Muhu muljeid vol. 8

Tööd on käed-jalad täis, kirjutamiseks aega ei jää ja õhtul kodus on Elisa 4G olematu, et lihtsalt tehnilisi võimalusi pole muljeid jagada-saare lihtne elu.

Uudiseks niipalju,et olen kohal, ei liigu vahepeal Saksamaale ära.

Panen mõned pildid, mis Muhu Veinitalu oma Fb lehele pannud, saab mulje küll sellest, mis me siin teeme :)

Slideshow:

This slideshow requires JavaScript.

TiGu Jaanipäev Muhus

Teadupärast Jaaniks sõidab enamik rahvast mandrilt saartele ja minu arvates õigesti teevad. Kui ikka oled praamiga väikese mereriba ületanud, tundub juba päriselt et oled “kuskil ära”

Kuigi meie juurde võib tulla külla iga päev, ootame “uksed avali”, siis Jaanipäeval on meil ka väike üritus.

Muhu Veinitalu on korraldanud toreda ürituse, mida nad reklaamivad nõnda:

Jaanipäeva, kui aasta iidseima ja vanima püha auks süütab Veinitalu jaanilõkke ja paneb sauna kütte. Kadakavihad valmistatakse saunaõhtu vihtlemiseks varakult ette ja õuel olevale puust külakiigule lükatakse hoog sisse ning õhtusöögi pearoaks valmistatav lammas kaevatakse juba hommikul tuha alla küpsema.

5-käigulisel KOOPALAMBAÕHTUSÖÖGIL istuvad jaanitulelised Luscher & Matiesen Muhu Veinitalus koos pererahvaga pika laua taga ja naudivad head toitu ning head veini! See on pikk õhtu ja valge öö loomaks mälestusi oivalise muusika, lähedaste sõprade ning maitsvate roogadega. Võta aeg maha ning nautle Jaanipäeval Muhu Veinitalus ja restoranis Tigu!

Esinevad Britta Virves (klaveril) ja Pille- Rite Rei

JAANIPÄEVA ERIPAKKUMINE:
5-käiguline Koopalambaõhtusöök
Veinitalu saun kadakavihtade ja kadakanapsuga
Jaanilõke ja live muusika
Ööbimine Veinitalus
rikkalik hommikusöök
180€ 2-le

Võta sõbrad kaasa! Seltskond alates 4 inimest
165€ 2-le

Kuna meil majutuskohti on piiratud hulk, siis peaks kiirustama.

Meile sööma-jooma tulla võib Jaani ajal ka niisama- kuid andke endast enne märku, et teaksime teid oodata. Tel: 56668493 või 5330 9912

muhutalu

Maailma parim valge vein

Mai alguses toimus Itaalias kuulus  “Concours mondial de Bruxelle” , kus eksperdid 45 -st erinevast riigist valisid 8000 veini hulgast parimat valget veini. Võitjaks osutus Lõuna- Aafrika Chenin Blanc 2013 Reserve ” Kleine Zalze Family  Hind 11€ ja mõned sendid pudel.

Võiks ju rõõmustada, et maailma parima valge veini saab nii odavalt kätte kui ei oleks palju agasid.. Eelkõige on tagajalgadele ajanud ennast Prantsusmaa sommeljeed. Viimasel ajal tundub üldse, et kõiksugu “maailma parim” võistlusi korraldatakse, et prantslastele “ära teha”

Mida siis sommeljeed räägivad?

Prantsuse sommeljeed panevad kahtluse alla, kas sellist konkurssi saab nimetada üldse “maailma meistrivõistluseks”, sest pole infot, kes on need kõik eksperdid, kes veine hindavad- kas kõigil on üldse aksepteeritav kvalifikatsioon? Teiseks probleemiks on, kas kõik need 8000 veini serveeriti parimas konditsioonis ehk õigel temperatuuril, õiges klaasis.

Kas võiduvein on siis tõesti maailma parim? Ei taha uskuda, sest  enamus parimate veinimajade tootjaid üldse ei saadagi oma näidispudeleid sellisele konkurssile. Parimate veinimajade toodang on juba ette maha müüdud ja neil pole mingit huvi “kaotada” pudeleid. Peetagu meeles, et osalemine sellisel konkurentsi maksab tootjale  raha.  Ta peab maksma 150 kuni 1260 € , lisaks esitama 9 korda 4 pdl i veini. 4 pudelit lisaks, juhuks kui peaks olema kork.  Miks peaks keegi tahtma maksta raha ja lisaks  ära anda  40 pudelit veini? Mis see hinnatud veinimajale juurde annaks?

Sel aastal võitjaks kroonitud Lõuna- Aafrika vein esindab praeguse tarbija “uue maailma” suundumusi. Viimaste veinid on Euroopa kaubandusvõrgus hästi esindatud,  Iseloomustuseks võib öelda, et Uue Maailma veinides  on  reeglina “energiat” vähem kui  heas Vana Maailma veinis, Uue Maailma veinid on täidlasemad, magusamad kui Euroopa veinid. Euroopa veini iseloomustab eelkõige värskus.

