Oled Burgundias, külasta kindlasti La Ferme de la Ruchotte´i!

3 tärni naturaalse toidu söögikoht

Ei ole siin maamuna peal palju toidukohti, mis tõeliselt võimsa elamuse annavad. Ja mitte sellepärast, et kokk hiilgab hüperkreatiivsusega ja vahtu ja lilli taldriku asemel kiviplaadile laob, vaid just sellepärast, et tehakse ehtsat toitu ehtsast toorainest ja vahelduseks serveeritakse teda ka kenal taldrikul.

La Ferme de la Ruchotte on üks sellistest- pereettevõte, kus põhitegevus on vanade Prantsuse kodulinnu tõugude taastamine, taas au sisse tõstmine ja kasvatamine. Lisaks ka juurviljaaed. Kogu farm kannab “agriculture biologique” ametlikku sertifikaati.

Farmi peremees monsieur Frédéric  Menager (Fred), on oma erialalt kokk ja seetõttu avasid nad paar aastat tagasi oma farmis kodurestorani. See töötas esialgu vaid pühapäeva lõunati , sellest aastast on lisandunud laupäeva lõunad. Restoanis on 24 kohta ja kohad tuleb eelnevalt reserveerida ja  menüü ette ära maksta- 45 eurot inimene. Pakutakse 3 käigulist lõunat, lisaks veel kohalike juustude taldrik. Menüü on kõigile üks ja koosneb enamasti farmi toorainest. Lisaks kasutatakse kohaliku jõe kala. metsaseeni ja juba mainitud juustud on piirkonnast, talu ise juustu ei tooda.

Fredi eriline kirg kuulub just kanadele, nende erinevatele tõugudele ja nende küpsetamisele.  Teda kutsutaksegi ” Papa Poule”-ks ehk eestikeeli võiks see kõlada kanaisa :)

Farm asub Burgundia pealinnast Beaune´ist umbes 20 km, linnakeses nimega Bligny-Sur-Ouche. Täpsemalt küll viimasest linnast 5 km mööda metsateed ” to the middle of nowhere”. Sildid õnneks aitavad.

Käisime seal 6-kesi, väidetavalt olime me esimesed eestlased ja näitasime üles head söögiisu ja äratasime peremehes imetluse, sest malmpotti, milles meile pearoa kana serveeriti, pärast meid pesta vaja ei olnud- olime selle saiatükkidega puhtaks poleerinud.

Mõned plõksud restorani ümber

Mõned plõksud talust

Menüü, mida meile tol päeval pakuti.

Menüü, mida meile tol päeval pakuti.

Eelroog: ürdi velouté ahvena filee ja sibulavartega
supp

Pearoaks pakuti küpsetatud kana värskete rediste ja kevadsibulatega. Kartulipüree. Kanaks oli  väga vana Prantsuse kanatõug nimega Coucou de Rennes. Kartulipüree oli mõnusalt võine. Sõime ja ümisesime ja imestasime kui hästi tegelikult kana maitseb, kui tegemist on päris kanaga. Ja kui tume oli selle kana kintsude liha!

mosa1

Veiniks soovitas perenaine meile väga huvitavat kohalikku punast, loomulikult Pinot Noir, bioloogiline vein, aga huvitavaks tegi veini see, et teda oli hoitud keraamilises tünnis nagu seda veiniga tehtidigi eriti vanal ajal.(elevé en jarre) Tõesti oli hää.

ladoua

Pearoale järgnes juustuvalik ja desserdiks pakuti jasmiinitee kreemi Mâconi vahvlitega

dessert

Eelmisel päeval olime külastanud Beaunis Michelini 1 tärni restorani, millest ma eraldi kirjutan. Kuigi ei saa võrreldamatuid asju võrrelda, siis see farmirestoran jättis meile palju sügavama emotsiooni ja juba mõtlen, et sügisel tuleb üritust korrata.

Farmi koduleht siin. Proua suhtleb ka inglise keeles, härra kokk inglise keelega ei ole kodus.

Mõned pildid meie pikast lauast, meie lauakaaslasteks olid vanaema ja vanaisa oma kolme lapselapsega, kes kõik sõid ja kiitsid.  Prantsuse laste nii viisakas käitumine, oli meil ka lauateemaks. Ei mingeid i-pade ega muidu vingumist. Kui kokk välja tuli, siis lapsed tänasid kenasti- pisar tahtis silma tulla.

mosa22

Lõpetuseks tegime ühe “trou” ka:

marc

Talvised maasikad ja tomatid, toiduõlid jms

Kuna viimasel ajal on siin blogis liiklust rohkem olnud ja on väga asjalikke kommentaare jäätud, tooksin eraldi väja selle kommentaari:

Kuna põldude, eriti rapsipõldude pritsimise kohta liigub tihti erinevaid lugusid, võtan siin natuke sõna, loodetavasti on selgitus harivaks infoks. 8 korda taimekaitsevahendeid ühele põllule ei pritsi Eestis mitte keegi! Osa pritsimisi on mikroelementidega leheväetis, lisaks pritsitakse näiteks aminohappeid ja biostimulaatoreid, mis sisaldavad looduslikku päritolu koostisosi. Eesti põllumehed on selles osas üldse üsna tublid, et püüavad hoida tervena ka näiteks mulla mikrofloorat. Lisaks laotatakse läga. Teiseks sätestavad seadused täpselt, millised peavad olema puhvertsoonid põldude ääres või kaugus veekogudest, üle 4 m/s tuulekiiruse juures taimekaitsevahendeid pritsida ei tohi, tööde kohta tuleb pidada põlluraamatut, põldudel käivad kontrollid jne. Paljudel taimekaitsevahenditel on selged piirangud, millal on õige kasutamise aeg ning kui pikk peab olema ooteaeg ehk aeg, mille jooksul peale tõrje tegemist ei tohi saaki koristada, et see ei sisaldaks taimekaitsevahendite jääke. Tõsi, suur osa vastutusest langeb pritsijale, kuid kõik eeldused selleks, et toimetataks mõistliklt, on loodud. Toota ainult mahedalt on muidugi ilus unistus, kuid kui saada saaki 7 tonni asemel 1,5 tonni, on vahe meeletu ja maailmas jääks suur osa inimesi lihtsalt nälga, kahjuks. Väetistest rääkides – kui taimed vaevlevad toitainete vaeguse käes, siis ei ole ka saak tarbijale täisväärtuslik. Millest see taim kasulikke vitamiine, mineraale jne moodustab? Kui keegi viitsiks vaevaks võtta uurida suurte väetisetootjate jõupingutusi ökoloogilise jalajälje vähendamiseks, oleks seegi väga hariv ja te saaks teada, et väetiste tootmine on terve teadus – alates taimedele vajalike toiteainete kokkupanemisest lõpetades formulatsiooniga, mis takistab väetise leostumist mullas. Tihti räägitakse, et väetamine reostab Läänemerd, kuid paljud ei tea, et suur osa Läänemere reostusest pärineb tegelikult Venemaalt (hinnanguliselt 70%), sest sealtpoolt lastakse reovett otse merre. Kel veelgi sügavam huvi, võib uurida, milline on toitainete sisaldus Eesti muldades ja ta saab teada, et tegelikult peaksime me väetisi rohkem kasutama. Muideks, Eestis võetakse ka väga usinasti mullaproove, et hoida silm peal meie muldade seisundil.

