Tänavatoidufestivalil Karlsruhes

Oleme Tiguga 2 aastat Telliskivi tänavatoidufestivalist osa võtnud ja igal aastal nuputanud, et kuidas peaks tegema ja mida pakkuma, et ei tekiks lootusetult pikki järjekordi. Kuna me ei ole saanud pakkuda sooja toitu ega burgerit:), sest  meil endal ei ole laatadel käimise tehnikat (väligrille ja paellapanne) ja  oleme 2 aastat põrganud kokku probleemiga, et sel ajal keegi neid ei rendi ka, siis  oleme välja tulnud vaid austrite ja ceviche’ga või külmsupiga- asjadega, mis ei vaja küpsetamist. Need on aga sellised nišši asjad, mille taha järjekorda ei tekigi ja saab hakkama. Huvi samas oli mul suur, et kuidas saadakse hakkama. Mälestus esimese aasta Telliskivi festivalist veel värske, kus tekkisid ikka meeletud järjekorrad.

streetf

Saksamaa tänavatoidufestival liigub ühest linnast teise, kuid tundub, et foodtruckid on samad-kuna Saksamaa on suur ja lai, siis on üks suur pidu aasta läbi ja toidupakkujad on üsna kogenud. Sellegipoolest järjekorrad olid päris hullud, eriti igasugu vegan kioskites. Õnneks minu lemmikud, mis olid hinnaklassilt veidi kallimad  a la 1 või  2 eurot ja kuna ma ei ole ka veel  veganiks hakanud,  sai kätte 15 minutit järjekorras seistes. Ehk siis seisin kokku 3-s järjekorras ja proovisin kana ja musta trühvli dim sum’e, Louisiana lobsterroll’i ja Jamaika saltfish’i. Oleks tahtnud ka Wagu veise burgerit, aga seal oli grill katki just läinud ja see nauding jäi ära. Suurimad järjekorrad olid orientaalsete ja Kuuba burgerite järele, sest hipstereid oli palju ja nemad on kõik ju eetilised veganid:) Oli veel Peruu, Sri Lanka, Maroko, Hawai, Türgi jne. foodtruckid.

Võrreldes Telliskiviga oli rohkem põnevaid maailmakööke, enamustele nagu ma juba mainisin, oli võimatu löögile saada, kui ei olnud valmis vähemalt 45 minutit järjekorras seisma.

Mis mulle veel meeldis? Karlsruhes kesklinnas shoppamas käies, on mul vahel jäänud mulje, et selles linnas elavad vaid immigrandid ja vanad inimesed. Tänavatoidufestival oli kokku kogunud kohalikud noored ja neid oli palju ja seda oli kena vaadata.

Tänavafestivali sissepääs oli tasuta, see õnneks võttis ära tahtmise kohe tagasi pöörduda:)

mosa1

 

 

 

Klassikaline väga hea restoran.

Kuna mul mõned tuttavad plaanivad  sel suvel  Saksamaal ringi sõita ja on küsinud mu käest mida võiks vaatama minna ja eriti kuhu einestama minna, siis üks restoran on kindlasti mida soovitan soojalt neile, kes satuvad Freiburgi kanti. Ma olen muidugi alati soovitanud, et kui võimalusi on, võiks proovida kohad saada Traube Tonbachi hotelli restoran Schwarzwaldstube sse, asub meie kandis , aga on kogu Saksamaa uhkus ja au.(3 tärni) . Ise ei ole käinud, aga muidugi tahaks korra ära käia. Käisime sel aastal Ülestõusmispühade ajal seal kandis sõitmas ja uhke värk, midagi pole öelda- resto ees seisid väga “paksud” autod, enamjaolt Šveitsi numbrimärkidega. Tegin ühe pildi ka:)

20160327_142747

Kuid kena elamust saab ka odavama hinnaklassiga restoranidest ja 2 väga toredat 1 tärni restorani asuvad Kaiserstuhlis,  Üks neist, Merkles Restaurant, on selline lihtne väike pererestoran, kus abikaasad, olles aastaid töötanud tärnirestoranides, riskisid teha oma restorani. Sümpaatne ja huvitav menüü ja teenindus on südamlik ja personaalne,  kokk käib lauas ning tuleb pärast head aega ütlema ja tänama.

Mina aga olen jälle armastama hakanud klassikat. Igas mõttes kohe, mulle meeldib menüüst leida vana head klassikat, mida kokk pole uude kuude pannud ja meeldib ka vanas klassikalises stiilis teenindus.  Ja selline pärl on meil täitsa olemas, Prantsuse piiri ääres, kiviviske kaugusel Colmarist, külas nimega Oberbergen asub Franz Keller Schwarzer Adler

Schwarzer Adler on suur pai nende inimeste meeltele, keda  pidevalt uut ja põrutavat pakkuvad loomingulised kokad on ära tüüdanud. See on restoran, millel on Michelini tärn aastast 1969  ja nad teevad vana klassikalist Prantsuse köögiklassikat, sekka sisse põimitud oma regiooni  ehk Badeni kööki. Ma pakun välja, et ega menüü pole aastast 1969 ka palju muutunud-austerid, homaar, foie gras, tuvi, trühlitega küpsetatud talukana, terve küpsetatud part, Rossini filee jne.

Ka teenindus on vana Prantsuse restorani hierarhia järgi.  Klienti ei teeninda paar püüdliku noort tütarlast, keda on kenasti istuma ja astuma õpetatud, vaid professionaalne kaader-  maître d’hôtel ehk ülemkelner võtab kliendilt tellimuse, seejärel tuleb lauda sommeljee, kellega arutatakse läbi veinisoov. Antud restoranil on väga võimas veinikaart, sellest kirjutan allpool.

Edasi toimetavad kliendiga juba kelnerid ja garçonid ning ülemkelner teeb ainult kõige tähtsamaid toimetusi- lõikab katki näiteks tervena küpsetatud linde, kallab peale kastme lauas jne. Kelnerid olid muide kõik prantslased ja sommeljee, kes oli tõeline oma ala asjatundja, Aasia päritolu. Niisiis ei peeta seal restoranis kõige olulisemaks saksa keele kõrgel tasemel valdamist, vaid ametialaseid oskusi.

Restorani loojaks on Franz Keller, kes küll lahkus siit ilmast juba aastal 2007 ja nüüd toimetavad restoranis ja veinitööstuses tema pärijad, kuid lugu ise on ilus.

