Pisco sõda

Mis on pisco?

Pisco on Peruu ja Tšiili viinamarjapõhine destilaat ( eau-de-vie või hispaania keeles aguardiente), mis  on kahe maa vahel kõvasid pingeid tekitanud. Mõlemad riigid väidavad pisco olema originaalis just nende oma ja et teine maa on neilt selle “varastanud”. Ma küll päris hästi aru ei saa, mida  täpselt varastada on- igal pool maailmas tehakse puskarit, aga vaidlus käib nimelt selle üle kes hakkas viinamarja puskarit varem just piscoks nimetama.

Mina käisin Tšiilis 2012 ja jõin esimest korda pisco sour’i ja sain pika loengu osaliseks, et antud kokteil on sündinud Tšiilis, nii nagu piscogi ning peruulased on lihtsalt vargad. Wikipedia seda juttu ei kinnita ja väidab, et kokteil sündis siiski Peruus.

Täna lugesin jällegi pisco uudist  ja nimelt  Tšiilist oli leitud arhiividokument, mis kinnitab, et pisco on Tšiili oma. Leiti dokumendid aastast 1773, milles  kinnitati, et Tšiili müüs Hispaaniale piscot. See on sajand varem kui Peruus sõna pisco kasutusele võeti. Dokumentidest on selgelt aru saada, et pisco all mõeldakse brändit ( eau-de-vie). Lisaks viitavad Tšiili ajaloolased, et kaubamärki “pisco”  hakati Tšiilis pudelitele märkima aastal 1882. Peruul on tõendeid pisco siltide kohta alles aastast 1922.

Avastus pani muidugi kohe Peruud, kes peab piscot oma rahvuslikuks uhkuseks, reageerima: Pisco ajalugu algab Hispaania kolonisatsiooniga 16-l sajandil,  kui hispaanlased istutasid viinapuud Andidesse. Peruu ajaloolased väidavad- see on Peruu, kes “leiutas” pisco. Nad viitavad, et  algul  ei kasutatud sõna piscot nimetusena, vaid öeldi aguardiente de pisco (aguardiente- põlev vesi) Kuid pisco on raudselt Peruu sõna- neil on vetehaldjas Pisco ja samuti geograafiline asukoht- Pisco sadam jääb Peruu aladele.

Tšiili ajaloolased lükkavad peruulaste väite ümber, öeldes, et üks asi on aguerdiente, teine asi on pisco. Peruus tehti nn. põlevat vett ehk alkoholi, mis saadi viinamarjaveini destilleerimisel. Kuid sel riigil pole dokumente enne aastat 1825, mis kasutab mõistet “pisco”. Järelikult on pisco Tšiili oma.

Täiesti kummaline sõda kahe riigi vahel, kes on otsinud õigust isegi  Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioonist.  Näiteks ei kakelda selle pärast, kus maalt on pärit kartul või Ladina Ameerika riikides tuntud magustoidu üle, millel  nimeks  Suspiro limeñ (Lima ohe).

Pisco sour on mõnus kokteil ja meil Tigus ka saab, kui Ineselt ilusti küsida . Meie pooli ei vali, kas õigem on Tšiili või Peruu tulivesi. Maitseb ta hästi!  Salud!

piscosour.jpg

 

 

Sirelisiirup

Jällegi üks tore retsept mu viimase aja lemmikblogist, mis väärib äratõlkimist ja oma blogisse jäädvustamist  ning kuna juttu ehivad ka tõeliselt kaunid pildid, siis soovitan klikata siia... Meiekandis on sirelid juba ära õitsenud,  õnneks olen järgmisel nädalal Eestis tagasi, panin endale to do listi- leida sirel ja teha siirupit!  Ma olen näinud  siinmail sirelisiirupit kõiksugu butiikides ja ökopoodides müügil ka ja olen alati mõelnud, et peaks ise tegema:)

5 pudeli jaoks(pudel 300 ml):

umbes 10 suurt sireliõisikut (soovitavalt tumelillat sirelit)