Et inimesed tunnevad huvi, mis nende ümber, kasvõi põldudel toimub, on kiiduväärt. Soovitan teha lisaks põhjalikumat uurimistööd, mida ja miks tehakse, põllumajandusvõõrale inimesele on nii mõnigi asi avastamist väärt. Ma isiklikult leian, et kõik peab olema tasakaalus – oma koht peab olema nii loodusel kui inimesel, taimekaitsevahendeid ja väetisi tuleb kasutada mõistlikult (päriselt me sellest ei pääse, sest meid on siin maakeral lihtsalt liiga palju). Kui kedagi lohutab, siis Hispaanias on taimekaitsevahendite kasutamine meiega võrreldes tunduvalt suurem, nii et soovitan siiski tarbida kodumaist!

Ütleksin juurde, et minu soov ei ole kedagi hirmutada, kuid siiski mõtlema panna, mida tarbime. Suurtööstuslik tootmine ja toiduaineteküllus poodides , on meie tarbimisharjumisi muutnud ja paljud nendest ei ole mõistlikud. Kindlasti aitaks seegi kui me tarbiksime toitu aastaajale vastavalt.  Miks meile on vaja talvel toitelahuses kasvanud tomatit või maasikat??? Me isegi ei saa temast maitseelamust.

Ma ei oska tõesti kaasa rääkida teemal kui palju väetada taimi on mõistlik ja kui palju taimekaitsemürke tarvitada on OK..

Selge see, et kõik, kes põllumajandusega raha teenivad, ei saa lubada sellist nalja nagu mina oma aias teen, et istutan ürditaimi  ja lavendlit taimede vahele ja korjan ükshaaval nälkjaid kokku.

Eks inimeste umbusk ja usaldamatus suurtootmise vastu tuleb sellest, et reeglite vastu on patustatud ja on ju selge, et kapitalisti huvitab rohkem kasum ja alles seejärel looduskaitse ja inimeste tervis.

Eriti aga paneb mind hämmastama see, et kui keskonna kaitsjad ja muud asjapulgad on aastaid  tähelepanu pööranud Hispaania põllumajanduse kitsaskohtadele, siis miks suured kaubandusketid ei boikoteeri neid tooteid? Näiteid ju sellest on, kus  suured kaubandusketid  nagu Carrefour ja  Auchan, ei võtnud müüki tnäiteks tuunikala, Miks Eesti kaubanduskettidesse on Eesti väiketootjal oma kaubaga raske sisse saada, aga samas müüakse Hispaania kaupa?

Kui EU-s on väljatöötatud  tervisekaitsenõuded ja normid, siis kuidas ikkagi on piirkondi, kus üksi nõue ei kehti alates töötajate töötingimustest, lõpetades tootega ja toodet on ikkagi võimalik müüa?

Veel mitte eriti ammu oli aeg, kus  tervisekaitseamet  käis restoranides ja tegi ettekirjutusi naeruväärsete asjade kohta ja samas, kas sellise ameti kohustus ei oleks just nimelt teha uuringuid ja avaldada infot toiduainete kohta, mida poed müüvad?

Ma näiteks olen täitsa veendunud, et pooled inimesed Eestis ei ole sellele mõelnud ja ei tea, et tänapäeva tomatid-kurgid-maasikad kasvavad hüdropooniliselt.

Loomakasvatus on veel eraldi teema.

Aga igatahes aitäh inimesele, kes selle põhjaliku kommentaari kirjutas. Võtame selle kokku nii, et eelistatagu eestimaist ja loodame, et Eestis  kontroll on tõhus ja toimiv. Lõpuks otsustavad kõike siiski kaubandusketid- nemad dikteerivad kaubavalikut! Kui tarbija saab teadlikumaks, küll siis kaubanduskett peab oma valikuid muutma.

Ettevaatust- Hispaania maasikas!

Kirjutatasin hiljuti Hispaania tomatist, mis on üks suur ökoloogiline jalajälg maailmale (siin)   Tomatikasvatus pole Hispaanias paraku ainus mõistusevastane põllumajandusharu, Prantsuse veebiajaleht ” Santé Nutrition” avaldas hiljuti üsna õõvastava artikli  ka Hispaania maasikatest. Võtan  teksti lühidalt kokku ja kasutan artikli juures olevaid pilte.

Talviseks hooajaks suurte kaubanduskettiide riiulitele maasikate “tootmine” on Hispaanias suur äri juba 1980-ndatest aastatetest alates. 90% neist kasvatatakse Huelva piirkonnas. See on vahemerelise kliimaga ala, kus suved on rohke päikesepaistega ning  kuumad ja kuivad. Talved pehmed ja vihmased. Piirkonda kutsutakse Costa de Luz´iks päikesepaistest tingitud valguse tõttu sealsel rannikul. See kõik teeb piirkonna ideaalseks, et  kasvatada maasikaid, mida paraku  kasvatatakse siin pikkades kiletunnelites, mitte looduslikult( kuigi kliima oleks ideaalne looduslikuks kasvatuseks) Suurim maasika hooaeg on aprill-mai, kus toodetakse 330 tuhat tonni maasikaid ja kogus igal aastal kasvab. Hispaania ongi Ameerika järel suurim maasikakasvataja. maasikas1 Huelva piirkond on  lemmikpiirkond ka keskkonnakaitsjatele, sest siin on palju mida kaitsta-siin laiub 6000 km2-l Euroopa suurim looduspark- Doñana Looduspark, kuhu  lendab talvituma 500 tuhat lindu ja see ala on koduks sellistele loomadele nagu Hispaania punahirv, Euroopa metssiga, Hispaania Kuningkotkas, Egiptuse mangust ja Ibeeria ilves jne. Keskkonnakaitsjad löövad häirekella juba aastaid- maasikakasvatus reostab põhjavett ja teeb korvamatut kahju piirkonnale, kus maasikakasvatus aina võtab pinda juurde ja haruldased linnu-ja loomaliigid hääbuvad nende arvelt.