Kuid siin ei tasu viga sisse lasta. Lõuna- Aafrika on veinimaa juba 17-st sajandist ja teda ei saa  teiste Uue Maailma moodsate veinitootjatega päris ühele pulgale panna. Lõuna- Aafrikast võib leida üllatavaid häid ja värskeid  veine ja on veinimaju, kes ei vorbi odavat masstoodangut, vaid teevad pisikesi partiisid väga elegantseid veine. Sommeljeed tunnistavad, et võitja vein on kindlasti hea vein ja hinna ning kvaliteedi suhe on super. Maailma parimaks veiniks seda  nimetada on too much.

Võiduveini iseloomustuseks öeldakse: veinil on kontsentreeritud aroomid, mis on segu laimist, melonist ja õunast. On kerge noot tsitrususelistest ja ürtidest. Maagilisi puuvilja finesse toetab hästi integreeritud Prantsuse tamm, mis annab veinile  kreemjat maitset. Järelmaitse pikk, elegantne, mullase viimistlusega. Heade hoiutingimuste olemasolul säilib vähemalt 15 aastat.

Mind isiklikult Lõuna-Aafrika Chenin Blanc´id ei kõneta. Prantsuse tammes seisnud valge vein tundub kuidagi eriti “no go”, aga eks tuleb ikka võimalus leida, et asi ära proovida.

chenin

Esimene nädal Muhus.

Kuna ma ise alles sätin Saksamaal oma aeda, et see pool  juunit ja juulis iseseisvalt hakkama saaks  :)  ja teen plokkskeeme mehele, mida kuidas kasta, siduda, ära näpistada, siis jälgin Muhu toimetamisi ka moodsalt läbi Facebooki. Täna saatis Ines kenad fotod, mille Muhu Veinitalu perenaine Ingrid oli reedest koopalamba õhtusöögist klõpsinud. Kuna pildid on kaunid, siis tuleb jagada.

This slideshow requires JavaScript.

Maailma parim restoran valitud. Mida kirjutavad kriitikud ?

Eile oli jällegi suursündmus- Londonis jagati restoranidele”World´s 50 Best” auhindu. Ma kunagi imestasin, et Eestis on kuidagi kõik hästi positiivselt meelestatud samalaadsele kodumaisele üritusele ja peaaegu puudub igasugune kriitiline meel. Lausa piinlike lollusi sai sel aastal “Õhtulehest”  lugeda, kuidas omanik süüdistab peakokka, et sellel oli ebahuvitav menüü ja sellepärast ei saadud listi. Oleks tahtnud kuulda korraldajate vastulauset, et ei- süüdi ei olnud peakokk, vaid et sinu restoran ei sobi meie nimekirja kuna üks komponent peab olema ka aus ja läbipaistev restorani juhtimine, mille hulka kuulub töötajatele palga maksmine ja selle pealt riigile maksude maksmine.  Et hinnatakse toorainet ja selle kasutamise oskust ja stabiilsust ka, mitte ainult uut ja huvitavat menüüd! Minu arvates tuleks taunida ka tipprestorane Eestis, kes tipptasemel peakokale maksavad naeruväärset palka( kirjutajad ei peaks kirjutama vaid ilusatest asjadest, vaid tooma esile ka pahupoolt)  Ehk siis “policy” peaks olema “more strict”  Imestada pole aga midagi, meil puudubki  kriitiline ja analüüsiv toiduajakirjandus ning  tegelikult puudutab see teema nii väheseid inimesi- palju siis Eestis on inimesi, kes huvituks käima Eesti parimates restoranides-2000? ? Aga  maailma parimates restoranides- 20 ???

Kui ise olla toiduteema sees päevast päeva, siis muidugi tundub, et toit ja restoran on oluline teema.  Huvitav on ka see, et tegelikult tuleb kriitikat restoranide kohta pärast meiegi TOP 50 avaldamist klientidelt palju. Enamus muidugi ei ole kriitika, vaid oma maailmavaate ja elustiili demonstreerimine ja pole miski silmiavav lugemine.

Kui nüüd Eesti mudelit ja maailma mudelit võrrelda, siis tegelikult  lõpptulemusel palju vahet pole. Kui sa ei ole esimene, siis pole vahet kas sa oled nimekirjas teine või viimane.. See ei huvita järgmisel päeval enam mitte kedagi peale osaliste endi.  Rahvale jääb meelde  esimene! Maailma esimene restoran saab kindlasti rohkem meediahuvi kui maailma kolmas ja  müüa restorani kui” Eesti parim” on väljaspool Eestit kindlasti kergem, kui müüa Eesti paremuselt 19-t restorani. Kas see kohaliku elaniku valikuid kuidagi mõjutab- pole kindel. Poolnaljaga võib öelda, et Eesti ei vaja mingisugust restoranide ritta panekut, sest nagunii on teada, kes on number 1.