1 orgaaniline sidrun

1 kg suhkrut

1,5 l vett

20 gr. sidrunihapet

  • Sireliõisi mitte pesta, vaid ükshaaval kobarast välja nokkida, et leida veaga õied ja need eemaldada. Pane sireliõied 2 liirisesse kaanega purki.

sirel2

  • Pese sidrun sooja veega, lõika viiludeks ja pane viilud samuti purki.

sirelipurk

  • Pane suhrur veega keema ja pidevalt segades keeda kuni suhkur on täielikult lahustunud. Seejärel keeda tasasel tulel veel 3 min. Lase suhrusiirupil veidi jahtuda, siis lisa sidrunihape ja kalla segu sidruniõitele peale.
  • Sulge purk kaanega ja aseta segu külmkappi 4 päevaks kuni siirup on kaunilt lilla. Seejärel kurna segu kas läbi kohvifiltri või peene sõela ja kalla siirup puhastasse pudelitesse. Hoia kuivas ja jahedas!

Professor taimemürgist: jookseme loodusega võidu, aga jääme kaotajaks

Kopeerin siia artikli ERR Novaatorist. Anne Luik käis Reporteritunnis rääkimas ja Karin Koppel kirjutas selle põhjal artikli  (originaal siin) Kuna teema on oluline, siis mida rohkemate inimesteni see jõuab, seda parem

 

Laialdaselt kasutatav taimekaitsevahend glüfosaat on meie toidus ja keskkonnas ning ei tule meile kuidagi kasuks, samas on paljud umbrohud selle aine suhtes resistentseks muutunud, seega jookseme me loodusega võidu, aga jääme kaotajaks, ütles Eesti maaülikooli emeriitprofessor Anne Luik.

Sel nädalal hääletab Euroopa Nõukogu, kas keelata taimekaitses domineeriva herbitsiidi – glüfosaadi – kasutamine Euroopa Liidu liikmesmaades või lubada seda ka edaspidi. Luik rääkis Vikerraadio saates “Reporteritund”, et glüfosaati leidub meie toidus ja keskkonnas mitmel viisil.

“Mind teeb väga kurvaks, et EFSA – Euroopa Toiduohutuse Agentuur tegi täiendava riskihinnangu, mis Christopher Portier’ ja 94 teadlase analüüsi põhjal on tööstuse poolt väga kallutatud, kasutab juba vananenud andmeid ja pole teaduspõhine,” lausus ta.

“Meil on üle 30 erineva umbrohuliigi, mis on täiesti resistentsed glüfosaatide suhtes.”

Emeriitprofessori sõnul ei analüüsita Eestis regulaarses toiduseires glüfosaadijääke, sest proovid on väga kallid. USAs tehti mullu esimesed suuremad analüüsid ning tekkis suur skandaal, kui selgus, et sealsel toidulaual sisaldab seda herbitsiidi nii piim, muna, teravili kui soja.

“Eestis viimases toiduseires analüüsiti glüfosaadi suhtes ainult nisu ja seal olid muidugi ka glüfosaadid sees, aga väga väikeses koguses,” märkis Luik ja lisas, et läbi loomasööda satuvad need ka loomsetesse saadustesse, mida pole üldse analüüsitud.

Mahedalt tootmine võiks teadlase arvates olla meie põllumajandusele hea väljapääs, sest nii suudetaks keskkonna potentsiaali rohkem säilitada. Samuti tõi ta välja, et paljud umbrohud on glüfosaadile juba resistentseks muutunud ja see aina süveneb. “Meil on üle 30 erineva umbrohuliigi, mis on täiesti resistentsed glüfosaatide suhtes. Me teeme suunatud arendust, me jookseme loodusega võidu, aga jääme siin kaotajaks,” rõhutas Luik.

Kõigile koduaiapidajaile soovitas ta keemilistest taimekaitsevahendeist eemale hoida. Teiseks peab ta väga tähtsaks, et vee, mulla ja toidu olukorda puudutavad seireandmed saaksid inimestele rohkem kättesaadavaks, et teadlikkust tõsta. Glüfosaat oleks professori hinnangul vaja rutiinsesse toiduseiresse sisse viia, et selle mõjust parem pilt saada.

Maaeluministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai tõi välja, et igale vahendile on alternatiiv, kuid kui glüfosfaatidest loobuda, tuleks sama tulemuse saamiseks kasutada mitme herbitsiidi kombinatsiooni. Ta märkis, et kui 2012. aastal taotleti glüfosaadi kasutustähtaja pikendamist, tellis Euroopa toiduohutusamet riskihinnangu Euroopa parimatelt teadlastelt ning selle kohaselt võis kasutamist pikendada.

Ka pärast Rahvusvahelise Vähiagentuuri mullu tehtud avaldust, et glüfosaat võib olla üks vähi põhjustajaid, lasi Euroopa Komisjon Euroopa Toiduohutusametil kõige uuemad uuringud üle hinnata ning Kevvai sõnul säilis hinnang, et glüfosaat ei ole põllumeeste kasutatavas koguses tõenäoliselt vähktõve põhjustaja.

“Koduaias saab kõplaga kõik tehtud, seal ei pea kindlasti pritsiga ringi jooksma.”

Asekantsler on enda sõnul nõus europarlamendi soovitusega, et glüfosaadi kasutamine väljaspool põllumajandust, näiteks teeäärte hoolduses, parkides ja mänguväljakutel, peaks olema märksa piiratum ja see on suund, mida ELi otsustusprotsessis ka toetatakse.

Eesti võiks Kevvai arvates Prantsusmaa ja Hollandi eeskujul keelata glüfosaadi mitteprofessionaalse kasutamise. “Koduaias saab kõplaga kõik tehtud, seal ei pea kindlasti pritsiga ringi jooksma,” märkis ta.

Anne Luik tõi välja, et avalikult kättesaadavates teadusandmetes on glüfosaadil selged seosed lümfiteede- ja vereloomekasvajatega, kusjuures probleem on selles, et glüfosaat põhjustab koostoimes teiste ainetega väga tõsist oksüdatiivset stressi ja kahjustab DNAd kõigil organismidel, kaasa arvatud inimesel.

Milliseks riikide positsioon glüfosaadi kasutamise osas kujuneb, selgub homsel koosolekul. Riigikogu maaelukomisjoni juht Ivari Padar ütles, et debatt sel teemal on teretulnud, ent peamine on hinnangutes jääda teaduspõhiseks.

Eestis kasutatakse igal aastal 290 tonni glüfosaati.

roundtr.jpg

Tigu kolib suveks Pädastesse

Tigu by the Sea – Pädaste Mõisas

 

Sellel hooajal võõrustab Pädaste Mõisa Meremaja Terrass & Grill Tigu by the Sea.

Tigu by the Sea nime all seab end lõunaterrassil sisse Kristel Randrüüt oma perega, kes on tuntud oma suurepärase ning lihtsa Vahemeremaade köögi ning mereandide poolest Tallinnas. Tigu by the Sea on tagasihoidlik ning uhke oma lihtsuses, pakkudes Lõuna – Euroopalikult muretus atmosfääris kogu perele sobivat Vahemereliste mereandide valikut. Nautida saab värskeid austreid, krevette, kammkarpe ja muud maitsvat.

 

  1. juunist kuni 04. septembrini on Meremaja Terrass & Grill igapäevaselt avatud rahulikuks lõunaks vahemikus 12.00 – 17.30. Õhtuti serveerib Tigu by the Sea veine, jooke ja suupisteid kuni videvikuni.

 

Lõunasöök Tigus, õhtusöök Alexanderis

Pädaste pakub oma külalistele erinevaid kulinaarseid elamusi. Restoran Alexander – üks tunnustatud fine dining restoranidest Põhjamaades – serveerib Põhjala Saarte kööki, pakkudes suurepärast kulinaarset elamust. Samas aga on Tigu by the Sea mere ääres ennastunustavalt meeldejääv rahulikus tempos kulgeva lõunasöögiga mereäärsel terrassil. Mõlemad on stiililt ja suundumuselt erinevad, kuid neid ühendab kirg toidu vastu.