20160423_152102

Franz Keller pärines veinimeistrite dünastiast, kes tegid veini juba  30 aastase sõja aegadel(protestantide-katoliiklaste sõda aastatel 1618-1648) Franz ja tema naine Irma, praeguste omanike vanemad, olid pärastsõjaaegse Saksamaa esimesed kokad, kes hakkasid kulinaarset revolutsiooni tegema.  Pärast sõda olid Saksamaal rasked ajad ja oluline oli, et toit oleks laual ja hooliti pigem kvantiteedist kui kvaliteedist. Franz ja Irma hakkasid pakkuma kvaliteeti ja aastal 1969 teenisid selle eest välja Michelini tärni, mida restoran on hoidnud tänase päevani. Franz Keller, nagu ma mainisin, oli eelkõige veinimeister ja tema keskne idee oli valmistada kõrgekvaliteetseid veine, mis sobiksid tema restorani toitudega. Lisaks sellele, oli tal veel üks suur kirg- Bordeaux veinid. Legend räägib sellest, kuidas kursant Keller 1945 aasta vägede taganedes, saabus läbinäljasena oma tulevase naise juurde, seljakotis aga oli 1928 aasta Château Lafitte.

Praegune põlvkond, Fritz ja Bettina Keller, on välja ehitanud uue veinikeldri, mis on  tõeline arhitektuuri tippmark ja kenasti Kaiserstuhli maastikku integreeritud. Toodetakse tippveine ja erilist rõhku pannakse Pinot Noir’i toodangule. Poes on müügil peale Kelleri oma toodangu ka kauneid Bordeauxi ja Burgundia veine.

Tänaseks kuulub Kellerite “impeeriumisse” tärnirestoran “Schwarzer Adler”,  samanimeline luksushotell, üle tee asuv lihtsam söögikoht Rebstock ja  Keller Wirtschafft, mis on veinitööstus, pood ja kus asub ka söögikoht. Kõik asuvad Oberbergeris.

Nagu ma juba mainisin, menüü tärnirestoranis on väga klassikaline ja kõige krooniks on veinikaart, kus 2600 einevat veini. Bordeaux’de veinivalik on ametlikult kuulutatud Saksamaa parimaks.

Nb! Mõlemad ka 1 tärni restoranid vajavad eelreserveeringut. Schwarzer Adler lausa mitu nädalat ette.

20160423_123235

homaar2016-04-23 17.48.42

Tumedad kohad on naha alla pikitud Perigordi trühvlid

20160423_142841

20160423_135833

Oblikasupp

On hapuoblika hooaeg! Eestis veel vast peab mõned nädalad ootama, kuid meist lõuna pool olevatel maadel oblikas juba vohab. Meie oleme Tigus teinud oblikasuppi juba nii 3 nädalat ja meie tooraine tuleb Saksamaalt.

Oblikast saab ka suurepärast kastet kalale näiteks, aga jagan enda lemmikut-

   Rohelise läätse- oblika velouté (6inimesele)

200 g rohelisi Puy läätseid, mida saab osta Biomarketist
2 porgandit
150 g nuikapsast
1 suur sibul
2 küüslaugu küünt
1,5 l köögivilja puljongit
3 varsselleri oksa
200 gr oblikat
sool, pipar
1 spl võid ja tilgake oliiviõli

Läätseid mina leotan  kuskil 2 tundi külmas vees, kuhu lisan 1 tl. soodat. Pärast seda kurnan ja loputan läätsed üle.

Sibula hakin jämedalt, porgand ja nuikapsas kuubikutesks, varseller tükkideks, küüslaugu küüned võib noaselja või käega laiaks suruda.

Potti läheb tilgake oliiviõli ja või, kui või sulanud ja segu kuum, lisan sibula ja hautan teda umbes 1,5-2 minutit- ei pruunista!  Lisan porgandi- nuikapsa- selleri-küüslaugu ja lasen neil ka nii 1 min. haududa enne kui lisan läätsed ja köögiviljapuljongi.

Keeta kuni läätsed on pehmed ja see võtab aega nii 15-20 minutit. Seejärel lisan ribadeks lõigatud oblikas ja lasen veel keeda vaiksel tulel umbes 5 minutit.

Maitsestan soola ja pipraga ja seejärel blenderisse.

Sobib hästi kitsejuustu kreemiga, mille võiks silmaks panna.

Klaasikaline prantsusepärane oblikasupp käib kartuliga, aga mulle meeldib kombinatsioon rohelise läätsega rohkem.

oblikas

Miso Schwarzwaldist???

See, et mind Saksamaa toidukultuur ja tippkokkade oskused enam ammu ei üllata, sellest olen siin kirjutanud. Ma käisin isegi sel nädalavahetusel Pädaste mõisas ja sealses restoranis Alexander einestamas just sellepärast, et neil on nüüd sakslasest kokk, kel endal tärn,  kuid töötanud ka meiekandi kuulsas Schwarzwaldi 3 tärni restoranis,  hotellis Traube Tonbach. Endal selles mõttes, et Eestis mainitakse seda kuidagi erilise rõhuga, kui kuskil on kokk, kes on töötanud tärnirestos, kasvõi abikoka või nõudepesijana. See on muidugi tubli, kuid pole võrreldav sellega, kui inimene ise on peakokana tärni välja teeninud. Ma Pädastest kirjutaks eraldi kunagi ja võrdleks mõne Saksa tärnirestoraniga, et ei tuleks mingi reklaamjutt või stiilis “kui-imeline-kõik-oli”.  Samas soovitan soojalt- Pädaste teeb praegu hooajaväliseid sooduspakette ning see rahu ja vaikus, Šoti mägiveised mõisa ümber jalutamas, kena vaikne muusika hotellitoas, merevaatega vann ja muidugi need võrratud õhtu- ja hommikusöögid, on midagi sellist, mida Tallinnas ei leia. Kui vähegi on võimalust seda endale lubada, siis tõesti- minge ja nautige!

Nüüd aga Schwarzwald ja miso. Selgitan kõigepealt, mis on Schwarzwald.

Peter-Schwarzwald-MISO

Lühidalt ja väga lihtsalt kirjeldades- Baden-Württemberg on liidumaa (mina ka juhtumisi seal elan), mis pärast sõda referendumi alusel moodustati 2 vanast vabariigist- Badenist, mille elanikud on badenlased  ja Württembergist, kus elavad švaabid. Badenit ja Württembergi eraldab mäestik, mille nimeks Schwarzwald(must mets) ehk liidumaa on küll nüüd üks, aga mägi on ikka vahel  :) Schwarzwaldi saab iseloomustada tegelikult 4 sõnaga: Käokell, Bollenhut(väga eriline kübar), sink, kuulus kirsitort. Pildil kõik nad olemas:

Miso on kuulus jaapanlaste maitseaine, mis saadakse sojaubade ja Kōji seente kääritamisel. Tulemuseks on paks valgu- ja mineraaliderohke pasta, mida kasutatakse juurvildade, kala või liha marineerimisel. 