4500 tonni plastikut kulub igal aastal, et tunnelkasvuhooneid ehitada. Plastmassiäägid paraku satuvad loodusesse

4500 tonni plastikut kulub igal aastal, et tunnelkasvuhooneid ehitada. Plastmassijäägid paraku satuvad ka  loodusesse

Hispaania maasikas- 100 % keemiat garanteeritud. Kas kogu see looduse saastamine pestitsiidi- ja plastmassijääkidega kuidagi positiivselt ka väljendub- näiteks maasika heas maitses?  Neile, kel maasika juures meeldib kurgi maitse, see võib vastata- jaa. Aastal 2005 avastas DGCCRF pestitsiidi jälgi 76 %-l kontrollitud kaubast. Sakslaste uurimustulemused aga olid veelgi hävitavamad: leiti 105 kahjuliku aine molekuli,  millest mõned on väga mürgised- fludioksoniil,  tsüprodiniil, fenheksamiid, tolüülfluaniid (paljudes maades on see keelatud taimekaitsevahend), asoksüstrobiin jne Ajakirjanik, Claude-Marie Vadro, on kirjutanud põhjaliku artikli nimega “Maasikad talvel” , kus tuletab inimestele meelde, et maasikakasvatus Hispaanias on 100% kunstlik.  Suvel paigutatakse taimed külmkappidesse, et taimedele tekitada talve tunne ja panna taimed “tootma” just talvel, kui nende eest saab rohkem raha küsida. Sealse maaala  liivane pinnas on puhastatud, steriliseeritud ning mikrofauna on hävitatud  bromometaani ja kloropikriiniga. Esimene mürk näiteks on keelatud Montreali protokollidega aastast 1987, sest see gaas hävitab ossoonikihti. Kloropikriin koosneb kloorist ja ammoniaagist, mis on inimesele karm mürk- tungides hingamisteedesse, tekitab ta tugevat valu. Viimast mürki kasutas  Ali Hassan Al-Madjid keemiarelvana kurdi mässuliste ja  šiiitide vastu, mille eest ta mõsiteti surma. maasikas3

Tulemus: et tarbija saaks talvel süüa maasikaid vahukoorega, on  Doñanas töötavatel inimestel  plahvataslikult kasvanud naha- ja kopsuhaigused.  Enamus töötajaid on nagu tomatikasvatusteski mitteametlikud pagulased Marokost jt. Aafrika riikidest, kes elavad ebainimlikes tingimustes ja saavad sandikopikaid(ei midagi uut! ) Lisaks on need varakevadised maasikad maitsepettumus ja miks peaks üldse sööma midagi nii mürgist? Me kõik saame seda olukorda muuta, mõeldes järele mida me tarbime.

Loe lisaks: http://www.sante-nutrition.org/fraises-despagne-on-arrete-le-massacre/

http://www.rgs.org/OurWork/Schools/Teaching+resources/Key

Tigu avab sparglihooaja

Tigu avab sparglihooaja

Tigu on sel aastal kiire. Avamaa spargel alles saabus meilgi Saksamaal müügile, (siiani tuli spargel tunnelkasvuhoonetest ja oli krõbeda hinnaga) ja Tigus on alates tänasest juba  apellatsioonimärgiga valge spargel menüüs( Spargel vom Markt Bruchsal) Ma olen igal kevadel sparglist kirjutanud, kuna valge spargel ja  kultuur selle ümber, on küll Eestisse jõudnud, aga mitte just massiliselt. Poodides on spragli hooaajal müügil ikka spragel kas Hispaaniast (kus spraglit nagu tomatitki kasvatatase kasvuhoonetes kunstslikult 12 kuud aastas) või  maailma teisest otsast Peruust. Kaubanduskettide sisseostjad ei ole eriti asjatundlikud ja aktiivsed otsimaks uusi turge, sest kevadel saaks sparglit osta Saksamaalt, Austriast, Itaaliast, Prantsusmaalt, kus seda kasvatatakse traditsiooniliselt avamaal.

sparglipõld

Sparglipõld talvel

Mõned tarkused sparglist, millest olen varem kirjutanud, aga paras jälle meelde tuletada:

  • Osad inimesed tunnevad pärast spargli söömist  väga iseloomuliku lõhna WC-s käies, nagu Marcel Proust kirjutas: “Spargel  muudab minu pissipoti lõhnaõlipudeliks.”

Paljud inimesi seda lõhna siiski ei tunne. Kahtlustati, et osa inimesi seedib sparglit kuidagi teistmoodi, nii et nende uriin ei lõhna pärast spargli söömist. Alates 1950. aastatest on seda teaduslikult uuritud, kuid alles 1989 selgitati välja, et kõigi sparglit söönud inimeste uriin on ühtemoodi lõhnav, kuid kõigest 22% inimestest on geen, mis võimaldab seda lõhna tajuda.

  • Spargel on kõige kiiremini kasvav köögivili- kasvab kuni 7 cm ööpäevas
  • Spargel “jamab” veiniga. Nimelt temas sisalduv asparaagushape muudab veinimaitse metalseks  Kuid ei tasu heituda- vältida tuleks spragliga koos laagerdunud ja täidlaseid veine ja valida kõrge happega veinid ja kärab küll.

Kellele pole valge spargel väga maitsenud siiamaani, tasub alati uuesti proovida. Mina näiteks ei suuda süüa liiga pehmeks keedetud valget sparglit. Aga just sellist kiputakse andma igasugustel meie sprargli festivalidel- keegi ei suuda suurele rahvamassile jälgida “küpsusastet”. Ise olen ma nüüd 3 kevad siin ja olen ka suure arengu teinud- kui eismesel aastal mulle meeldis, kuid siiski ma üle 4-5-e spargli ei suutnud süüa ja vaatasin suu ammuli kuidas mu elukaaslane suutis kilo sparglit korraga nahka pista, siis minu võime on ka kõvasti paranenud.

Täna hommikul Tigus tehtud pilt. Ilusad!

Täna hommikul Tigus tehtud pilt. Ilusad!

Kodune sparglitegu

Kodune sparglitegu

Külastad Portot esmakordselt.  Mida seal teha?

Külastad Portot esmakordselt. Mida seal teha?