 

Tigu by the Sea

Pädaste Mõis, Muhu saar

Lõuna 12:00 – 17:30

Joogid ja suupisted 12:00 – videvikuni

Avatud igapäevaselt 03. juunist 04. septembrini

Soovitame eelnevalt broneerida

Päringud: tigubythesea@padaste.ee
Alexander restoran

Pädaste Mõis, Muhu saar

Õhtusöök 19:00 – 21:30

Vajalik on eelnev broneering

Päringud: alexander@padaste.ee

Seahouse+(1) (1)

Püha Peetruse kala(Peetrikala)

Tigu tegemised

kalla

Püha Peetrus on üks mu lemmikkaladest. Ta lihtsalt vaeseke on nii inetu, et tõmbab alati kalalettidel pilgud enda peale. Aga mis maitse!!! My God- parim valge kala üldse!

Miks kalal selline nimi (prantsuse keeli St. Pierre, hispaania keeles San Pedro jne), siis tõesti-tõesti, kalal on piiblilooga seos.

Matteuse 17:24—27. Sellest loost saame teada, et kui Peetrus viibis Galilea järve ääres Kapernaumas, küsiti temalt, kas Jeesus maksab templi maksuraha. Jeesus selgitas hiljem, et temal kui Jumala Pojal pole kohustust sellist maksu maksta. Selleks aga, et teisi mitte pahandada, käskis ta Peetrusel järve äärde minna, visata õng vette, võtta esimene õnge otsa sattunud kala ning anda kala suust leitud münt maksurahaks.

Arvatakse, et ligi 20-st Galilea järves leiduvast kalaliigist võivad üksnes 10 sobida selleks kalaks, mis Peetrus õngega välja tõmbas. Need kümme liiki on jagatud kolmeks kaubanduslikult tähtsaks rühmaks.

Suurim rühm on musht (tilaapia), mis tähendab araabia keeles ’kamm’, sest selle…

View original post 230 more words

Kurb näide valesti mõtlevast põllumehest

Kurb näide valesti mõtlevast põllumehest

Eile ringles Facebookis video ühest Prantsusmaa, Apti kandi põllumehest, kes protestiks Prantsuse valitsuse otsuse vastu keelustada ühe eriti mürgise insektitsiidi ehk putukamürga  kasutamine, raius protestiks maha 300 kirsipuud, mille oli istutanud kunagi tema vanaisa. Põllumees süüdistab valitsust, et see poob ja pitsitab põllumeest ja ei lase raha teenida.

Ma ei oska eriti midagi lisada kui vast seda, et lihtsalt 1agrokemikaali keelamine ei ole midagi, millise otsuse peale peaks plaksutama. Kui valitsused hakkavad keelama kõikide  pestitsiidide kasutamist ja mõni nende tootja inimeste mürgitamise eest vangi ka pannakse, siis oleks ehk põhjust aplodeerida.

Kurb on muidugi näha põllumehi, kes on suureks sõbraks saanud kantserogeensete ainetega ja ei saa aru, et sõda looduse vastu on juba ette kaotusele määratud. On vaja täiesti uut moodi mõtlema hakata ja lõpetada see tohutu sõda umbrohu, putukate ja seentega.

Antud videos ütleb põllumees välja veel ühe valusa asja- kui üks mürk on keelatud Prantsusmaal ega ta siis kusagile kao. India, Hiina ja Maroko kasutavad neid ikka edasi. Ja see on kurb! Kui on tõestatud, et mingi mürk on inimestele väga ohtlik, siis ei tohiks ka arengumaa inimeste tervist ohtu seada.