Schwarzwaldis elab mees, nimega Peter Koch, kellel on Villingen-Schwenningeni lähedal misovabrik.  See on pikk jutt, kuidas 11 aastat tagasi Jaapani zenmeistriga kohtus Peteri ema ja õpetas talle misovalmistamise kunsti.  Ema valmistaski  kodus enda tarbeks juba aastaid seda pastat ise.  Poeg võttis kire kääritud sojapasta vastu üle ja käis selle valmistamist Jaapanis juurde õppimas ja otsustas püsti panna misovabriku, kus toodab ainult mahetooteid.

Hea miso saamiseks on peale heade koostisainete vaja ka palju aega- vähemalt üks aasta peaks see pasta “arenema”  ehk mida kauem, seda tumedam on. Mägedes on aega inimestel küllaga, seega koht suurepärane tootmiseks.  Schwarzwaldi kliima, kus on kuum suvi vaheldub külma talvega, on miso arenemiseks ideaalne!

Peter katsetab ka alternatiivseid misosid, sest misot saab teha pea kõikidest tera või kaunviljadest-ei pea sugugi olema tehtud just sojast. Häid tulemusi on andnud lupiin  ja kinoa. Kuna Saksamaa on üks maadest, kes kasvatab lupiine( lupiinist on mul jutt näiteks siin), siis on see eriti kohalik superfood. Lupiinimisot iseloomustab magus, lilleline, pisut kirbe noot.

lupiinimisoTootmine on praegu väike- 8,5 tonni aastas. Peremees tegeleb praegu kõigega ise- käib messidel oma toodet tutvustamas, otsib kontakte kuulsate kokkadega, hoiab üleval e-poodi.  Tema tooteid saab internetist tellida- siit

Mina olen üllatunud, selline info jõudis minuni täna hommikul täiesti juhuslikult ja olin õhevil kohe- tahan kindlasti tema vabrikut külastama minna. Olen järgmisel nädalal mingi aeg jälle Saksamaal käimas ja see külaskäik tuleb ette võtta.

Ma ei ole misost vaimustatud vaid sellepärast, et miso on hiigeltervislik- sisaldab ju hulga kaaliumit ja magneesiumit, temas on antioksüdante ja vitamiine. Minu jaoks on miso eelkõige maagiline koostisosa köögis, mis annab köögiviljale ja kalale jumaliku maitse!

Igatahes, kes on reisil Saksamaal ja otsib mida teha, siis võtke ette reis Schwarzwaldi, seal on peale suurepäraste söögikohtade(mitmeid tärnirestorane), toidu- ja loodushuvilisel ikka palju uudistada.

Misovabriku koduleht siin. Inglisekeelne materjal puudub täiesti paraku.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Farmilõhele EI!!

Alexandra Morton on Ameerika juurtega merebioloog, kes on oma elu pühendunud lõhefarmide vastu võitlemisele.

WIN_20160412_165658

Kui Alexandra kolis aastal 1980 aastate algul Kanada lääneosas asuvasse Briti Columbia provintsi, siis oli ta huvi uurida mõõkvaalu(killer whale). Kuskil 80-te aastate lõpus hakkas ta märkama, et vaalad kaovad sealt vetest ja ta sidus oma uurimistöösse ka Norra osalusega lõhefarmid, mis laiutasid kogu rannikualal. Naine oli kindel, et lõhefarmidel ja vaalade kadumisel on omavaheline seos.

Farmerid kasutavad akustilisi peletamisvahendeid (AHDs), et hoida farmidest eemale hülgeid, kuid see peletas eemale ka vaalad. Seejärel hakkas kahanema ka loodusliku lõhe populatsioon sealsetes vetes, jättes rahast ilma kohalikud kalurid. Alexandra hakkas võitlema AHDs-e kasutamise vastu 1993 aastal  ning samal ajal alustas põhjalikku uurimistööd, kuidas farmikalade uut tüüpi viirushaigused levivad looduslikes tingimustes elavatele kaladele ja tapavad looduslikku lõhet. Lõhefarmide toiteainerikkad jäätmed tekitavad jällegi mürgiseid vetikaid, mis samuti tapavad looduslikku lõhet ja teisi kohalikke kalu.

Tehistingimustes kasvatatud lõhed on palju suurema rasvasisaldusega kui looduses kasvanud, kuid mürgid ladestuvad justnimelt rasvadesse. Näiteks POP-ühenditel (püsivad orgaanilised saasteained, ingl. keeles persistant organic pollutants) on leitud seos autismi ja ADHD-ga.  Rasedatel ja imetavatel naistel Alexandra soovitab tungivalt- mitte süüa farmilõhet, kuna toksiinid kanduvad edasi ja võivad ohtu seada beebi aju normaalse arengu.

Kanada on üks riikidest, kes lubab toota ka GMO lõhemunasid (marja), mis on suur oht nii inimese tervisele kui ka meie keskkonnale. Kuna Ameerika seadused ei nõua toodetele märkimist, kas toode sisaldab GMO-sid, siis Ameerika tarbijad isegi ei saa teada, kas nende kasvatuse lõhe on GMO muundatud või ei ole. Euroopa seadused on õnneks rangemad, kuid ega pääsenud ei ole ka Euroopa tarbija GMO-dest ja nimelt sisaldab sööt, millega lõhesid lõhesid, neid ikka. Alexandra väidab,  et sööda aruandlus ei ole läbipaistev ja tarbijana me poest farmilõhe ostes ei saa pakendilt infot kätte kui puhas on toode.

salmon1

Oma teadustöödes  on Alexandra kasutanud supermarketist ostetud farmilõhet, et neilt proove võtta ja avastanud sealt 3 surmavat Euroopa viirust, mis võivad loodusliku lõhe tappa täielikult, kuid valitsus lihtsalt ei aksepteeri neid tulemusi. Kuigi Alexandra on avaldanud üle 20 teadustöö farmilõhedest, kohtleb valitsus teda  kui valetajat ja paanika külvajat.

Kuna pr. Morton töötab väikeste eraannetajate toel, kelle keskmine panus on 100 naela ja ei ole rahastatud lõhetööstusega seotud huvigruppide poolt, siis on ta oma töödes sõltumatu ja vaba asjadest rääkima.

Alexandra ütleb, et lahing jätkub ja momendil ei lähe see  üldse hästi. Kanada valitsus on andnud rohelise tule, et Briti Columbiasse lõhefarme veelgi juurde tuleks.  Lisaks on valitsus on teinud muudatusi seadustes, lubades nüüd lõhefarmidel kasutada kahjulikke kemikaale ookeanis võitluseks meritäide vastu.  Meritäid on koorikloomad ja mürk, mis tapaks neid, võib ju samuti tappa krevetid, homaarid, krabid😦  Raske on aru saada Kanada riigi otsusest, kes annab välisosalusega firmadele oma rannikuvetes loa sellist keskkonda saastavat äri pidada. Pr. Morton on kindel, et riik teeniks palju rohkem, kui tegeldaks loodusliku kalandusega pluss turism, kus inimesed tuleksid vaatama, kuidas karud, kotkad ja vaalad püüavad loodusest lõhet.