Ma olen Portost kirjutanud mitmeid kordi, püüan seekord teha ühe kokkuvõtliku jutu, sest on kevad, turismi hooaja algus ja ma olen hakanud saama  palveid soovitusteks,  et mida Portos teha tuleks. Mu Aveiro sõbrad muide naljatavadki minuga, et ma tean kindlasti Portost rohkem kui nemad, sest nemad käivad Portos vaid Matosinhoses sardiine söömas või Norteshoppingus shoppamas. Kuid  ega minagi ei käi Aveirost enam palju väljas ja minu teadmised on sellised konservatiivsed- ei ole kursis uute ja moodsate kohtadega.  Jah, ma jälgin Facebookis  mõnePorto restorani tegemisi, aga olen kehva  uute kohtade proovija.

Panen oma soovituse aastaks 2015 suvi kirja( jätan välja portveini majade külastamise, seda nagunii kõik teavad isegi, et võiks teha ja portveini majad tegelikult asuvad teisel pool jõge, Vila Nova de Gaia´s. Ja muuseumid leiab ka kõik reisiteatmikutest)

.portolinn

Ribeiralt Matosinhosesse

  • Jalutuskäik Ribeiral kuni Casa do Infante´ni (kaardil Palacio da Bolso all). Kogu jõekallas on täis baare, söögikohti, suveniiripoode, paadireiside pakkujaid. Ma olen enne ka kirjutanud sellest- nendel restoranidel ei ole korralikku köögipinda- süüa seal ei tasu. Küll aga juua klaasike veini ja vaadata teisele poole jõge portveinimaju on väga bro.Sellel alal asub arvatavasti ka Portos üks enim pildistatud maja- see näeb välja täesti nagu segasumma suvila:

maja2

Minu lemmik

Minu lemmik “klaasikese” koht Ribeiral

  • Casa do Infantes  saab võtta vana Porto tramm nr.1-e  ja sõita sellega lõpp-peatusesesse (Passeio Alegre)

tramm

  • Trammi lõpppeatus on just delta juures, kus jõgi läheb ookeaniks üle ja sealt võiks mööda ookeanikallast teha jalutuskäik(nii umbes 5 km) kuni Matoshinhos´eni.foz_kalasadam
  • Matosinhos ei ole linnaosa kus suurt ilu tasub otsida- jalutades Fozi poolt, asenduvad kõrgete palmipuudega ümbritsetud villad ja kaluripaadid ookeanini jõudes suurte koledate korrusmajadega,  mitte just kõige kaunima ranna-, tööstuse ja kalasadamaga. Aga seesama kalasadam on põhjus, miks siia sööma sõidetakse- siin asuvad linna, ringirännanud inimesena võin öelda, läänemaailma parimad,  kalarestoranid.  Need, kes jalutada ei armasta, saavad sõita sinna metrooga(sama liin, mis sõidab lennujaama), buss nr.55-ga ja ka punane turisti buss sõidab Matosinhose kalarestoranide tänavalt läbi.
mõned klõpsud teelt Fozist ookeanini.

mõned klõpsud teelt Fozist ookeanini.

  • Restoranide tänav on Rua Heróis de França (kuid ka kõrvatänavatelt leiab palju restorane) Kala grillitakse tänaval, istuda saab samuti õues, kuid  kohalikud istuvad rohkem siseruumides. Teenindajad on kenad ka terrassidel istuvate turistidega- ei ole nagu Barcelonetas(Barcelona mereäärne linnaosa), kus kelnerid püüavad maailma rekordit sooritada, kuidas lauda istunud klient kiiresti sealt jälle minema saada – kõik kiirelt ette, raha kätte ja järgmine turist peale. Siinsed kelnerid lasevad rahulikult sööki ja jooki nautida. Ainus segav detail õhtuti terrassidel istujatele on Aafrika päritolu kaupmehed, kes tahavad teile puust elevanti või kaelkirjakut müüa.  Minu lemmikkohad on Tito 2 ja O Lusitano.mosaik3

Romatiline õhtusöök ja miljoni dollari vaade

  • Seda pakub Yeatman– hotell, milles asub terrassikohvik ja  1 tärni Michelini restoran (suurepärane restoan!! ) Terrassikohvik on mõeldud kõigile, ei ole ainult hotelli külastajatele. Restorani tuleks kindlasti kohad eelnevalt reserveerida. Hotellis on ka spaa, saab võtta veinivanne :)
vaade  linnale terrassilt

vaade linnale terrassilt

Turud, poed, Belle Epoque kohvik

  •  Porto kuulsaim turg, Mercado do Bolhão, asub kesklinnas ajaloolises hoones ja teda võib võrrelda  täiesti Barcelona La Boqueria või Madridi San Miguel´iga. Viimane pole muidugi turg, vaid pigem söögikoht, aga  hoone on ajalooline.
Mercado Bolhão

Mercado Bolhão

  • Paar sammu turust asub “vanastiili”  toidupood  “A Pérola do Bolhão”, kus kõik peen kaup- vürtsid, tee, kohvi, suhkur ja delikatessid on leti taga ja müüja kaalub sulle.  Pood töötab alates aastast 1917 ja tänapäeva supermarketite ajastul on nad ellu jäänud just oma teenindusega, isegi kui te sealt midagi ei osta, tasub sisse minna ja pildistada ja näiteks teed kusagile küsida. Alati aidatakse väga meeldival viisil.  See muide on koht, kus ma alati püüan käia.  Ostan mingit mõttetust- a la küpsised või piri-piri. Astuge läbi, saate ise aru, et te ei suuda sealt midagi ostmata lahkuda.portopudupoodperola2
  • Lello raamatupood- tõeliselt ilus raamatupood, ajalooline- aastast 1869. Aastal 2011 Lonely Planet nimetas Lello maailma parimate raamatupoodide edetabelis kolmandaks. Sinna tasub minna- peale väga heale raamatuvalikule, on see tõeliselt ilus pood.

    Lello

    Lello

  • Majestic Café–  Art Nouveau stiilis ehitises asub aastal 1921 aastal avatud Belle Époque stiilis kohvik, mis on mitmetes edetabelites nimetatud maailma ilusaimate kohvikute hulka. Seda ta on, meenutab täiesti Pariisi..  Mina käin seal Francesinha´t söömas.