Indoneesiapärane marineeritud köögiviljasalat spargli ja maapähklitega

Indoneesiapärane marineeritud köögiviljasalat spargli ja maapähklitega

Spargli hooaeg võtab tuliseid tuure üles, juba on nähtud kodumaist rohelist sparglit turul. Sattusin eile ühes Saksa blogis huvitava salati peale, mis ka sparglit sisaldas. Mul nimelt tekib alati keset maid probleem, et mida sparglist veel teha saaks kui esimene suur isu on kustutatud ning siis ma paaniliselt otsingi  mööda internetti ideid. Antud salatis on küll spargel üks pisike komponent, kuid juba retsepti lugedes hakkasid mul süljenäärmed tööle. Postituse lõpus on viide ka blogile, kus näeb ka kauneid pilte roast.

Nagu eelmisest postitusest sai lugeda, tahad üle 100 aastaseks elada- söö palju ube ja vähe liha:) !

Salatiks:
1 väike kurk
2 porgandit
100 g rohelisi ube
100g noort kapsast
250 g valget või rohelist sparglit
1 väike lillkapsas
150 ml riisiäädikat
100g värsket ananassi
soola

Kaste:
40 ml päevalilleõli
1 suur sibul
1 tl tšilli helbeid
1 pöidlasuurune tükk ingverit
4 küüslauguküünt
50 g makadaamiapähkleid hakitud
100g röstitud, soolatud maapähkleid
1 tl kurkumit
suhkrut
värske koriandrit
1 spl valge seesami seemneid

  1. Kuumuta ahi 140ºni
  2. Pese oad ja lõika ära otsad. Koori kurk ja lõika köögiviljakoorijaga laastud. Koori spargel (valge). Lõika kapsas õhukesteks ribadeks ja lillkapsas murra või lõika väikesetesks õisikuteks. Koori porgand ja viiluta või lõika väikesteks ratasteks.
  3. Lase potis vesi keema, lisa sool ja pool äädika kogusest ja blanšeeri köögiviljad-oad, porgand ja spargel 2 minutit, lillkapsas 1 minut, kurk 30 sekundit.
  4. Laota blanšeeritud köögiviljad ahjuplaadile koos kuubikuteks lõigatud ananassiga ja pane nad nn. “kuivalt” ilma õlita  15 minutiks ahju (140º)
  5. Haki sibul, küüslauk ja ingver ning prae koos chillihelvestega päevalilleõlis kergelt läbi (1 minut), siis lisa kurkum ja makadaaniapähklid. Prae neid umbes pool minutit, lisa ülejäänud äädikas ja maapähklid
  6. Lisa ahjust tulnud köögiviljad, lase vedelikul keema tõusta ja seejärel tõsta pott tulelt maha. Maitsesta suhkru ja soolaga. Jahuta maha, ideaalne oleks 1 ööks külmkappi seisma jätta. Enne serveerimist puista peale seesamiseemneid ja hakitud koriandrit.

Pilte sellest salatist näeb siit

Juust, vein ja perekond ehk Itaalia viis üle 100aastaseks elamiseks.

<Ajalehest The Local>

Itaalias elavate üle-100 aastaste arv on viimase 15 aasta jooksul kolmekordistunud. Kui aastal 2002 oli üle 100 aastaseid 5650 inimest, siis möödud aastal oli see arv tõusnud 19000-le. Riigi keskmine eluiga on 83, millega Itaalia on samuti 2 kohal maailmas ja spetsialistid märgivad ära, et Itaalias ei ole lihtsalt palju vanu inimesi, vaid need vanad inimesed on vitaalsed ja toimivad. Itaalias näeb inimesi vanuses, kus enamus riikide selle-ealised on põdurad vanurid, veel romantiliselt kihlumas, motorolleriga küla vahel sõitmas, oma jalgpalli meeskonnale tribüünidelt kaasa elamas.

Kuidas nad selle saavutavad? Kas toit ja eluviis?

Näiteks Emma Morano on hetkel Euroopa vanim naine, ta on 116 aastat vana ja elab endiselt  oma kodus Verbania’s (Piemonte) ja nagu ma aru sain, elab ta seal üksi.

Palermo lähedal  Montemaggiore Belsito väikelinnas on 3500 püsielanikust  9 üle-100 aastased.

Nähtus on juba pikka aega teadlaste huvi köitnud, et mis see täpselt siis on, kas eriline Vahemere dieet või Itaalia erilised geenid, mis selle nähtuse põhjuseks on.