Vesiviljelus ei ole probleem, ütleb Alexandra, kuid sa pead tegema seda basseinides, mitte ookeanis, kus saavad kokku looduslikud ja metsikud kalad. Keegi ju ei lase metsikuid linde oma kanafarmi näiteks.

Üks suuremaid müüte lõhefarmidest on, et lõhedega saame maailma toita. Tegelikult algab juba lõhefarmi pidamine sellest, et me peame kalale minema, et teha looduslikust kalast farmikalale sööta ja kõik lõhefarmide jäätmed kogunevad merepõhja.

Mahe-vesiviljelus basseinides kogutaks kokku jäätmed, et nende peal kasvatada orgaanilist salatit või teisi kultuure ehk valgud taaskasutatakse. See peaks olema tulevik!

Alexandra sõnum tarbijale on lihtne: Kui sa ostad poest farmilõhet, siis sina oledki see, kes põhjustab probleemi!  Lihtsalt ära osta!  Isegi arstid ei oska öelda, kui vähe või palju farmilõhet üldse süüa tohib, et see teile kahju ei teeks!

Alexandra blogi siin

Veidi pikk, kuid valgustav dok.film rahvusvahelisest lõheärist

 

 

 

 

 

 

 

Alustasime spargli hooajaga

Täna pakume valget Bruchsaler Markt sparglit, minu kodukandist, Badenist. See talv on olnud üsna jahe ja spargel sel aastal hiline ja kallis veel. Aga hing juba ihaldab kevadet ja sparglit ja täna nagu tellitult on Eestis kevadine soe ilm.

300 gr punt sparglit, sidrunine hollandaise kaste ja Schearzwaldi singi lõigud maksab 15 eurot.

Tulge nautima!

spargel

Homme pakume jällegi 3-käigulist perenaise menüüd 14 euroga.

  1. Hapuoblika supp
  2. Saaremaa maheveisest boeuf à la tartare Pariisi kohviku stiilis
  3. Rabarberi kook

Tänane menüü:

Eelroad / Starters

Valge Bruchsaler Markt spargel hollandaise kastme ja Schwarzwald’i singiga

White asparagus(Bruchsal)Hollandaise sauce and Black Forest ham

15,00

Värske Fine de Claire auster sidruni ja šalotiäädikaga 1 tk

Fresh oyster with shallot vinegar and lemon 1pc

2,50

Värske Tsarskaya auster sidruni ja šalotiäädikaga 1 tk

Fresh Tsarskaya oyster with shallot vinegar and lemon 1pc

4,00

Padrón piprad Barcelona turu moodi

Barcelona market style Padrón peppers with sea salt

6,50

Hane rillette krutoonide ja kornišonidega

Goose rillette with crutons and cornichons

8,00

Viinamäeteod Burgundia moodi

Escargots Burgundy style

10,00

Tuunikala tartar koriandri, mündi ja laimiga

Tunafish tartar with coriander, mint and lime

11,00

Kaheksajalg galleegide moodi (pulpo a la gallega)

Galician style octopus

12,00

Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid

Prawns pan-fried with chili and garlic

12,00

Grillitud krevetid persillade’i ja meresoolaga

Grilled prawns with persillade and sea salt

12,00

Parmesaniga gratineeritud kammkarbid

Scallops gratinéed with parmesan

13,00

Pearoad / Main courses

 

Moules marinières – valge veini, ürtide ja võiga hautatud sinimerekarbid

Moules marinières – mussels stewed with white vine, herbs and butter

16,00

Sinimerekarbid chorizo ja kergelt vürtsika tomatikastmega

Mussels with chorizo and lightly spicy tomato sauce

18,00

Mereannimix – sinimerekarbid, veenuskarbid ja krevetid hautatuna või, ürtide ja valge veiniga

Seafood mix – mussels, clams and prawns stewed with butter, herbs and white wine

18,00

Huntahvenafilee sidrunirisotto ja metsiku ürdi salatiga

Sea bass fillet with lemon risotto and wild herb salad

15,00

Sidruni ja rosmariiniga ahjus küpsetatud kuldmerikoger punase kapsa ja sarapuupähkli salatiga

Sea bream oven-baked with lemon and rosemary, red cabbage and hazelnut salad

15,00

 Salvei, sibula ja valge veiniga praetud piimavasika maks (Peter’s (mahe)Farm, Holland) bataadi-kõrvitsa püreega

Suckling veal liver (Peter’s Farm, Netherlands) pan-fried with sage, onion and white wine; sweet potato and pumpkin mash

15,00

Ahjus küpsetatud pardikoib Beluga läätsede ja veriapelsini kastmega

Oven-baked duck leg confit with Beluga lentils and blood orange sauce

16,00

Grillitud Black Angus veise välisfilee siidrimekise bataadi-pastinaagi vormi ja piprakastmega

Grilled Black Angus beef faux fillet with cidery sweet-potato-parsnip gratin and pepper sauce

21,00

Rummipallike Tigu moodi (1 tk)

Little rum cake ball Tigu style  (1 pc)

1,50

Sorbett: sidruni või rohelise õuna

Sorbet: lemon or green apple

3,50

Granadilli toorjuustukook

Passionfruit cheesecake

5,00

Brillat-Savarin juust mee ja rosmariiniga

Brillat Savarin cheese with honey and rosemary

5,00

Purjus pirn tonka-mascarpone jäätisega

Drunken pear with tonka-mascarpone ice cream

6,00

 

 

 

 

Veinist, elust, rahast.

Lugesin üle hulga aja jälle veiniajakirja  “Terre de Vins”, mis on tore sellepoolest, et seal räägitakse ka probleemidest, mitte ei idealiseerita ja reklaamita mingeid veine.

Seekordne number oli täis tõsiseid teemasid alates juhtsõnast, mille on kirjutanud mulle väga sümpaatne veiniajakirjanik Rodolphe Wartel, kes  mõtiskleb kurval teemal  nagu pestitsiidide plahvatuslikult suurenenud kasutamine viinamarjaistandustes.

