Mida talvel Portugalis süüakse

Sardiine talvel ei ole ja silmude suurhooaeg ei ole  ka veel alanud, kuigi ma Portos nägin ühe tasca juures silti “Ha lampreia” ehk siin on silmu!

Mu plaan palju kala süüa, pole ka eriti hästi välja tulnud, sest kuidagi satume kohtadesse, kus on toodud just värske kitsetall või veisemaks ja kala on jäänud tahaplaanile.

Talve ajal istub hästi ka caldo verde, nende rahvussupp- kartulipüreesupp lehtkapsa ja 1 tükikese chouriço’ga, mis pistetakse põske ja hoitakse seal seni kuni supp söödud :)

Väike galerii talvisest Costa Novast ja Aveirost. Loodetavasti on järgmisel nädalal juba põrutavamaid uudiseid, kui see, mis ma õhtuks sõin :)

 

 

 

 

Portugali talv

Ma olen veebruarikuus Portugalis esmakordselt ja pole midagi halba öelda- vabalt võib siia “suvitama” tulla just talvel. Pärastlõunal tõuseb temperatuur 20 kraadi kanti ja terrassid täituvad kiirelt rahvast. Turiste on vähe ja just talvel on hea jälgida kui mõnusalt stressivaba elu oskavad portugaallased elada. Päike paistab- võetakse aeg maja, istutakse, tehakse 1 kohvi või karastav jook ja nauditakse.

Porto, eile:

 

Lõunasöögi pakkumised tascades on samuti taskukohased: supp, pearoog, magustoit ja jook(kas 25 cl veini või coca-cola, sprite vms säärane mürgine õudus) maksab 7 eurot.

Õhtustamine tascas ühe eelroa, kala ja desserdi ning väikse pudeli veiniga maksab 15 euro kanti.

Restoranides on muidugi kallim- seal on “fänzim” väljapanek ja teenindus, aga restod on ka praegusel turistivaesel ajal tühjad- tascad aga õhtuti puupüsti täis.
Mu lemmikkohaks on saanud Zico– tasca, kus 3 meest  töötavad hommikul kella 9-st õhtul 23-ni- iga päev ja nii juba viimased 20 aastat. Eile istusime baarileti äärde sööma, et näha kuidas nad toimetavad. Kelnerid grillivad liha ja kala ise- lisandid, supid, hautised tulevad köögist,
Üks kelneritest, kel alloleval pildil arvet meile kokku võtab, vastas eile, kui ma küsisin, kas raske ei ole nii pikki tööpäevi teha ilma puhkepäevata, et tal on puhkus tervelt kuu aega, aga ta ei oska nii pika puhkusega midagi peale hakata- talle meeldib Zico ja kliendid, see on tema elu. Mees on pärit nn. behind the rocks- kuskilt Viseu tagant. Vanemad saatsid ta 9 aastaselt juba tööle- Coimbre’sse jõukasse perekonda pesu pesema -triikima. Peres oli 7 last ja kõik pandi noorelt tööle, et perekonnale raha teenida.  Ja see polnud 18 või 19 sajand- see mees on minust mõni aasta vanem vaid ehk siis 70 aastate algus oli see. Sai musta huumorit tehtud, et tänapäeval lapsed perele tuluallikas enam ei ole, ainult kulu :)

Laenates üht suvist sloganit, ütleks lõpetuseks: Portugalis on hea

 

Aveiros magnooliad ja mimoosid õitsevad

Jõudsin Portugali eile õhtul ja olen juba õnnelik :)- päike, võrratu söök, odav ja hea vein, puud on õites.

EILE saabusin üsna hilja, seega õhtusöök oli Zico‘s- üks väga lihtne ja tüüpiline Portugali tasca, kus saab odavalt ja  hästi süüa. Ma olen seal käinud korduvalt ja rahule jäänud, kuid eile suutsid nad mind täiega üllatada. Neil oli päevapakkumises Raia com Molho de Pitau de Aveiro ehk siis raikala Aveiro moodi.

Raikala kõrghooaeg on küll oktooberis-novemberis, ka meie pakkusime oktoobris oma klientidele raikala tiibu, kuid eks neid eksib kaluri võrku ka muul ajal.. Ma olen varem seda kala söönud vaid Hispaanias ja Prantsusmaal ning seal serveeriti teda praetult- nii me tegime ka Tigus.