Üks koht on aga saanud erilist tähelepanu-Sardiinia saar, mis on kuulutatud maailma siniseks tsooniks- termin, mida kasutatakse mingi geograafilise piirkonna kohta, kus üle 100 aastaste kontsentratsioon on eriti kõrge.  Peale Sardiinia on vaid 3 teist sinist tsooni maailmas-  Okinawa saar Jaapanis, Nikoya poolsaar Costa Rical ja Kreeka saar Ikari. (olen kirjutanud neist siin)

Sardiinia kuulus pikaealisus kajastub isegi nende tervitustoostis  ‘Akentannos’, mis tõlkes tähendab “elage 100 aastaseks”.

Kuidas aga sardiinlastel õnnestub elada vanaks ilma , et haigused kimbutama tuleks? Ükskõik kui palju seda nähtust viimastel aastatel ka uuritud pole, jõutakse ikka järeldusele,  et see on elustiil- tugevad perekondlikud sidemed ja dieet.

sardpo

Sardiinia dieet sisaldab vähe liha ja palju kaunvilju ning värskeid puu- ja köögivilju. Eelkõige on aga uuringud näidanud, et kohalikul punasel veinil Cannonau’l ja värsketel lamba-ja kitsepiimajuustudel  on oluline roll, mis hoiab kohalikke elanikke vitaalsena.

Kohalik nn. casu ajedu juustud sisaldavad suurtes annustes lactobacillus bakterit, mis pidid tugevdama seedetrakti, kuseteede ja suguelundite tervist ja arvatakse et ka see bakter mängib olulist rolli säilitada elujõud. Seda juustu poes ei müüda, vaid tehakse kodus.

Rustikaalne kohalik vein Cannonau sisaldab rohkelt antioksüdante, mis samuti aeglustavad vananemisprotsessi.

Kuna viimastel aastatel on sellest nähtusest palju kirjutatud, on Sardiinia toiduained ja vein väga nõutud kraamiks saanud ja Gavoi linna linnapea(linn asub selles nn. sinises tsoonis) loodab, et juustu ja veini müügiga saab linn ka majandusele jalad alla.

Toit on küll väga oluline tegur ütleb sealne linnapea, kuid lisab, et üks tähtis tegur on ka see, kuidas nad oma eakaid kohtlevad. Linnas elab 2700 inimest, kes kõik üksteist tunnevad ja perekondlikud sidemed on väga tugevad. See tähendab, et eakad on oma perekondade poolt hoitud ja armastatud ja see annab elueale kindlasti tubli 6 aastat juurde. Üle 80-aastased, kes elavad üksi, surevad kindlasti varem kui perekonnaga ümbritsetud vanurid.

Oht tänases globaliseeruvas maailmas on see, et sinised tsoonid ei ole fikseeritud ja  elustiili muutused murravad sisse igale poole. Okinawas on juba moodne elu sisse võimust võtnud ja üle-100 aastaste arv väheneb. Sardiinias hetkel veel seda vähenemist pole märgatud, kuid seal on aru saadud, et nende vana elustiil on väärtus, mida tuleb kaitsta.

Igatahes annab teadus ise meile kõigile põhjuse harrastada Sardiinia elustiili- korkida lahti punane Sardiinia vein ja süüa kõrvale head Sardo Pecorinot.

Väga lustakas video Sardiinia juustust, milles elavad ussid. Olen ise sellist juustu Korsikal saanud. Jube lõhn,  maitse nii kohutav polnud.

 

12 peaaegu “puhast” puu-ja köögivilja.

p15-propes-12-salopards

ÜRO Toidu-ja Põllumajandusorganisatsiooni juures asuv keskkonnakaitse töörühm mis avaldab igal aastal raporti mahetoidu olukorra kohta Ameerikas, on valmis saanud uue raporti.