Külmajudinad tulevad seljale… paljud meist on ju reisinud Prantsusmaa viinamarjaistandustes ja näinud ka oma silmaga milline taimede mürgitamine seal toimub ja me kõik oleme ka lugenud artikleid selle kohta, kuidas viimastel aastatel on kasvanud mürgiste taimekaitsevahendite kasutamine ja kuidas on kasvanud leukeemiasse haigestujate arv piirkonnas kus selliseid taimekaitsevahendeid kasutatakse. Monsanto, üks suurim glüfosaadi tootja, on siiani lükanud kõik süüdistused ümber…

Veebruari alguses näidati France 2 telekanalil saadet “Cash Investigation”, kus ajakirjanik Elise Lucet, tõi halastamatu tõe vaatajate ette. Ehk siis- pestitsiidid põhjustavad vähki! Teema, mille isegi Prantsusmaa põllumajandusminister Stéphane Le Foll, on nimetanud viitsütikuga pommiks. Saates öeldi ka välja, et mustad piirkonnad, kus  pestitsiide on kasutatud nn. üle soovitava normi  piiri on Gironde, Marme, Aube ja Loire-Atlantique. Ehk veinipiirkondade keelde tõlgitult: Bordeaux ja Champagne’i piirkond,

Gironde´i piirkond (ehk Bordeaux)  oma 2700 tonniga pestitsiitidega aastas, (Prantsusmaal kokku kasutatakse aastas 65000 tonni taimekaitsevahendeid) on kindel “liider” Prantsusmaal. Ja paraku on fakt, et seal piirkonnas esineb leukeemiat või on risk haigestuda leukeemiasse 20% kõrgem kui  Prantsusmaal keskmiselt. Öelgu Monsanto mis tahab…

Bordeaux veinialast on vaid 5% mahepõllud, mis jääb kaugele maha Languedoc’ile, Rhone’i orule ja Burgundiale.  Kas poleks aeg ennast ikkagi reformima hakata, on küsimus.. Mõjutab see ju ometi kõige valusamalt veinitootjaid, nende perekondi ja töötajaid endid.

Kuid ka tarbijad ei soovi sugugi oma Riedeli klaasi kaalata Chateau Monsantot,  Clos de Syngentat või Domaine Bayerit(rahvusvahelised biokeemiatehnoloogia ettevõtted) Kui guugeldada nende ettevõtetete kasuminumbreid, hakkab õudne…

glyphosate-in-wine

Bordeaux kuulsad veinitootjad nagu Pontet-Canet, Fonroque, Climens, Canon La Gaffelière, Grand Corbin Despange, Palmer ja mõned vähem tuntud veinimajad kahjuks on õigustanud pestitsiidide rohket kasutamist okeaanilise kliimaga, mis soodustab haiguste levikut nende piirkonnas. Prantsusmaa põllumajandusminister nõuab aga oma käskkirjaga Bordeaux’i ja Champagne’i  aladel viie aasta jooksul vähendada  pestitsiidide kasutust 20% ja aastaks 2025 peab olema  pestitsiidide kasutus vähenenud 50%.

Enam ei ole aega aruteludeks, tuleb tegutseda ja kiirelt, et kantserogeenid,mutageenid ja reproduktsiooni mõjutavad toksiinid kaoksid meie laste juustest. See ei ole enam veini teema või küsimus. Küsimus on inimeludes!(nii resoluutselt põhjendas põllumajandusminister oma direktiivi)

*

Samas ajakirjas oli veel üks näide, kuidas raha ja ahnus, viivad vääritute tegudeni.

Nimelt jäi vahele selline veinikooperatiiv nagu “Sud-Ouest Vinovalie”, mis ühendab kolme piirkonna tootjaid- Cahors’i, Gaillac’i ja Fronton’i. Kavalpead otsustasid kulusid kokku hoida ja tegid rośe veini mitte nii nagu protseduurireeglid ette näevad, vaid lihtsalt segasid valget veini kokku punase veiniga. Rośe veini tehakse samadest viinamarjadest, mis punaseidki veine. Kõige suurem erinevus on viinamarjakestade kontakt virdega. Kestadest eritub veini park- ja värvaineid, millest tuleneb ka joogi värvus. Mida pikem kontakt, seda jõulisem värv ja parkainesisaldus. Kohtuotsusega sai ettevõte  10tuhat eurot trahvi, lisaks ettevõte 3 juhti, kes selle äriidee peale tulid, pidid veel eraldi maksma 1000-5000 eurot trahvi, vastavalt siis “panusele”.

 

 

 

 

 

 

Järelhüüe J.P. Coffe’le, suure austusega.

Eile saabus kurb uudis, et meie hulgast on lahkunud Jean Pierre Coffe- suur hing, kes elu viimastel aastal pühendus kirjutamisele ja oli tuntud  eelkõige kui tulihingeline rämpstoidu vastu võitleja. Olnud näitleja, kokk, restoranipidaja, raadiosaadete juht, TV saadete juht, toidukriitik ja kirjutanud sadu raamatuid.

Kuna tegemist ei ole staarkokaga, siis J.P. Coffe ei ole kindlasti väljaspool Prantsusmaad tuntud, kuid ma otsustasin ikkagi talle pühendada paar rida, sest olin tema talendi suur austaja.

jecof

J.P. Coffe oli ekstravagantne nii väljanägemiselt, käitumismaneerilt  kui ka kõnepruugilt- ta oli aus “lapsesuu”, rääkis alati otse ja keerutamata, mis asjadest arvas.

Sündis ta 1937 Lorraine’i regioonis, Lunévilles- see linn jääb minu elukohast nii 200 km kaugusele. Isa tapeti kohe sõja alguses ja ema kasvatas oma juuksuripalgaga poissi üksi. Poisi vanavanemad on need, kes tõid Jean Pierre’i just kokanduse ja aianduse juurde. Vanaema oli elukutseline kokk ja vanaisa oli nn.turuaednik.  Turuaednik on sedasorti aednik, kes kasvatab juurvilju ja aedvilju professionaalselt ehk müügiks turule ja restoranidele.

Kui poiss sai 13, kolis  pere Pariisi ja J.P. huvitus seal kohe teatrist ja läbis tol ajal väga hinnatud Simon’i draamakursuse.

Edasi ma detailidesse tema eluloos ei lasku- 3 tähtsamat asja tema kujunemiseks sai äramainitud- kokandus, aiandus ja teater.  Teatrikursused andsid esinemisoskuse  ja see oli  hilisem tee algul raadiosse ja hiljem televisiooni (80tel aastate)l, kus tal oli oma teleshow. Aastal 2012 lõpetas ta aktiivse teletegevuse, talle tuli kätesse tugev värin sisse ja seda ei olnud enam hea vaadata, kui ta midagi hakkida püüdis. Kuid  teda kutsuti ikkagi kui külalist tihti telesse ja mina nägin teda viimati veel paar kuud tagasi ühes pühapäeva päratslõuna koguperesaates rääkimas- ikka heast toidust, nautimisest, ilust meie ümber jne.