    Majestic Café

    Majestic Café

  • Tänav, kus asub Café Majestic ehk Rua de Santa Catarina on ka shopping tänav, kuid nagu tänapäeval kombeks, kohalikud ei käi enam poest poodi, vaid sõidavad kaubanduskeskusesse, kus kogu “show” on ühte hoonesse koondunud. Porto suurim on NorteShopping (ma pole seal iial käinud, aga väidetavalt armastab ka sealne rahvas oma nädalavahetusi perekonniti veeta sellistes kohtades) Kuna  mingit mõtet pole  Portos käia H&M-is või Zaras, võib samas vaadata Portugali enda asju. Mõned Portugali rõivabrändid on täitsa kenad- Lanidor, Sacoor Brothers,  Salsa, Quebramar, Giovanni Galli, Red Oak ja veel mõned (Sacoor Brothers peaks meeldima büroos töötavale inimesele ja Quebramar on lõunamaine Helly Hansen) Ja kingi, saapaid, käekotte tasub Portugalist vaadata (osta)

Casa da Musica

  • Koht, kus pea alati võib leida huvitavaid kontserte.  Tasub just otsida Portugali ja Hispaania esinejaid, keda meie kanti nii tihti ei satu. Minule meeldib Pablo Alboran(Hispaania), kelle kontsert toimus just ajal, kui ma viimati Portugalis olin, kuid piletid olid välja müüdud.  Läheksin veel kuulama D.A.M.A-t ja Carminhot, kes on tänapäevane fado laulja.  Suuremad rock kontsertid toimuvad muidugi jalka staadionil, aga  Casa da Musica´s  võib leida pärleid-  koduleht.  Peale muusika, tasub see maja külastamist sealsete seinapannoode- azulejode pärast

muusikamaja

Reis linnast välja

  • Peale Douru oru reisi, mida kõik jõeäärsed paadid pakuvad, võib teha reisi Aveirosse(60 km Portost lõunasse, rongid käivad tihedalt, edasi-tagasi pilet maksab 6 euri)  ja Costa Novale( Aveirost 10 km, buss käib Aveiro kesklinnast) Selleks võiks kulutada 1 päeva. Aveiros võikd teha üks paadisõit sealsetel kanalitel ajaloolise soolaveo paadi salineiraga või moliceiroga(mereadru veoks kasutatud paat. Veeti seda põldudele väetiseks)
  • Aveiros valmistatakse ka meresoola, õige koht osta kaasa soolahelbeid- flor de sal. Kui paadisõit tehtud, siis suund randa- Costa Novale. Võrreldes Porto kolerannaga, on see fantastilislet ilus liivarand oma kuulsate triibumajadega.aveiro
Costa Nova triibumajad

Costa Nova triibumajad

 Azulejo

  • ehk neid kuulsad sini-valgeid keraamilisi seinaplaate ja pannoosid võib Porto vanalinnast leida palju. Ilusamad- São Bento raudteejaam tasub kindlasti külastamist,  Capela das Almas, Igreja do Carmo.
  • Sao Bento raudteejaam

    Sao Bento raudteejaam

Igreja do Carmo

Igreja do Carmo

Capela das Almas

Capela das Almas

Reede, 17 aprill Tigu menüü

Eelroad / Starters
6  Fines de Claires austrit (Cancale´ist) sidruni ja šalotiäädikaga
6  Fines de Claires oysters(from Cancale) with lemon and shallot vinegar

meieaustee

13,50
Huntahvena ceviche maisi, marineeritud sibula ja ahjubataadiga
Seabass ceviche with corn, pickled onion and oven-baked sweet potato

ceviche

12,00
Tuunikala tartar koriandri, mündi ja laimiga
Tunafish tartar with coriander, mint and lime
13,00
Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid
Prawns pan-fried with chili and garlic
12,00
Kaheksajalg galleegide moodi (pulpo a la gallega)
Galician style octopus
15,00
Veenuskarbid Portugali moodi (à Bulhão Pato)
Clams à Bulhão Pato
10,00
Viinamäeteod Burgundia moodi
Escargots Burgundy style
10,00
Padrón piprad Barcelona turu moodi
Barcelona market style Padrón peppers with sea salt
6,50

gallega

Pearoad / Main courses

Mereannimix – buchot-sinimerekarbid, veenuskarbid ja krevetid hautatuna
või, ürtide ja valge veiniga
Seafood mix – buchot mussels, clams and prawns stewed with butter, herbs and white
wine
18,00
Niiluse ahvena filee kuningservikute ja avokaadokreemiga
Nile perch fillet with king trumpet mushrooms and avocado cream
15,00
Praetud sardiinid tomati-sibula concassega
Pan-fried sardines with tomato-onion concasse
15,00
Ahjus küpsetatud kuldmerikoger
Oven-baked sea bream
16,00
Grillitud tuunikalasteik seesami-ingveri kastmega
Grilled tuna steak with sesame-ginger sauce
23,00

Peter´s Farmi vasikamaks praetud  salvei ja sibulaga valge veini kastmes, bataadipüree

Peter´s Farm Veal liver fried with sage and onions, white wine sauce

15.00

Grillitud antrekoot trühvlivõi ja marineeritud köögiviljadega
Grilled entrecote with truffle butter and marinated vegetables
18,00
GrillitudSilver Fern Farm-i” talle sisefilee trühvlirisottoga
Grilled New Zealand lamb fillet with truffle risotto
23,00

Dessert
Rummipallike Tigu moodi (1 tk)
Little rum cake ball Tigu style (1 pc)
1,50
Sorbett: sidruni või rohelise õuna
Sorbet: lemon or green apple
3,50
Sidrunikreem
Lemon cream
3,50
Jäine laimi-toorjuustukook mustika-vaarika kastmega
Frosty lime cheesecake with blueberry-raspberry sauce
4,00
**********
Tapas-taldrik: päiksekuivatatud tomatid, Pecorino Sardo, rohelised kivideta
oliivid, itaalia salaami, Schwarzwaldi sink
Tapas-plate: sundried tomatoes, Pecorino Sardo, green pitted olives, Italian salami,
Black Forest ham
12,00

Kurviline mägitee, üks jõgi orupõhjas ja üks salajane söögikoht

Olen ma siin blogis öelnud, et ma olen Portugalist vaimustuses? Ah, et nii umbes 1000 korda. OK, ütlen siis tuhande esimene kord ka, et mulle meeldib see maa, inimesed ja eriti nende toidukultuur. Ma ei mõtle rääkides toidukultuurrist muidugi restorani businessi,  eriti seda moodsat ” hüper-super kreatiivset”  toidukeetmiskunsti. Portugalis on seda ka, lisaks Michelini tärni restorane tuleb iga aasta juurde. Need ongi rohkem turistidele mõeldud ja eks kohalikud ikka mõne tähtpäeva pihul ehk käivad ka “fänzis” restoranis, kuid see mida Portugalis toidukultuuriks saab nimetada, on inimeste eriline uhkus ja armastus traditsiooniliste toitude vastu. Nad ei häbene oma 200 ja  rohkem aastat vanu toite ja ei tunne mingit vajadust oma menüüsse maapirni suppi või puraviku ravioolit panna.  Aveiros ei ole ükski restoran, kes hakkab  kreatiivset kokakunsti harrastama, vastu pidanud.