Mai alguses, sel aastal.  esitas grupp tippkokkasid Prantsusmaalt ja ka mujalt maailmast  petitsiooni nimega “Occupy50Best“, kus kutsusid üles boikoteerima üritust, mis olevat  läbipaistmatu ja seksistlik. (Petitsiooni tekst siin)

Ühesõnaga heidetakse ette seda, et 3-l restoranil, kes on saanud maailma parimaks, on kõigil kogemus suure grupi inimeste mürgitusjuhtumitega (El Bulli, Fat Duck ja Noma)

Heidetakse ette zürille, kes on anonüümne ja ei pea oma valikuid põhjendama ja isegi tõestama, et ta üldse selles restoranis, mille poolt ta hääletas, einestamas on käinud. Kokad, kes istuvad züriis, nende restoranid on esindatud ka nimekirjas, lisaks on nende nn. partner-restoranid kolmandates maades nagu Peruus või Singapuris nimekirjas ja mõlemad riigid on nimekirjas ebaproportsionaalselt üle-esindatud.(Eks sama probleem Eestis. kõiksuguste liitude esindajad on enamasti seotud ka restoranidega ja on seltskond, keda rohkem huvitab “klubisse kuulumine”, kui sisusse süübimine. Kindlasti on probleem kui sponsorfirma esindaja istub züriis. Kelle poole kaalukauss kukub- ikka koostöö partnerite poole)

Heidetakse ette ka  meesšovinismi- vaid 1 naine pääses möödunud aastal 50 mehe sekka. Ka Eestis on sellega probleeme- kallutatakse arvamust, et lahe on eksperimenteeriv ja “uusi ideid” otsiv  noor meeskokk.

Minu lemmikkriitik Vincent, Pousson,  kes on Prantsuse juurtega katalaan, aga elab Barcelonas ja peaks ju rõõmustama Kataloonia võidu üle sel aastal, kirjutab oma blogis  nii:  “Ma olen üllatunud, kuidas ilma igasuguse kriitilise meeleta kogunetakse kokku sellele reklaamiüritusele, kuhu on palgatud ka paar kaalukamat infoagentuuri ja pressiesindajat sündmust rahvusvaheliselt kajastama. Räägitakse tõsise näoga, kuidas kokakunst peab arenema, liikuma, looma ja leiutama. Jahusest ninast peame välja lugema, et kokk on  noor, hullumeelne ja kaasaegne. Kui on aga hull, noor ja kaasaegne- siis sellest piisab, et luua meediamull. Väga moodne on ka öelda, et me aitame Aafrikat ja teisi kolmanda maailma riike  Ja kindlasti tuleb ära mainida samas kontekstis, et Venemaa ja Skandinaaviamaade köök on äärmiselt inspireeriv. Ja kui sa ei saa aru, mis sellel kõigel on tegemist kõrgkulinaaria ja heade käsitöö oskustega, siis oled sa jobu (Vincent kasutab väljendit “boloss” :) )  Valusaim kriitika,  mida Vincent teeb, möönates, et nimekirjas on ka restorane, kes väärivad seda, on esikolmiku puhul tegemist  “Nestle” ja tema tehaste, kes ihkavad täita meie klaase ja taldrikuid rämpstoiduga, teenimisega. Mõtleb Vincent selle all siis seda, et kõigepealt Nestle( täpsemalt siis PanAqua ja Sanpellegrino ning Nespresso) paneb mehed esiritta ja siis need mehed hakkavad reklaamima Nespressot, SanPellegrinot jne.

Probleem on tõesti olemas, sest 2015 aastal meie, põhjamaalaste,  kurvastuseks enam Noma esimeseks  ei tõusnud ja järgmine Skandinaavia restoran oli kohal 31. See ennus, et viimasel ajal manipuleeritakse inimesi vaatama Peruu poole ja Skandiinaavia ja New Nordicu vastu hakkab huvi taanduma,  vastab tõele kui nimekirja vaadata. Ehk ei ole midagi tegemist  kokkade oskustega, vaid ikkagi ärihuvidega. Niisiis, sel aastal nr.1- Gironas asuv vendade Roca´de restoran ” El Celler de Can Roca”. 3 venda- kokk, sommeljee, kondiiter teevad seda. Kuid… Jordi Roca, kes on kondiiter, on  samuti ametis konsultandina Nestlé´s. Kui ignorant ja loll tõesti peab olema?

Aga nagu ma oma juttu alustasin- maailma parimad restoranid läheb korda nii väikesele inimgrupile, et ainult Prantsusmaa, kell on pikaajalised traditsioonid gastronoomiaga, trambib jalgu ja hüüab: “see on vale!”  Prantslastele aga vastatakse- ” Te kiunute, sest ei pääse ise esikümne hulka” Ja eks ole nii ka Eestis, kui muigad või viitad  nähtavate traagelniitide peale, siis visatakse nina peale, et kiunud, sest ise pole seltskonnas.

Nimekiri maailma 50 parimast aastal 2015 siin

Pildil Jordi Roca reklaamimas Nescafe´d.

nescaffe

Tigust, Muhust, Streetfoodist

Sel nädalal toimetame viimast nädalat Pikal tänaval ja tagasi oleme 2.septembril. Reedel saabub  viimast korda Saksamaalt valge spargel ja sellega saab spargli hooaeg ka lõpetatud. Viimasel ajal oleme me klientidele pakkunud kaheksajalga galleegide moodi. See on suure kaheksajala üks kombits tehtud nii nagu peab :) Selgus aga, et paljud kliendid igatsevad ka meie beebikaheksajalgu tomatikastmes. Reedel pakume. Järgmise nädala neljapäevaks saabub meile Muhule  esimene kaup ja saab merelisi ja muid hõrgutisi juba  saarel. Lisaks otsime välja kõik kohalikud tootjad-tegigad, et pakkuda ka saare tapastaldrikut kus oleks mõne väiketootja suitsutatud triibuliha, Saaremaa kadakajuustu, Muhu leiba, Saaremaa karulauguvõiet, suitsukala ja kohalikku ploomiketšupit näiteks. Kuniks jätkub tuulehaugi- suitsutame seda ja edasi tulevad juba järgmised kalad kuni saabub lesta hooaeg. Me ise arvame, et saab tore olema. Meid ei ole Muhus 12-15 juuni, sest tuleme Tallinn’s Street Food Festivalile. Anname lähiajal teada, kus me asetseme ja kuna selle aasta teema on “punane”, on meilgi menüüs paar helepunast asja.(kes on sel ajal saarel, süüa antakse ikka, köök töötab) Väike pildimosaiik Muhust muhumosaiik

Kaubamärgid mida soovitatakse boikoteerida.