Esmakordselt  kohtusin ma (televiisori vahendusel muidugi) Jean Pierre’iga 2000-te aaste algul ja tema oli muide see, kes pani mind köögivilja- püreesuppe esialgu üldse proovima ja siis armastama neid. Tema enda aed oli minu arvates ideaalaed, mille ta rajas 1975 aastal  ja  arendas välja täiuseni.  Kui sulle näidatakse telesaadet (aastal 2001 umbes), kus minnakse kõigepealt aeda, valitakse köögiviljad ja siis tehakse veloute- muidugi tahad kohe proovida! Proovige meenutada millised olid meie Eesti  kokandussaated 2000 aastate algul ja siis saate aru, millest ma räägin

Eile pea kõik mu tuttavad prantslased FB-s ja ka Prantsuse ajalehed jagasid mingit videolõiku, mis neile meenus Jean Pierre’i esinemistest- need olid kõik väga erilised.   Minul endal on meeles paari aasta tagune telesaade, kus stuudiosse oli kutsutud Prantsuse telestaarid, kellel on Kreekas suvemaja ja nad pandi küpsetama Kreeka kuulsat pähklikooki. Jean Pierre pidi hindada nende saavutust. Ning üks külalistest, Stéphane Bern, kes teeb telesaateid monarhiast, lossidest, siniverelistest etc., ütles tainast sõtkudes, et tavaliselt ta teeb seda köögikombainis.  See mis hakkas toimuma Jean Pierre Coffe’ga, oli kirjeldamatu- ta poleks sellist labasust iial Stéphanilt oodanud.  Pähklikook oli ammu valmis, stuudios juba uued teemad ja uued külalised, aga Jean Pierre ei suutnud ikka veel kuuldust toibuda ja pomises omaette edasi.  Arvatavasti oli see muidugi teater- ta oli väga teatraalne inimene ja seetõttu armastatigi teda saadetesse kutsuda- ta täitis ekraani ära ja kunagi ei olnud igav.

Eraelust võiks tuua välja veel  tema suhted, et need  olid samuti kõike muud kui tavalised.. Jean Pierre Coffe oli 3 korda abielus naisterahvastega. Nendest 3 abielust sündis 2 last. Poeg suri kohe sündides ja tütar 35 aastaselt vähki.  Pärast traditsioonilisi abielusid, on ta” kokku elanud”  veel  2 mehega, kellest viimase kaaslasega ta soovis samuti abiellu astuda. Nii ta vähemalt deklareeris aastal 2013 ühes telesaates.

Kui tahta midagi ette heita tema tegemistele, siis  ehk seda, et ta lasi kasutada ennast kui reklaamnägu suurtel kaubandushiiglastel nagu Carrefour ja Leader Price, kust ta ise vaevalt, et iial sisseoste tegi. Eks money talks, aga sellest on muidugi kahju.

Igatahes olen mina kurb koos miljonite Prantsusmaa inimestega, sest olen tema saadetest saanud palju ideid nii kööki kui aeda. Tema kodulehelt saab muidugi retsepte ikka vaatamas käia, aga kokandus- ja meelelahutussaated on kindlasti nüüd palju igavamad.

Hea meel on, et aastal 2014 aastal sai Jean Pierre Coffe oma 37 aastase töö eest toidukirjanikuna Prantsuse riigi kõrgeima autasu- Auleegioni ordeni rüütlikraadi.

 

Müsteeriumid šampanjamaailmas

Pudel Pol Aimé šampanjat on sel nädal UK kaubandusketi Tesco poodides 25% odavam tavapärasest. Kui tavahind on £9.95, mis on iseenesest ülemõistuse odav(šampanja kohta), siis sel nädalal saab kätte £7.46-ga(umbes 9,50 eurot)
polaime1

See on üks suur  “Mondevino”(veini suurtööstus) saladus, mida ta muidugi ei avalda- mille arvelt hind tuleb?  Kus ja keda petetakse?

Kui viinamarja kilo hindu Champagne piirkonnas teada ja neid saab kontrollida, on sellise hinnaga šampanja tootmine lihtsalt võimatu.  1 pudeli (75 cl) šampanja valmistamiseks kulub 1,2 kg viinamarju. Aastal 2015 näiteks maksti 1 kilo Champagne viinamarjade eest 5,78 eurot, sellele lisandub veel kasvatusega seotud kulud, veinivalmistus, pakendamine, transport, ladustamine, marginaalid ja lõpuks ülikõrged Suurbritannia alkoholi aktsiisid.

Kuid sellele loogikale vaatamata, tundub väga raske maksta pudeli šampanja eest Londonis üldse rohkem kui  15 naela.  Muidugi on kõik need šampanjad suurkorporatsioonide omad, mingi väiketootja ei saa endale lubada ju aktsiisidest kõrvalehoidu ja kui natukenegi ajusid pingutada, on selge, et viinamarjad ei saa olla Champagne piirkonnast, mis ometigi on nõue joogile mida tohib kutsuda Champagne’iks. Kuna aga infot ei ole, siis muidugi paljalt oletuste pealt süüdistust ei saa paika panna. Tahaks muidugi loota, et kui on tegemist pettusega, siis see ka varem või hiljem paljastatakse.
Ma olen kohanud ka Saksa Penny Marktis £11.99 maksvaid šampanjasid, aga pole uurima hakanud, mis tööstus neid toodab.  Kindlasti vaatan järgmine kord järele, sest normaalne see asi ei ole
Kui nüüd tähelepanelikult selle konkreetse šampanja silti lugeda (ehk siis Pol Aimé, hinnaga 7.46) saame teada, et seda toodab  Champenoise des Grands Vins filiaal Lanson BCC,  Lanson toodab ka selliseid brände nagu De Venoge, Lanson (seda müüme me Tigus ka momendil) ja Philiponnat
pol roger
Sir Winston Churchil’i lemmikšampanja oli Pol Roger, mis siiani on selle brändi šampanjatootmisele alguse teinud Rogerite perekonna järeltulijate käes. .Tekib õel küsimus, kas Suurbritannia turule suunatud Lansoni toode Pol Aimé on juhuslikult säärase nime saanud ja pudeli kujundus ei ole ka üldse sarnane ju?:)

churcil

Albi- suurepärane reisisiht toidusõbrale

France3 telekanalil jookseb suurepärane saade Midi en France– iga päev ollakse erinevas linnas ja saade viiakse läbi (tavaliselt)selle  linna raeplatsil. Tutvustatakse linna, sealseid ärisid, toidukultuuri ja kohalikke “kuulsusi” ja muidu aktiivseid inimesi.

Täna viibiti Lõuna- Prantsusmaal, Tarni departemangus, Albi linnas ja mulle tuli kohe tahtmine selle aasta puhkusele sõites just seal linnas esimene peatus teha.(eelmisel aastal tutvusime Dordogne jõe ääres asuva Perigueux linnaga)

Albi on ajaloos kuulus kui katarite linn (ilukirjanduslikes ja populaarteaduslikes teostes on käsitletud oletust, et katarid võisid olla keskaja legendides tuntud Püha Graali valdajad.) ja oli sünnilinnaks Henri de Toulouse-Lautrec’ile

Aastast 2010 kuulub Albi piiskopikindlus koos oma ehitistega UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Prantslased kutsuvad linna ka la ville rouge’iks ehk punaseks linnaks- nimelt on majad seal ehitatud kohalikust punast värvi tellistest, mistõttu linn tõesti punasena välja paistab.