WIN_20150412_143541

Vaatamata sellele, et Aveiro söögikohad on armsad- kõik sarnase menüüga , lisaks omanike ja kelnerite jaoks ei ole ma ammu vaid üks äraeksinud turist ning saan alati sooja vastuvõtu osaliseks, siis ikka tahaks alati ka uusi elamusi. Ja mu sõbrad on fantastilised, nad teavad, mis mul südame kiiremini põksuma paneb ja olid selleks korraks mulle ikka tõelise elamuse “välja kaevanud”. Restorani, mis on avatud vaid silmupüügi hooajal, s.t. umbes veebruarist aprilli esimeste nädalateni. Restoran, millel pole maja küljes ühtegi silti. Veel eelmisel aastal tuli sinna minnes ka taldrikud-noad-kahvlid ise kaasa võtta, sest peremees nõudepesuga ei tegelenud. Sel aastal on väike progress toimunud, söögiriistad antakse, aga vein, leib ja magustoit, kui soovitakse, tuleb ise kaasa võtta. Silmust tehakse riisiroog, mis maitsestatakse silmu verega. Väljanägemine on toidul õõvastav, kuid maitseb oivaliselt.

Katsetasime eile sõbra uut kaamerat ja seega tegin väikese klipi eilsest lõunasöögist. On algaja amatööri video, kuid ikka annab pildi, millises paradiisis me viibisime. Taustal mängib Portugali menugrupp D.A.M.A-lt.

igas arvutis otselink ei tööta. youtubes on see video aadressi all  https://www.youtube.com/watch?v=FchV2JuedxQ

Toiduõlidest

Kirjutasin hiljuti rapsiõlist ja  hakkasin üldse mõtisklema, et millal siginesid meie köökidesse kõiksugu taimeõlid? Minu vanaema kasutas praadimiseks searasva, pekki, võid.  Mingist ajast mäletan, et siginesid majapidamisse taimerasv ja päevalilleõli, õigemini poslamasla nagu teda tollal hüüti- jubeda lõhna ja maitsega õli, aga kuna ta oli rafineerimata, siis oli ta looduslik ja kindlasti ei saanud midagi halba teha.

Mingil hetkel hakkas peale totaalne ajupesu kui halvad on ikka loomsed rasvad ja võid ei tohiks üldse süüa ning meeletud reklaamikampaaniad taimsetele toiduõlidele, mis südamele ja veresoonkonnale  head pidid tegema.

Nüüd aga on juba mitu aastat hakatud rääkima sellest, et asjad ikka nii mustvalged ei ole  Kui kasulik saab olla üks taimeõli, millel valmistusprotsessi  käigus eemaldatakse või hävitatakse suurem osa looduslikus õlis sisalduvatest toitainetest?  Lisaks muudavad selles protsessis kasutatavad kõrged temperatuurid ja hüdrogeenimine õlis sisalduvad rasvhapped ohtlikeks teisenditeks, mida inimese organism ei suuda omastada.

Mitmeid  aastat tagasi  räägiti doktor Oz´i saates taimeõlidest ja pandi SOS signaal püsti seoses liigse Omega-6ga ,  mis tekitab veresoontesse põletikke ja klompe.

Väga hästi seletas Marika Blossfelt taimeõlide erinevustest ja millist taimeõli võiks üldse tarvitada ühes “Hallo Kosmos”  saates- siin järelkuulatav. Kogu see saade on väga huvitav neile, keda huvitab loomulik toitumine( s.t. mitte tööstusliku toidu tarbimine).  Rasvadest, s.h. õlidest jutt algab 1:04:00 peal ja seda tasub kuulata, ei ole õuaõua jutt :)

Ma ei ole oma uurimustööga kuigi kaugele jõudnud selles osas, et kas Euroopas kasvatatav raps, millest toiduõli tehakse,  on GM või mitte. Praegu on Euroopa Liidus lubatud 36 geenmuundatud organismi, 13 sorti ootab litsentsi uuendamist. Enamik neist on kas imporditud loomasööda jaoks või toiduainetööstuse ja loomasöödatööstuse tooraineks. Valdava enamuse lubatud GM-organismidest moodustavad erinevad maisi sordid (23), lisaks soja (7 sorti), puuvill (3 sorti), raps, kartul ja suhkrupeet.

Leidsin ajaleht Telegramm lehelt artikli, kus on sammhaaval  kirjeldatud rafineeritud taimeõli valmistamine ja see peaks mõtlema panema:

Tigus täna ja homme bouchot rannakarbid!

Kõigepealt selline teadeanne, et homme 3.aprillil avatakse Tigu juba kell 15.00. Laupäeval, 4.aprillil on Tigu suletud.

Sel nädalal on meie menüüs bouchot sinimemerekarbid.

Bouchot karbid on Altlandi ookeani lahtede  pika traditsiooniga veekultuuride kasvatamise tehnika. Võrreldes Vahemere nn. Hispaania karpidega, on karbid väiksemad, nende karbi pealispind on puhas- bouchot karbi peal ei kasva meritigusid või krabisid. Nende maitse on vähem soolasem ja täidlasem.  Eri kasvanduste karbid erinevad maitsenüansiide poolest.  Nagu allolevalt pildilt näha-Vahemeres seda tüüpi karpe ei kasvatata.

France Mytiliculture moule de bouchot terroir Charron mont saint michel normandie saint brieuc pƩnestin - La Plaine STG SpƩcialitƩ Traditionnelle Garantie

Bouchot nimi tuleb postist, millele karbid kasvades kinnituvad. Tigu ootab teid “karbile”

STG-image

Anna oma allkiri Jamie petitsioonile!