Väga paljud tooteid, mida me igapäevaselt tarbime, on valmistatud geneetiliselt muundatud põllukultuuridest, mille tarbimisega me nuumame otseselt Ameerika biokeemiatööstus-titaani “Monsantot”. Kui Monsanto on suisa kurikuulus ja viimasel ajal ilmub üha rohkem artikleid näiteks Roundup´i vähitekitavast mõjust, siis inimesed mõtlevad vähem rahvusvaheliste firmade peale, kes oma toorainena Monsanto tooteid kasutavad ja seega Monsantoga otsest koostööd teevad. Eriti kurb on see, et väga paljud tooted on suunatud lastele.

Prantsuse veebiajaleht Santé Nutrition pani kokku nimekirja kaupadest, mis on olemas ka Prantsusmaa turgudel.

Tuntumad kaubamärgid mida soovitatakse boikoteerida on:  Kraft &Philipp Moris, Unilever, General Mills, Coca Cola, PepsiCo, Procter&Gamble.

Tootegruppide kaupa:

Joogid

  • Kõik Coca-Cola valmistatud joogid: Coca-Cola, Fanta, Dr. Pepper, Minut Maid
  • Puuviljamahlad: Tropicana, Capri Sun
  • Ocean Spray, Pepsi Cola joogid, Seven Up, Schweppes, Gatorade energiajoogid
  • Lipton tee, Maxwell kohvi
  • Gloria piim Néstle Grupilt

Magusad tooted

  • Šokolaadid: Poulain, Lindt, Côte d’ Or, Dam, Milka, Suchard, Toblerone
  • Küpsised: Lu, Oreo, Cadbury, Pepperidge Farm
  • Firmade Brossard ja Savane tooted
  • Kommid: Carambar, Krema, Vogienne
  • närimiskummid: Hollywood, Malabar
  • Bounty šokolaaditahvlid
  • Jäätised: Häagen Danz, Miko, Ben&Jerry
  • Hommikuhelbed: Kelloggs, Tresor, Miel Pops, Froties, All Bran
  • Jogurtid firmalt Yoplait

 Soolased tooted

  •  Chips:  Lay’s, Pringles,  Doritos
  • Soolaküpsised: Benenuts, Bahlsen.
  •  Philadelphia juustutooted
  • Poolfabrikaadid:  Marie, Findus, Tipiak.
  • Saiad firmalt Jacquet.
  • Supid ja puljongikuubikud:  Liebig, Knorr, Royaco, Alvale.
  • Mehhiko valmistoite valmistav firma: Old El Paso.
  • Kastmed: Heinz, Amora, Benedicta.
  • Kõik tooted:  Uncle Ben’s.

Hügieeni ja puhastusvahendid

  •  Pampers mähkmed
  • Naiste hügieenisidemed Always.
  • Duššigeelid, šampoonid, deodorandid  Pantene, Axe, Monsavon, Dove, Rexona Timotei.
  • Hambapasta Signal.
  • Puhastusvahendid  Cif, Omo, Dash, Skip, Cajoline, Sun.
  •  Febreze õhuvärskendajad

Üks pisike õppevideo ka:

Tigu kolib suveks maale- seekord lähme Muhumaale.

Meile on asukoha vahetamine nii armsaks saanud, et kaua ühel kohal püsimine teeb rahutuks :)

Tegelikult vaevab meid suveterrassi puudumine ja suvel ilusate ilmadega ongi meil vaid 2 võimalust- kas kollektiivpuhkusele minna või suveks kuhugi kolida. Vaatasime talvel ringi nii mõneski kohas- väga sümpaatne ja ilus oli Kosmonautika  küla ja sealne puhkekeskus. Kõik, kes otsivad suuremale grupile suvepäevade pidamise kohta-soovitan soojalt. Käisime kaemas ka Haapsalut, kuid ei löönud seal ka käsi-mingil hetkel hakkas tunduma, et Haapsalu saab sel suvel kohtadega “overkillitud”.  Ja kui  me juba hakkasime mõtlema 1,5 kuusele mõnusale suvepuhkusele, saime pakkumise Muhu Veinitalult nende õuele oma köök püsti panna.

Käisime meeskonnaga möödunud nädalalavahetusel koha ja pererahvaga tutvumas ja lõime käed. Tegemist on armsa kohaga,  umbes 13 km  Kuivastu sadamast. Natuke kruusateed ja siis jõuategi  vägagi muhulikku Vahtraste külla.