Albi asub Tarn’i jõe kallastel ja kohe linna lähedal asub Gaillac’i veinipiirkond, kus viimasel ajal kasvatatakse jällegi palju kohalikke sorte, mida hea meelega prooviks. Olete te joonud veini Len de l’El-i viinamarjast? Mina ei ole, aga hea meelega prooviks:)

Gaillac’i punased veinid on seguveinid, viinamarjaks  Cabernet Franc, Cabernet Sauvignon, Duras, Fer Servadou või Syrah.

Valgeks viinamarjaks  Mauzac, Sauvignon blanc, Muscadelle, Len de l’ElOndenc.  Meil tuntakse rohkem Gaillaci punaveine ja mulle tundub, et kohalikku kööki sobivad ka just punaveinid  hästi täiendama. Kuid Gaillac’i rosé on koha peal väga hinnatud ja tehakse ka vahuveine.

albi4

Nagu kogu Prantsuse edela piirkonna köök, nii ka Albi kööki (pr.keeles  la cuisine albigeoise) hinnatakse eelkõige suurepärase tooraine tõttu. Spetsialiteetideks on kõiksugu rupskid, vorstitooted, hane-ja pardipateed, daube kohalikust Albi veisest, searasv safraniga (maitsestamiseks), kuulus salat on redised soolatud maksaga(radis au foie salé), melsat- Albi valge vorst (boudin blanc), Les Tripes à l’Albigeoise- Albi moodi  tripade (soolikate ja võrkmao hautis, kuhu pannakse safraniga searasva ja see teeb hautise kuldseks), kuulus on  Gaillaci kuketibude frikassee, nurmkana hautis ja metsjänes hautatud punases veinis. Kõlab küll nagu lihtne ja aus toit, mida Pariisis ega Strasbourgis pole mõtet otsida.

Linn on ilus ka.  Panen siia mõned pildid, mis  telesaade on oma Facebooki lehele üles laadinud. Originaalid leiab siit lehelt.

albi6

Albi jääb Toulouse’ist 77 kilomeetrit kirdesse ja Montpellierist 197 km lääne(loode) poole sõita.

albi2

albi1

albi3

Teen 2 päeva köögis “lihtsaid toite”

Tuli selline mõte, et mis ma siin blogis ikka pilte üles panen ja õhkan kui tore on üks kodune lihtne õhtusöök kuskil Portugali või Prantsuse väikelinnas, vaid panen põlle ette ja valmistan ise sellise õhtusöögi. Vaatamata sellele, et rustikaalse taluköögi toite lihtsaks nimetatakse, on nendega omajagu nikerdamist ja nende valmimine võtab aega.

Mõeldud- tehtud:  Kolmapäeval, 23.märtsil, pakume 14 euro eest 3 käigulist õhtusööki, inspireeritud Prantsuse klassikast ja saabunud kevadest.

Rohelise läätse oblika supp kitsejuustu kreemi silmaga/Le potage de lentilles à l’oseille

Oblikad ja läätsed ja kitsejuust ning ka retsept on kõik Prantuse päritolu.

Veisekeel pikantses kastmes/Langue de boeuf sauce piquante

See aga on täitsa kodumaisest toorainest toit, kui välja arvata mõned  ürdid ja tomatikonsentraat.  Kui meil süüakse keelt põhiliselt külmalt, tarrendis ja on selline pulma-ja peielaua toit, siis pranstlaste klassika on keelt serveerida soojalt- praena tomatises kastmes, millele annavad pikantsust kornišoonid ja serveerivad seda, kas riisi või kartulipüreega.

Rabarberi kook/Tarte à la rhubarbe

Nägin poes juba ka Eesti rabarberit. Meil seekord veel Saksamaa maherabarber.

 

Neljapäeval, 24 märtsil, saab jällegi 14 euro eest 3 käigulist õhtusööki, kuid suundume Portugali köögimaailma.

Kalasupp Pico moodi/Caldo de Peixe à Moda do Pico.

Pico on üks Assoori saartest ja kus siis veel kalasuppi paremini teha osatakse kui ühel ookeani saarel:)

Transmontana moodi oa- ja sealiha hautis/Feijoada à Transmontana.

Transmontana on piirkond Portugalis, mille elanike kutsub minu sõber Paulo  “people behind the rocks”. Küll aga on sealne feijoada tõeline kulinaarne meistriteos.  Tegelikult on asi nii, et feijoada on esimene asi, mis peale bacalhau pähe tuleb, kui on jutt Portugali traditsioonilisest köögist. Minu sõbranna Susana teeb väga head feijoadat, kuid ta teeb linnainimese kiirvarianti ehk kasutab konserviube ja kuna tema mees ei armasta kapsast, jätab ta selle sisse panemata.  Mul on õnnestunud süüa ka ehtsat maanaise keedetud feijoadat, kus sees kapsas ja oad ka õiged ja viis ikka keele alla küll.

Aviary Photo_131031291433991889

3. Portugali magustoidud on väga magusad ja ma alles nuputan, mida teha ja kuidas kohandada, aga kindlasti tuleb ka dessert ehk sobremesa nende keeli.

Meie tavamenüü on ikka ka olemas neil päevil:)

Käisin saarel söömas-joomas

Saaremaa on sel aastal juba varakult pilti tulnud. Käisin nädalavahetusel seal ja mitmetes restodes õhati, et neid oldi pildistamas käidud ja Eesti Maitsed kirjutab neist:)

Vahetult enne Saaremaale minekut, lugesin pressiteadet, et Saaremaa kokad asutasid liidu, mille kaugem eesmärk on muuta Saaremaa Eesti toidukultuuri pealinnaks.

Mõte ju iseenesest hea, kui liidu asutamine aitab kuidagi kohalike väiketootjate ja talunikega koostööd parendada ja ühiselt ennast turundada.

Mina muidugi nii suutlik ei olnud, et paari päevaga oleks suutnud sama palju kohti külastada ja igal pool “süüa” kui Eesti Maitsed-oleks soovinud küll, aga inimvõimete piir tuli ette.