Alla saab kirjutada siin:

https://www.change.org/p/jamie-oliver-needs-your-help-fighting-for-food-education?recruiter=268473476&utm_campaign=signature_receipt&utm_medium=email&utm_source=share_petition

Jamie Oliver Sign it

Jamie Oliver on väga sümpaatne, mulle meeldivad ta kokasaated. Lisaks ta ühiskondlik aktiivsus on pisarateni liigutav. Ma nägin hiljuti Cooking kanalilt saadet, kus Jamie kokkas vanadekodus ja mõtlesin selle peale, kas vanuse poolest kõlbulik papi Robuchon võtaks oma potid ja pannid ja läheks seenioritele süüa tegema? Või hüperaktiivne Gordon Ramsay? Naer tikub ligi ainuüksi sellise mõttekonstruktsiooni peale.
Sel ajal kui “vanad peerud” tegelevad ennast vägivalla süüdistustest alluvate suhtes puhtaks pesemisega, võitleb Jamie koolitoidu eest või paneb lipsu ette ja kõnnib Westminsterisse poliitikute südametunnistusele koputama. Või siis sõidab Ameerikasse, et paljastada sealsele rahvale tõde,et McDonaldsi hamburgeri liha on koeratoidu lihaga sama kvaliteediga, kuid liha töödeldakse ammoonium hüdroksiidiga, mis selle  pehmeks muudab.
Sümpaatne, isegi väga.
Siiski on üks pisike tõrvatilk mees  seoses Jamie’ga. Nimelt Gatwicki lennujaamas on Jamie Oliveri kohvikud ja nende menüüdega peaks Jamie siiski veidi tööd tegema. Kuna ta on kuulsaim reklaaminägu, kes kõneleb meile tervislikust toidust, siis võiks tema toidukohad olla need, kus seda tervislikku ja hooajalist toitu saab. Paraku on ikka võileibade vahel talvisel ajal plastmasstomatid, kastmed on suhkruga maitsestatud, hamburger ja ebatervislikud suhkruga ülepuistatud saiad letis. Loodetavasti lähitulevikus saab siiski Jamie restodest ja baaridest see koht, kus saab süüa sellist toitu, mille eest ta tulihingelist võitlust peab. Allkirja mina igatahes andsin ja kutsun kõiki üles seda andma.
Blacksheep_Jamies_Gatwick-11

Trendikas superfood – Sacha Inchi maapähkliõli

Ma nendesse kaugete maade superfoodidesse suhtun rohkem kui suurde business’i. Mitte, et need ained  ja toidud tervislikud poleks, on kindlasti-  pigem on  kurb, et meie omakandi superfoodile ei osata massimarketingi teha  ja  meie väetoitu  ei saada igal sammul ülistuslaul nagu suurte tervisekettide moekaupu.

Mulle väga meeldis saade “Mõistlik ja Mõttetu”, kus toodi välja labori andmed ja sealt selgus, et meie aroonia ja astepaju sisaldab suuremas koguses  antioksüdante kui “trendimari” açai. Goji marju ei hakatud analüüsimagi, sest nene antioksüdantide sisaldus on açaist on teadaolwvalt väiksem.

Nüüd on siis laineid löömas maapähkel Peruust, õigemini sellest pressitud õli. Mul on vastakad tunded sellega. Quinoa hullusega Põhja-Ameerikas ja Europas, on juba saavutatud see, et kohalike jaoks on nende põline toit, mida nad aastatuhandeid tarbinud, liiga kallis. Kuidagi ei tundu see asi õiglane olema.

Kui viitsisite videole klikata, siis saite lugeda,  mis superomadused selles vanade inkade pähklil on.

Selle pähkli õli pidi sisaldama  17!!  korda enam Omega-3 ühes grammis kui metsik lõhe.

Lubatakse veel, et õli

  • aitab hoida normaalset kolesteroolitaset
  • Parandada liigeste liikuvust
  • tugevdada luutihedust
  • parandada kaltsuimi imendumist
  • stabiliseerib meeleolukõikumisi
  • leevendada tähelepanuhäireid
  • teravdada visiooni(mõeldud on kindlasti nägemist, aga läbi topelt tõlgete on vahel tootelehtedel huumoikaid asju)

See viimane tundub kirss tordil- krõbistad vanade inkade pähkleid ja saad endale visiooni:) Proovida võib ju ikka, et uute maitsetega tutvuda ja kursis olla. Aga samas võiks uurida linaseemneõli ja kanepiõl kasutegureid.

Kui kunagi Peruusse jõuan, siis tahan kindlasti selle visoonitekitaja pähkli ära proovida.

Sacha_Inchi_Seeds

Uitmõtteid juustust

27.märtsil peeti Rahvusvahelist Juustupäeva ja selletõttu oli Prantsusmaa ajakirjanduses ja ka toidublogides palju huvitavaid jutte juustust, selle valmistamisest tänapäeval ja paraku ka palju mõtteid sellest, et suurtööstuslik juustu tootmine pastöriseeritud piimast on “tapnud” päris juustu.

Ma arvan, et sel viimasel väitel on tõde sees, sest peab ütlema, et tõeliseid juustuelamusi olen ikka saanud  kuskil turul või fromagerie’ is või väikeses veinibaaris, kus veini kõrvale pakutakse kohalikku nn. elavat juustu toorpiimast. Õllesõbrad teavad, mis vahe on elus õlul ja pastöriseeritud euroõllel. Nii ka juustuga.

Juustu toodeti aastasadu enne Louis Pasteuri.  Juba vanad sumerid olid juustu teinud.   Tehnika ja teaduse areng on kindlasti kiiduväärne ja pastöriseeritud piimast juustu valmistamine pikendab juustu säilvusaega märgatavalt ning seetõttu saab teda toota suurtes kogustes ja müüa-müüa-müüa. 90 % kaubandusvõrgu juustudest tehakse pastöriseeritud piimast.

Pastöriseeritud piimast juust ei ole elus kuna juustu elu koosnebki sellest, et selles arenevad mikroobid, mis iga päevaga arenevad ja muudavad juustu lõhna, maitset ja välimust.  Pastöriseeritud piim lisaks ei hakka ise hapenduma ja piima tuleb selleks juuretise lisamisega “järele aidata”.

Minu lapsepõlves oli  juustuks  Hollandi tüüp juustud a la Eesti juust,  Merevaik topsis oli väga popp,  aga  oli ka juust Pikantne, mis kergelt “haises” ja üldiselt selle peale nina kirtsutati. Minu vanaisa, kes pärast sõda oli mingi aeg olnud Põltsamaa Piimakombinaadis juustumeister , ostis  seda “haisujuustu ” alati kui seda poodi toodi ning seletas lapselelapsele,  et juust peabki just selline olema.  Kui ikka seda rääkis endine juustumeister, siis pidi see ju tõde olema. Ja tõepoolest, samal meetodil valmistatakse ka  maailmakuulsat Munsterit ja Livrot’d. Lihtsalt tol pimedal nõuka ajal, ei osanud kommunistliku töö kangelased maitse elamustest lugu pidada.