Muhu Veinitalu on külalistemaja, kes avas oma uksed eelmisel suvel. Eelmisel suvel pakuti lõuna ja õhtusööke kindlal kellaajal ja vastavalt siis, mida kokk valmistanud oli. Nii on ka sel aastal maikuu lõpuni, kus köögis toimetab väga loominguline ja kulinaariasse täie kirega pühendunud kokk Adam. Tema on ka teinud külaliste hommikusöögi menüü ja võin kinnitada-see on originaalseim hotelli hommikusöök, mis ma näinud olen-omavalmistatud müsli, hummus, avakaado kreem, frittata, chorizo lõigud, pannkoogid, värsked  croissant’id.

Tigu hakkab Muhus toimetama juunist ja meie hakkame pakkuma a la carte menüüd ehk siis Tigu menüüd. Me tahame kindlasti kasutada ka kohalikke delikatesse ja väiketootjate tooteid niivõrd kui see meie kontsepti juures võimalik on- köögiviljad, kohalik kala(kui seda olemas parasjagu on), piimatooted, liha. Kuid palju meie menüüst kohalike toodetega asendada ei anna ning sardiinid, austrid, krevetid jms. tulevad ikka sealt, kus nad elavad :)

Niisiis – Tallinnas on meie viimane tööpäev 30.mai, siis pakime oma köögi euroalustele ja saadame Muhumaale. Hiljemalt 4. juuni oleme valmis juba Tigu menüüd pakkuma,  kindlasti anname sellest teada.

Kohtumiseni suvel :)

WIN_20150517_200032

WIN_20150517_200122

 

WIN_20150517_200207

 

 

WIN_20150517_200428

WIN_20150517_200401

Toiduturisti raske elu- vähesed kohad suudavad emotsiooni pakkuda.

Aprillikuu ja ka käesolev mai on mulle väga elamusterohked olnud. Külas on käinud pea kõik Tigu töötajad, lisaks veel mõned Tigu kliendid  ja sõbrad. See on tähendanud rohkelt toidutursimi nii Saksamaal kui Prantsusmaal. Väga tore oli, meeled on üleküllastunud, paras aeg Eestisse puhkama minna (loe: tööd tegema)

Igasugu muidu toredate söögikohtade kõrval, on õnnestunud viimase kuu jooksul väisata ka  kolme  tärnirestorani. Esialgu oli plaan kõigist väike kirjatükk teha, kuid pärast eilset võimast maitseelamust Endingenis leidsin, et teistest pole suurt midagi kirjutada.. Mul on kõige rohkem kahju meie oma küla “Walksches Haus-ist, kus veel eelmisel hooajal oli super menüü , kuid miskipärast on see tore restoran otsustanud Alain Ducasse´i jälgedes astuda ning spetsialiseerunud taimetoidule. Kui ma  Ducasse´i puhul isegi arvasin, et täitsa lahe ju, siis Pariisil ja  Weingartenil on sups vahet :)  Proovisin seda taimetoidu menüüd- ütleme nii, et teist korda asja tagasi ei ole. Loodan härra ülemkelnerile oma nördimust ka väljendada kui me peaksime toidupoes kokku trehvama.  Ja mitte,  et ma ei armasta taimetoitu üldse, kuid see kontsept on igav.

“Le Jardin de Remparts” (Beaune, Burgundia) sai eelmisel aastal alles oma esimese tärni ja selliseid restorane tasub jahtida- esimesel aastal püütakse erilise hoolega. Ja tõepoolest,  toidule ei olnud miskit   ette heita- menüü ei olnud pikk, kuid  menüüs oli huvitavaid asju nagu harknääre ja aurutatud austrid. Eraldi aplaus dessertidele- need olid tõelised kunstiteosed!  Mis aga  jäi häirima, oli mingit uut sorti teenindus Michelini tärni resto jaoks: tööle  on võetud palju noori tütarlapsi, kes käivad ümber laua, katavad, koristavad, kallavad vett, pakuvad  leiba ning  neil on rangelt keelatud suu lahti tegemine. Aga neid, kes suud lahti teha tohtisid, neid piigasid oli selle õhtu klientide hulga peale vähevõitu ja vähe koba ja mitteasjatundlik oli see kõik. Ma ise arvan, et oli aprillikuu kohta super ilm ja oli selle hooaja esimene õhtu, kus olid lauad ka aeda kaetud ja jäädigi logistiliselt jänni. Kindlasti kokale aplaus, aga hinge see koht ei läinud. Beaunis soovitan kõigile soojalt pigem restorani Ma Cuisine– pererahvas veab, aus Burgundia toit, meeldiv õhkkond, kindla peale elamus.

mosaiik1

Merkle´s Restaurant (Endingen) osutus üldse viimaste aastate üheks suurimaks elamuseks. Mul on kerge väsimus kratiivsest kulinaariast ja fine dining restoranidest kuna viimase ajal polnud ükski neist ” vau efekti” suutnud tekitada, seega ma ei oodanudki mingit vapustust.  Pidime hommikul osa võtma Endingenis ühe firma avamispeost ja kuna ma seda kanti üldse ei tunne, siis otsustasime ööbima jääda, sealkandis veidi ringi vaadata  ja sealset tärnikat proovida.

