal saanud. Jube lõhn,  maitse nii kohutav polnud.