6105_11489267_1338881774_Val_de_weiss_Munster_200g__lait_cru

Munsteri juust on saanud oma nime linna järgi, mis asub Alsace’ is (või Elsass, ma ausalt öeldes ei teagi, kumba varianti eesti keeles on õigem kasutada)

Selle juustu juured ulatuvad 7 sajandisse ja seda hakkasid tegema sealsed mungad. 1969 aastast on sel juustul AOC (apellatsioonimärk). Kuna me elame sellele piirkonnale lähedal, siis sööme seda juustu tihkelt. Munster on üks vähestest Prantsusmaa juustudest, mida väikesed juustukojad teevad vanaviisi toorpiimast. Ja on olemas isegi suurtes kaubanduskettides(pakendil märge: lait cru)  Kohapeal leiab muidugi väikseid tootjaid, kelle toodangut kaubanduskettide lettidelt ei leia.

Munster kuulub kindlasti maailma “haisvamate” juustude esikolmikusse. Mul on see juust alati topeltkarbis (panen juustukarbi veel omakorda karpi), ikkagi tungivad selle juustu aroomid läbi karbi ja külmkapis on nonstop spetsiifiline lõhn.

Kohalikud armastavad seda juustu “alla loputada”  Gerwürztraminer veiniga, mis minu jaoks näiteks pole vein, vaid lõhnaõli lahjendatud variant :) Lisaks tundub mõnele juustumeistrile, et juustul pole piisavalt pikantset maitset ja maitsestatakse juustu veel köömnete või fenkoliseemnetega. Viimane kord ma tõingi Eestisse külakostiks köömnetega Munsterit.

Turistipakett kohapeal sisaldab Munster juustu, tumedat aniisiseemne ja köömneleiba ja klaasikest Gerwürtzi.  Mulle meeldib, kuigi kodus ma eelistan seda juustu ikkagi punaveiniga.petit-camembert-cheese-by-e-graindorge

Teine üsna kurb teema on Camembert,  poodides laiatarbekaubaks muutunud juust, mille valmistamise tehnoloogia ja retsept pärineb 18 sajandist ja sellest Normandiast pärit juustust on saanud Prantsuse rahvusjuust. Karikatuurne pilt prantslasest ongi peas barett,  ühes käes baquette ja teises Camembert.  Selleks muidugi aitas kaasa 1 maailmasõda, kus iga sõduri päeva ratsiooni kuulus tükike Camemberti.

Camembert on üldnimetus. Tuleb vahet teha Camembert de Normandie (AOC) , mis on apelatsioonimärk. Enamus Camemberi kannab märki ” Camembert fabriqué en Normandie”, mis tähendab vaid seda et juust on valmistatud Normandias, lisaks tehakse Camemberti ka Calvadosi maakonnas, mis on täiesti teise maitse ja iseloomuga juust.

Kui juustule 1983 apellatsioon anti, siis tähendas see traditsiooniliselt toorpiimast valmistatud juustu. Paraku aastast 2007 suutsid 2 suurt tööstushiiglast, kellele kuulub 80% Normandia juustu toodangust, rõhudes terviseriskidele, AOC norme muuta ja  AOC Camemberti  võib nüüd valmistata nii pastöriseeritud ja termiliselt töödeldud piimast. Pärast seda on alanud tõeline “juustusõda ” väiketootjate ja traditsioone austavate inimeste ning korporatsioonide vahel, kus aegajalt mõlemad pooled väga räpaseid vastase mustamise  taktikat kasutavad. Huvitav artikkel selle kohta siin

Mis ma oskan kosta. Tänapäeva inimesed on ju üldse laktoosi suhtes tundlikud ja enamik ei tohi juustu suu sissegi võtta. Lisaks on palju inimesi hügieeni suhtes hüpohondrikud. Las neile  olla suurtööstuse steriilsed juustud. Mina soovin, et väiketööstus ja käsitööoskus välja ei sureks ja kodanikel, kel pole allergiaid ja suudavad ka maitsetel vahet teha ja mis põhiline, oskavad maitsetest rõõmu tunda, et neile jääks oma nišš alles. Ma ei taha, et inimesi hirmutataks toorpiimast  juustust tekkida võivate terviseriskidega. Nagu ma oma uitmõtet alustasin-inimesed sõid juustu kaua -kaua enne Louis Pasteuri.

Mina tõstan nüüd oma toorpiima Munsteri külmkapist välja, et ta õhtuks mõnusalt kreemiseks sulaks.

Juustumaailm on väga põnev ja mulle meenus, et Kadri Kroon on kirjutanud põhjaliku raamatu nimega “Juust”, mis algajale gurmaanile on väärt teejuht.

"Pahad kaubamärgid", kes toorpiimast valmistatud juustutootmist väljasuretavad,tuues põhjuseks mure rahva tervise pärast. Kuigi eks põhiline põhjus on toorpiima juustu lühike säilivusaeg.

“Pahad kaubamärgid”, kes toorpiimast valmistatud juustutootmist väljasuretavad,tuues põhjuseks mure rahva tervise pärast. Kuigi eks põhiline põhjus on toorpiima juustu lühike säilivusaeg.

Vanad head klassikud: tapenade ja anchoïade

Peaaegu alati on mul paanika lahti, kui pean mõtlema ampsude peale, mida veini juurde pakkuda.  Olles vahepeal igasugu moodsaid ampse teinud, olen viimasel ajal tagasi pöördunud vanade heade klassikute juurde-oliivid ja anšoovis lihtsalt ongi parim amps veini kaaslaseks. Alati ei saa Provence’i sõita, küll aga on tänapäeval kaubalettide külluse juures,  lihtne Provence’ i meeleolu luua ka kodus.

apero-vin-et-tapenade

Roheline tapenaad/tapenade verte

Vaja on:

150gr kapreid (suuri)

350 gr rohelisi oliive (kivideta, või kividest puhastatuid)

100 gr anšoovist

100 gr oliiviõli

2 sidruni mahl.

Kõik see tuleb saumikseriga või blenderis ära purustada ja miksida

Anchoïade

300gr oliiviõlis anšoovist

2küüslaugu küünt

80gr peeneks hakitud sibulat

2 kõvaks keedetud muna

70gr oliiviõli

Sama protseduur, kas saumikserdada või blenderdada.

Mõlemad määrded tahavad grill või röstsaia. Anchoïade sobib ka juurikate dippimiseks. Ja muidugi rosé veini! Kena nädalavahetust!

creme-anchoiade