Endingen asub meie  külast umbes 120 kilomeetrit lõunasse(Freiburgi lähedal). See on üks ärauskumatult ilus kant. Esimene mulje oli, et olen sattunud Toscanasse. Linn asub Kaiserstuhli jalamil ja see maakeeli keisri tool on vana vulkaan- 15 km pikkune, 555 m kõrgune mäemürakas.  Endingenist läände jääb Rheini jõgi (umbes 18 km, seal ka riigipiir), põhjas laiuvad Schwarzwaldi mäed. See regioon on Saksamaa kõige soojema kliimaga (Endingen on Saksamaa kuumim linn).  Siin tehakse veini ja kasvatatakse puuvilju. Turiste on ka palju- küll mägedes jalutajaid, jalgrattaga mägiteedel ukerdajaid(nägin gruppi Kanada seenioreid, hirmu ajasid nahka :) ), veinikeldrite külastajaid ja siis muidugi ka toiduturiste.  Veel on linn kuulus selle poolest, et 1751 aastal toimus siin Euroopa viimane nõiaprotsess ja põletati üks vaene kohalik naisterahvas.

MOSAIIK2

Linnas oli palju narri skulpture ja  lausa majade seinteke oli kuninga narre maalitud  ning narri etendus anti meile ka külalistemajas,  kus me ööbisime ja kuhu sisse regamiseks mingeid dokumente ei küsitud. Küll muutusin ma nende jaoks ISISe terroristiks, kui ma wifi koode küsima läksin, sest wifi koodi annavad nad ainult passi ettenäitamisel. Ei- ei ole võimalik, et te toote ID kaardi hiljem kui alla tulete, meil on palju probleeme olnud politseiga ja me ei taha mingit pahandust ….???  Ühesõnaga, mis sa sakslasega vaidled, viisin oma ID kaardi, sain koodi, paraku oli internetiühendus väga kehvakene- kogu selle tsirkuse peale polnud neil isegi teenust pakkuda.

Ning õhtu finaal – restoran- Merkle´s– väljaspoolt kena ajalooline maja, seestpoolt tagasihoidlik, kergelt “trendy”,  kuid menüü pani südame kohe kiiremini tuksuma.

Viimasel ajal on moodi läinud lühikesed menüüd- max 6 rooga ja aitab küll. Selles restoranis kokk endale armu ei andnud- oli olemas hooaja püsimenüü, restorani klassikute menüü. lisaks  kohalike (Badeni) traditsiooniliste toitude menüü ning veel eraldi  sparglimenüü. Valikut oli teha tõeliselt raske, nii et Uwe palus, et las kokk otsustab tema eest, mis tema 4 käiku oleks. Mina siiski kombineerisin ise nelja kaardi pealt oma 4 käiku  kokku: kaheksajala, vasika südame ja keele, Badische Hechtklößcheni (kalaknödel) ja maasika-ürdi desserdi. Uwe sai mürklid hernekreemis, küüliku artišoki ja marineeritud tomatitega ja miskit veel.
 Igatahes, piirkond on muljetavaldab ja tasub reisiplaani lülitada neil, kes näiteks Alsace´i  külastust plaanivad.

mosaik3

20-l mai Tigusse veini degusteerima

Kutsume Teid kolmapäeval,  20 mail, kell 19.00, Tigusse veini õhtusöögile. Oleme valinud välja huvitavad Prantsusmaa veinid ja sobitanud nad kevadiste maitsetega.  Degusteeritavaid veine saab samal päeval kaasa osta nn. sõbra hinnaga. Kõik veinid on „üllatus“, meie igapäevases veinikaardis neid ei ole.  Proovimiseks tuleb palju üllatusi nagu Jura piirkonna vahuvein, Provence´i prestiižika veinimaja rośe,  punavein Fitou Languedoc´ist ning  juba väärikalt vana Provence´i punavein ootavad hinnangut kumb neist pearoaga parema harmoonia annab. Ja lõpetuseks dessertvein Püreenede jalamilt, 100% Tannat viinamarjadest.

Õhtut juhib Igor Sööt, kes lisaks veinimüüja ametile, annab loenguid Eesti Sommeljeede Erakoolis ja võtab aktiivselt osa Eesti „veini seltskonna“ elust.

4 käiguline õhtusöök ja 5 veini maksab vaid 50 eurot!

Kammkarbi carpaccio

Domaine Rolet Cremant du Jura Brut  2009

rolet

Kreveti ceviche

Chateau Minuty M – Minuty Rose 2013

minutim

Veise välisfilee, valge spargel, Béarnaise kaste

Domaine Bertrand-Berge Ancestrale Rouge  Fitou 2010

fittu

Chateau Vignelaure Coteaux d’Aix-en-Provence Rouge 2004

vigneleur

Mandli-shokolaadikook kirssidega

              Chateau d´Aydie, Maydie Rouge 2011

mayde

PS.
Olen samuti kohal ja aitan nii köögis kui veini kallamisel.

Helistage koha bronnimiseks 5 666 8493 või kirjutage tigukohvik@tigukohvik.ee

Oled Burgundias, külasta kindlasti La Ferme de la Ruchotte´i!

3 tärni naturaalse toidu söögikoht

Ei ole siin maamuna peal palju toidukohti, mis tõeliselt võimsa elamuse annavad. Ja mitte sellepärast, et kokk hiilgab hüperkreatiivsusega ja vahtu ja lilli taldriku asemel kiviplaadile laob, vaid just sellepärast, et tehakse ehtsat toitu ehtsast toorainest ja vahelduseks serveeritakse teda ka kenal taldrikul.