Nelja külastatud asutuse ja kuuldud juttude põhjal võin kinnitada, et nälga jäämist saarel karta pole- kohti on palju, tuleb üha juurde.  Mis aga mulle silma jäi, et need uued kohad on üksteisele kuidagi sarnased, kõik noored kokad on nagu ühe õpetaja käe alt välja tulnud ja kopeeritakse palju. Ei pääse ka Kuressaares poppidest mattmustadest nõudest ja lilledega salatist ehk “sensatsioonist” ja endiselt käiakse väga heldekäeliselt ringi balsamico triipudega.  Ka menüüd on fikseeritud, kole professionaalseks on kogu see söögivärk aetud. Sellist lihtsust nagu Portugali rannikualal ei leia- et vitriinis on kalad ja näitad, mis sa sooviksid pannile või grillile saada.

Kui sõidad üheks päevaks välja, siis jah, lähed sööd restoranis ja imetled ilusat taldrikut ja koka fantaasiat. Kui aga puhkad saarel näiteks nädala, siis tahaks lihtsat kohalikku toitu- praetud kala, värke salat, petipiima etc.  Muidugi ootaks sellist “farmist ja põllult ning merest otse lauale” restorane- et kokad oskaks spontaanselt süüa teha. Positiivne näide on Kalakohvik Liival.

Vahel tundub, et seda kohaliku toidu arendamist tehakse rohkem paberi peal, et saada mingeid toetusrahasid restorani tegemiseks ja arendamiseks, aga südamega ikkagi asja juures ei olda, et vanasid kohalikke retsepte uurida ja elustada.  Kui keegi tahaks näiteks moodsas võtmes Saare kööki teha, peaks kiikama Lümanda Söögimaja menüü poole ja sealt saama inspiratsiooni, mis asi see saare köök üldse on. Saaremaa Lihaveise sisefilee või praetud koha suhruherneste ja lillkapsaga ei ole minu jaoks mingi Saare köök.

Ma küll võtsin selle Saaremaa hammaste vahele, sest tahtsin muljeid jagada, aga eks see probleem on igal pool. Mis on Lõuna-Eesti köök või Virumaa köök?

Et nüüd ei jääks mulje, et käisin Saaremaal ja söök ei meeldinud, siis ei olnud nii-kõik oli üle Harju keskmise, aga ei leidnud seda “Saaremaa eripära”, et toiduelamus oli selline, et ma hakkaks sellepärast suvel Leedo pakutavat “praamipornot” taluma.

Muljed.

Võin öelda, et südame tegi soojaks “La Perla”, kes ei püüagi midagi uuendada ega moodsamaks teha- ta on oma nišši leidnud ja sinna on alati turvaline sööma minna.  Kuressaare kontekstis legendaarne söögikoht, mis sest et Itaalia, aga toimib ja hinnad on demokraatlikud. Laupäevasel päeval ka turismivälisel hooajal, olid kõik lauad reserveeritud. Ja mis põhiline – seal on hea teenindus! Nimetaks seda Saare imeks. Mu üks tuttav proua ja tema väljamaalasest abikaasa, keda võib “hea toidu sõltlasteks” kutsuda ja kes elavad pool aastast oma Kuressaare korteris, väitsid, et nemad käivad väljas ainult seal, sest neil ei ole nii raudseid närve, et suvist teenindust kuskil mujal välja kannatada.

Pilti ei teinud.  Küll aga köitis mu pilku Lossi tänaval selline kuulus:

saaremaa7

Vinoteek “Prelüüdis” käiakse ikka klaasikesel veinil pärast sööki, kuigi koht on tegija ka söögikohana. TripAdvisoris suisa 3-l kohal söögikohana.  Suvel oli see minu jaoks söögikoht nr.1- tulin sisse, perenaine Ülle praadis mulle lesta või tinti- see oli minu jaoks Saaremaa. Kuna ka seal nüüd uued kokad, siis ma ei oska öelda, kui palju seda Saaremaad nad oskavad välja tuua, sest nad ei ole oma menüüga veel valmis saanud. Muidugi on tore, kui veinide juurde mingi sobiv menüü valmistatakse, aga väga loodan, et poisid ikka oskavad ka kala puhastada ja praadida.  Kiita võin nende omaküpsetatud leiba, see oli tõesti maitsev ja ei olnud magus nagu see kuulus Muhu leib, mille ühest tükikesest saab ikka mitme päeva suhkrulaksu kätte. Pildi tegemise jaoks on Vinoteek liiga pime, kuigi kitsemaks, mida poisid meile praadisid , oli võrratu!

Restoran “Mais” avati möödunud aasta novembris.  Adami esialgne Ameerika-Kreeka-Israeili ,aga samas hooajaline ja kohalik gastronoomia, oli natuke “kosmos”, ta vist unustas ära, et ta ei tee restorani New York’is, vaid Kuressaares ja seejuures mitte peatänaval. Kuid Adami kiituseks võib öelda, et ta mõtles kiiresti ümber. Maisis on samuti nüüd uued kokad pealinna “Pegasusest” ja  kontseptsioon on tulnud taevast maa peale.  Toit oli täiesti OK, kuid siiski veel mitte midagi sellist, mille pärast hakkaksin spetsiaalselt Saaremaale sõitma, aga sain aru, et sealgi treitakse ja lihvitakse turismihooajaks jalustrabavat menüüd ja tagasi minna tasub.

saaremaa10

saaremaa9

Gospa’l on samuti uus peakokk, kuid praegu pakutakse veel vana menüüd. Ka ütleks “ei pahaa”, eriti arvesse võttes, et see on hotelli restoran ja seal tõesti peab olema fikseeritud menüü.

saaremaa3

saaremaa1

Uus peakokk pidi olema ka Grand Rose’l, seal ma külas ei käinud- suvel võiks ju uudistama minna.

Kokkuvõte

Kuressaare ja Haapsalu on väikelinnad, mis võrreldes teiste Eesti väikelinnadega  on ennast tugevalt ette rebinud toidukohtade arvukusega.  Ma ütleksin, et panevad ka Pärnule ja Tartule ära.

Tigu sel aastal kusagile maapiirkonda ei lähe, sest kolime maikuus uude kohta Tallinnas, kus meil on suveterrass. Sellest kirjutan lähiajal, et kuhu ja millal.

Endal oleks mul huvi kohalikke vanu retsepte tuvastada ja elustada kuskil Peipsi ääres või Ida-Virumaal ja suvel mingit kioskit teha. Kui keegi teab mingit ilusat kohta, kus midagi rendile on võtta, siis minule saab kirjutada kristel@tigukohvik.ee

Muide kõige rohkem jäi meelde vahtramahl, mida Kraavi puhkekodu perenaine Õilme pakkus. Kui kellelgi on tarvis soodsa hinnaga tuba, soovitan soojalt sinna ööbima minna- linna jalutuskäik 10-15 minutit ja kuna puhkemaja asub vaikses rajoonis, oli väga hea ja mõnus magada.

saaremaa6

See oli tõeliselt kohalik, hooajaline, tervislik ja hea!