Töörühm on kontrollinud ja võtnud  analüüse  nn. tavatoodetelt supermarketite riiulitelt. Kontrollitakse täpsemalt pestitsiitide sisaldust puu-ja köögiviljades ning tulemuste põhjal valitakse välja 12 kõige saastunumat köögivilja, mida oleks mõistlik osta vaid mahepoodidest ja 15 köögivilja, millel  pestitsiidi jäägid olid  kõige väiksemad või puudusid üldse(tabeli paremal pool) ehk neid köögi-ja puuvilju võib osta julgelt ka ilma “Bio” märgistusega.

Rohelise poole nimekirjast on kahele tootele siiski punane joon peale tõmmatud-suhkrumaisile ja papaiale, sest vaatamata sellele, et pestitsiide neist ei leitud, on Ameerikas müügilolevast maisist  ja papaiast 95% GMO’d ehk geenmuundatud. Euroopa pole õnneks seni veel GMO puu-ja köögivilju oma turule lubanud.

Mina isiklikult kuulasin suure õudusega Marina Kaljuranna vastuseid parlamendi saadikutele seoses Euroopa-Ameerika vabakaubandusleppe sõlmimisega(TTIP). Eks loota saabki, et maad nagu Prantsumaa, Itaalia, Hispaania blokivad selle leppe ära. Ka Saksamaal on inimesed tänavatel protestimas selle leppe vastu. Selle leppe allakirjutamisega ei tule vaid needsamad geenmuundatud papaiad ja maisid meie riiulitele, vaid hakkame poes kohtama ka Chianti või Marsala veini, mis toodetud Ameerikas või Ameerika parmesani.  Marina Kaljurand küll oli surmkindel, et Ameerika loobub oma standarditest ja võtab üle Euroopa omad . Selline pioneerijuhilik optimism, et see leping sõlmitaksegi sellepärast, et Ameerika korporatsioonidel läheb elu raskemaks, sest peavad oma standardeid muutma ja Eesti pisiettevõtjal jälle elu helgemaks, sest Ameerika turule on kergem pääseda,  on nördivusttekitav naiivsus, millele tänaseks päevaks on ka juba tõestus lekkivate dokumentide näol.

Proua presidendi kandidaadi vastuseid arupärimisele saab lugeda siit

 

Mis on fregola?

Mis on fregola?

Meil Weingartenis on Sardiinia restoran, mille omanike perekonnaloost olen ma varem kirjutanud (siin)

Viimati Saksamaal viibides, jalutasin sealt mööda ja lugesin päevapakkumist “fregola con vongole”,  kuna ma ei teadnud varem seda sõna, siis automaatselt lugesin fragole, mis tähendab itaalia keeles maasikas ja mõtlesin terve tee koju, et kas ühe Tartu restorani kokk on gastrolli tegemas-no kes paneb kokku maasikaid ja vongole-karpe.

 

Fregola on Sardiinia pasta, mis on sarnane Tuneesia kuskusile ehk siis tehtud manna taignast, millest rullitud 2-3mm diameetrised kuulikesed. Teda võib lihtsalt keeta, kuid täna lugesin huvitavat Yotam Ottolenghi retsepti lihapallidega siin.  Selle retsepti peale mul kogu lugu meelde tuligi. Lihapallid on kindlasti toredad ja just nõnda nagu Ottolenghi neid slowcook’ib (tal alati mingi kiiks juures), kuid Sardiinia klassika on ikka fregola tomatikastme ja vongoletega. Loodan, et mu koduküla restoran serveerib seda veel ja tervitused sõpradele, kes Sardiinias momendil surfamas on- proovige seda rooga, te ei kahetse!