La Ferme de la Ruchotte on üks sellistest- pereettevõte, kus põhitegevus on vanade Prantsuse kodulinnu tõugude taastamine, taas au sisse tõstmine ja kasvatamine. Lisaks ka juurviljaaed. Kogu farm kannab “agriculture biologique” ametlikku sertifikaati.

Farmi peremees monsieur Frédéric  Menager (Fred), on oma erialalt kokk ja seetõttu avasid nad paar aastat tagasi oma farmis kodurestorani. See töötas esialgu vaid pühapäeva lõunati , sellest aastast on lisandunud laupäeva lõunad. Restoanis on 24 kohta ja kohad tuleb eelnevalt reserveerida ja  menüü ette ära maksta- 45 eurot inimene. Pakutakse 3 käigulist lõunat, lisaks veel kohalike juustude taldrik. Menüü on kõigile üks ja koosneb enamasti farmi toorainest. Lisaks kasutatakse kohaliku jõe kala. metsaseeni ja juba mainitud juustud on piirkonnast, talu ise juustu ei tooda.

Fredi eriline kirg kuulub just kanadele, nende erinevatele tõugudele ja nende küpsetamisele.  Teda kutsutaksegi ” Papa Poule”-ks ehk eestikeeli võiks see kõlada kanaisa :)

Farm asub Burgundia pealinnast Beaune´ist umbes 20 km, linnakeses nimega Bligny-Sur-Ouche. Täpsemalt küll viimasest linnast 5 km mööda metsateed ” to the middle of nowhere”. Sildid õnneks aitavad.

Käisime seal 6-kesi, väidetavalt olime me esimesed eestlased ja näitasime üles head söögiisu ja äratasime peremehes imetluse, sest malmpotti, milles meile pearoa kana serveeriti, pärast meid pesta vaja ei olnud- olime selle saiatükkidega puhtaks poleerinud.

Mõned plõksud restorani ümber

Mõned plõksud talust

Menüü, mida meile tol päeval pakuti.

Menüü, mida meile tol päeval pakuti.

Eelroog: ürdi velouté ahvena filee ja sibulavartega
supp

Pearoaks pakuti küpsetatud kana värskete rediste ja kevadsibulatega. Kartulipüree. Kanaks oli  väga vana Prantsuse kanatõug nimega Coucou de Rennes. Kartulipüree oli mõnusalt võine. Sõime ja ümisesime ja imestasime kui hästi tegelikult kana maitseb, kui tegemist on päris kanaga. Ja kui tume oli selle kana kintsude liha!

mosa1

Veiniks soovitas perenaine meile väga huvitavat kohalikku punast, loomulikult Pinot Noir, bioloogiline vein, aga huvitavaks tegi veini see, et teda oli hoitud keraamilises tünnis nagu seda veiniga tehtidigi eriti vanal ajal.(elevé en jarre) Tõesti oli hää.

ladoua

Pearoale järgnes juustuvalik ja desserdiks pakuti jasmiinitee kreemi Mâconi vahvlitega

dessert

Eelmisel päeval olime külastanud Beaunis Michelini 1 tärni restorani, millest ma eraldi kirjutan. Kuigi ei saa võrreldamatuid asju võrrelda, siis see farmirestoran jättis meile palju sügavama emotsiooni ja juba mõtlen, et sügisel tuleb üritust korrata.

Farmi koduleht siin. Proua suhtleb ka inglise keeles, härra kokk inglise keelega ei ole kodus.

Mõned pildid meie pikast lauast, meie lauakaaslasteks olid vanaema ja vanaisa oma kolme lapselapsega, kes kõik sõid ja kiitsid.  Prantsuse laste nii viisakas käitumine, oli meil ka lauateemaks. Ei mingeid i-pade ega muidu vingumist. Kui kokk välja tuli, siis lapsed tänasid kenasti- pisar tahtis silma tulla.

mosa22

Lõpetuseks tegime ühe “trou” ka:

marc

Talvised maasikad ja tomatid, toiduõlid jms

Kuna viimasel ajal on siin blogis liiklust rohkem olnud ja on väga asjalikke kommentaare jäätud, tooksin eraldi väja selle kommentaari:

Kuna põldude, eriti rapsipõldude pritsimise kohta liigub tihti erinevaid lugusid, võtan siin natuke sõna, loodetavasti on selgitus harivaks infoks. 8 korda taimekaitsevahendeid ühele põllule ei pritsi Eestis mitte keegi! Osa pritsimisi on mikroelementidega leheväetis, lisaks pritsitakse näiteks aminohappeid ja biostimulaatoreid, mis sisaldavad looduslikku päritolu koostisosi. Eesti põllumehed on selles osas üldse üsna tublid, et püüavad hoida tervena ka näiteks mulla mikrofloorat. Lisaks laotatakse läga. Teiseks sätestavad seadused täpselt, millised peavad olema puhvertsoonid põldude ääres või kaugus veekogudest, üle 4 m/s tuulekiiruse juures taimekaitsevahendeid pritsida ei tohi, tööde kohta tuleb pidada põlluraamatut, põldudel käivad kontrollid jne. Paljudel taimekaitsevahenditel on selged piirangud, millal on õige kasutamise aeg ning kui pikk peab olema ooteaeg ehk aeg, mille jooksul peale tõrje tegemist ei tohi saaki koristada, et see ei sisaldaks taimekaitsevahendite jääke. Tõsi, suur osa vastutusest langeb pritsijale, kuid kõik eeldused selleks, et toimetataks mõistliklt, on loodud. Toota ainult mahedalt on muidugi ilus unistus, kuid kui saada saaki 7 tonni asemel 1,5 tonni, on vahe meeletu ja maailmas jääks suur osa inimesi lihtsalt nälga, kahjuks. Väetistest rääkides – kui taimed vaevlevad toitainete vaeguse käes, siis ei ole ka saak tarbijale täisväärtuslik. Millest see taim kasulikke vitamiine, mineraale jne moodustab? Kui keegi viitsiks vaevaks võtta uurida suurte väetisetootjate jõupingutusi ökoloogilise jalajälje vähendamiseks, oleks seegi väga hariv ja te saaks teada, et väetiste tootmine on terve teadus – alates taimedele vajalike toiteainete kokkupanemisest lõpetades formulatsiooniga, mis takistab väetise leostumist mullas. Tihti räägitakse, et väetamine reostab Läänemerd, kuid paljud ei tea, et suur osa Läänemere reostusest pärineb tegelikult Venemaalt (hinnanguliselt 70%), sest sealtpoolt lastakse reovett otse merre. Kel veelgi sügavam huvi, võib uurida, milline on toitainete sisaldus Eesti muldades ja ta saab teada, et tegelikult peaksime me väetisi rohkem kasutama. Muideks, Eestis võetakse ka väga usinasti mullaproove, et hoida silm peal meie muldade seisundil.

Et inimesed tunnevad huvi, mis nende ümber, kasvõi põldudel toimub, on kiiduväärt. Soovitan teha lisaks põhjalikumat uurimistööd, mida ja miks tehakse, põllumajandusvõõrale inimesele on nii mõnigi asi avastamist väärt. Ma isiklikult leian, et kõik peab olema tasakaalus – oma koht peab olema nii loodusel kui inimesel, taimekaitsevahendeid ja väetisi tuleb kasutada mõistlikult (päriselt me sellest ei pääse, sest meid on siin maakeral lihtsalt liiga palju). Kui kedagi lohutab, siis Hispaanias on taimekaitsevahendite kasutamine meiega võrreldes tunduvalt suurem, nii et soovitan siiski tarbida kodumaist!

Ütleksin juurde, et minu soov ei ole kedagi hirmutada, kuid siiski mõtlema panna, mida tarbime. Suurtööstuslik tootmine ja toiduaineteküllus poodides , on meie tarbimisharjumisi muutnud ja paljud nendest ei ole mõistlikud. Kindlasti aitaks seegi kui me tarbiksime toitu aastaajale vastavalt.  Miks meile on vaja talvel toitelahuses kasvanud tomatit või maasikat??? Me isegi ei saa temast maitseelamust.

Ma ei oska tõesti kaasa rääkida teemal kui palju väetada taimi on mõistlik ja kui palju taimekaitsemürke tarvitada on OK..

Selge see, et kõik, kes põllumajandusega raha teenivad, ei saa lubada sellist nalja nagu mina oma aias teen, et istutan ürditaimi  ja lavendlit taimede vahele ja korjan ükshaaval nälkjaid kokku.

Eks inimeste umbusk ja usaldamatus suurtootmise vastu tuleb sellest, et reeglite vastu on patustatud ja on ju selge, et kapitalisti huvitab rohkem kasum ja alles seejärel looduskaitse ja inimeste tervis.

Eriti aga paneb mind hämmastama see, et kui keskonna kaitsjad ja muud asjapulgad on aastaid  tähelepanu pööranud Hispaania põllumajanduse kitsaskohtadele, siis miks suured kaubandusketid ei boikoteeri neid tooteid? Näiteid ju sellest on, kus  suured kaubandusketid  nagu Carrefour ja  Auchan, ei võtnud müüki tnäiteks tuunikala, Miks Eesti kaubanduskettidesse on Eesti väiketootjal oma kaubaga raske sisse saada, aga samas müüakse Hispaania kaupa?

Kui EU-s on väljatöötatud  tervisekaitsenõuded ja normid, siis kuidas ikkagi on piirkondi, kus üksi nõue ei kehti alates töötajate töötingimustest, lõpetades tootega ja toodet on ikkagi võimalik müüa?

Veel mitte eriti ammu oli aeg, kus  tervisekaitseamet  käis restoranides ja tegi ettekirjutusi naeruväärsete asjade kohta ja samas, kas sellise ameti kohustus ei oleks just nimelt teha uuringuid ja avaldada infot toiduainete kohta, mida poed müüvad?

Ma näiteks olen täitsa veendunud, et pooled inimesed Eestis ei ole sellele mõelnud ja ei tea, et tänapäeva tomatid-kurgid-maasikad kasvavad hüdropooniliselt.

Loomakasvatus on veel eraldi teema.

Aga igatahes aitäh inimesele, kes selle põhjaliku kommentaari kirjutas. Võtame selle kokku nii, et eelistatagu eestimaist ja loodame, et Eestis  kontroll on tõhus ja toimiv. Lõpuks otsustavad kõike siiski kaubandusketid- nemad dikteerivad kaubavalikut! Kui tarbija saab teadlikumaks, küll siis kaubanduskett peab oma valikuid muutma.