 

Neljapäeval, 5.mail on Tigus mereannimenüü eripakkumine

Vaatasin, et linna peal on jälle huvitavad pakkumised tekkinud-restoranid küpsetavad mereande ja pakuvad vahuveini jne.  Täitsa hea pakkumine ju ja tore rutiinist väljaastumine kokale, kes tavapäraselt mereande ei valmista- saab uut toorainet sisse osta ja uusi põnevaid retsepte harjutada:)   Kuna meil on külmkapp värsket kraami täis, midagi spetsiaalselt ostma ei pea ja retseptid ka iidamast-aadmast, midagi leiutama ei pea ning  vahuveine menüüs ka priskelt, siis pakume homme,

Mereandide erimenüü 5käiku-27 eurot

                                    2 austrit või 2 valget Bruchsali sparglit sidrunivõiga

2AUSTRIT

*

2 gratineeritud kammkarpi

KAMMKARP

*

Tuunikala tartar

tuuna

*

Moules marineres

muulid.jpg

*

Rabarberi kreem ingveriküpsise puruga

Kui tundus, et selline kerge mereannimenüü on just see, mis sobiks lõpetama neljapäevast tööpäeva, helistage 56668493 või kirjutage tigukohvik@tigukohvik.ee ja andke oma tulekust meile teada. Meil on kogemus aastast 2006:)

Lisaks  erimenüüle, on loomulikult ka a la carte menüü

P.S. Sel laupäeval, 7-l mail oleme reserveeritud.

 

Prantsusmaa tegi kokkuvõtte 5 puu-ja köögivilja kampaaniast.

Pea aasta otsa jooksis tüütuseni igal Prantsuse telekanalil ja raadios reklaam, kus Terviseamet soovitas inimestel süüa päevas vähemalt 5 erinevat puu- ja köögivilja. Millegipärast oli aga välja valitud suured supermarketid, kust soovitati oma ostud teha ja vähemalt Carrefouris olid ka suured plakatid soovitusega üleval.

13. aprill avaldati tulemused ja mis te arvate, kas reklaamist oli abi? Jah, tõesti- puu-ja köögiviljade müük oli antud perioodil suurenenud tervelt 4% võrra.

Küsitluse tulemused näitasid, et 70% inimestest ei söö puu-ja köögivilju piisavalt ja 60% inimestest, kes ei söönud piisavalt puu-ja köögivilju, tõid üheks põhjuseks nende maitsetuse. Hüper-ja supermarketid on kaupa täis, kuid siiski 45% vastanutest ütlesid, et eelistavad sellist kaupa osta väikestest kohalikest poodidest ja turgudelt.

Mis on järeldused? Enne kui sellist kampaaniat läbi viia, peaks eelkõige mõtlema, et kuidas parandada reklaamitava kauba kvaliteeti ja ka müügikohtade ja jaotusvõrkude peale. Inimesed eelistavad osta kohalikku puu-ja köögivilja otse tootjalt. Järsku oleks pidanud reklaam olema suunatud just kohalikele väiketootjatele ja turgudele jne, mitte aga, et inimesed marssige Super-U’sse või Carrefouri oma 5 köögivilja kätte saama.

 

Selle üle, et inimesed piisavalt köögivilju ei söö, mul hea meel pole. Küll on aga hea meel, et inimesed ei soovi osta maitsetuid köögivilju hüpermarketitest. Järsku hakkavad hiiglaslikud kaubandusketid sisse ostma ka kohalikke ja hooajalisi tooteid oma kasvatajatelt, kui need tulemused jõuavad asjapulkade kirjutuslauale ja  mitte ainult odavat plastmassi Hispaania ja Hollandi köögiviljavabrikutest.

5köögikat

 

 

Põdrakanep ei ole metsik spargel.

Kirjutasin google’sse “metsik spargel” ja sealt hakkas riburada tulema põdrakanepi võrsete postitusi. Fantastiline! Eureka, botaaniliselt see küll täpne pole, kuid taasavastatud põdrakanep on tõepoolest meie põhjamaine metsspargel. Kui täpne olla, siis metsik spargel meie kliimas ei kasva ja tema ladina keelne nimi on asparagus acutifolius, põdrakanep aga chamerion angustifolium.

Tuuli blogist saab hääd õpetust põdrakanepi võrsete korjamise ja käitlemise kohta.  Käes on põdrakanepi aeg, kummikud jalga ja metsa!!!

Õitsev põdrakanep näeb välja selline ehk me kõik teame seda taime. Eelmise postituse retsepti saaks kenasti kohandada põdrakanepi võrsetele.

podra-5972_800