Aveiro raikala oli küüslaugu-tomati ja veel  mingi secret-ingredient’ iga, nille ma välja selgitan hautatud ja ma pidin minestama kui hea see oli. Kavatsen neilt retsepti välja võluda ja kindlasti järgmine kord Tigus just sel viisil seda kala pakkuda.

raikala

Kena kevadine on siin- õhtud on jahedad, aga päeval saab istuda terrassidel, kohvitada või juua klaasike veini ja päikest võtta- magnooliad ja ratsuritähed õitsevad, mimoosid pealekauba…

 

 

Veebruari köögivili- Treviso sigur

Veebruari köögivili- Treviso sigur

Radicchio Rosso di Treviso on geograafilise päritolunimetusega ehk IGP’ ga  kaitstud köögivili- sellist nimetust tohib kanda vaid  Treviso, Padovo ja Veneetsia provintsis kasvanud radicchio.  Köögivili, mis valmib talve külmimal kuul, veebruaris, on omaette ime.

logoigp

Vahemärkusena olgu öeldud, et eelmise aasta veebruaris Berliinis toimunud puu- ja köögiviljamessil Fruit Logistica avastas päritolunimetuste kaitse konsortsium Consorzio di tutela del Radicchio Rosso di Treviso  kaks ettevõtjat, ühe Hollandist ja teise Saksamaalt, kes pakkusid külastajatele Radicchio Rosso di Treviso sigurit, mis tegelikult ei pärinenud geograafilise päritolunimetusega kaitstud tootmispiirkonnast. Sellest tuli suur pahandus ja sanktsioonid saavad olema karmid,

Radicchio kasvatamine ja sellest lõpptulemuse vormine on täielik mustkunst- ei ole nii,  et pannakse seemned maha ja koristatakse saak. Ei, nii lihtsalt see ei käi – õige mitu protseduuri tehakse enne läbi, enne kui tast vormub see köögivili, mida me sööme.  Väga hea ja huvitav videomaterjal, kuidas kasvatus ja tootmine käib:


Trevisot iseloomustab peale kena punase värvi, mõrkjas maitse ja seega peaks meeldima inimestele, kellele meelib must kohvi, seller, redised, gin-tonic jms. mõrkjad maitsed.  Mingi uuring liikus hiljuti Facebookis ringi, et mõrkja maitse austajate hulgas pidi tunduvalt rohkem psühhopaate olema kui magusamate maitsete austajate hulgas.  See uurimus teeb muidugi muret- peale dzinn-tooniku, millele ma eelistan iga kell  caipirinhat või cubalibret,  muu mõru värk istub mulle hästi :)

Mina olen trevisot grillinud, ahjus küpsetanud  või lihtsalt salateid teinud. Leidsin ühe Radicchio di Treviso portaali, kus on retsepte salatist magustoiduni- siin

Pean ka tõdema, et meie peres olen ma kahjuks selle mõrkja taime ainuke fänn, kuid lohutan ennast sellega, et osad maitsed vajavadki harjumist ja harjutamist ning harjutame selle aasta veebruaris jälle.  Ma usun, et kui meil õnnestub treviso sigurit Eestisse saada, siis pakume veebruris ka Tigus teda mingil kujul.

 

 

 

 

 

 

Järgmisel nädalal algavad karnevalipidustused

Sel aastal Saksamaal kisuvad karnevaliuudised küll milleks iganes, kuid mitte milleksi lõbusaks, mis peaks selle sündmusega kaasas käima.

Küll antakse soovitusi, millisesse rõivasse pole tark ennast maskeerida ja eriti jabura lahenduse peale tulid Kölni võimud, kes karnevali ajaks naistele turvaalad ja mingid nõustamispunktid loovad. Naistele???  Mitte ei panda piirdeaia taha mehi, kes on probleemi põhjuseks ja ei avata neile infopunkte, kus elementaarset euroopaliku käitumist õpetataks- ei  nõu hakkavad saama naised!

Inimeste stressi on igapäevaelus ka märgata. Karneval on Lõuna-Saksamaal suur pidu, aga sel aastal saadavad paljud pikalt ja ei kavatse kodunt välja minna, mis on kurb. See on see targem annab järele efekt, et ei viitsi selle pagulastejamaga tegelda ja istun parem kodus.

Minule meeldib karnevalikultuur ja toidud, mida selle puhuks pakutakse. Veebruar oleks ilma karnevalita üks hall ja igav kuu. Kavatsen ka sel aastal kõvasti karnevalitada ja muljeid jagada Portugali karnevalitoidust.

Tigus pakume laupäeval, 6 veebruaril  Cajun gumbot- New Orleansi karnevalirooga. Gumbo tegemine on pikk protseduur, seega pole mõtet seda kodus teha, vaid on tark välja sööma tulla.

Rio karneval 2015:

carnirio

New Orleansi karneval 2015:

neworleans

Kölni karneval 2015:

köln2

 

Sel nädalal menüüs vasikamaks

Meil pole tükil ajal seda menüüs olnud ja kuna fännid on maksa kohta nii palju küsinud, siis püüame igast august teada anda- sel nädalal on, tulge nüüd sööma!

Vasikamaks tuleb meile endiselt Peter’s Farmist, on mahetoode ja olen sellest farmist pikemalt kirjutanud siin.

Lisaks muidugi menüü nagu ikka- karbid, krevetid, kaheksajalg, kalad.

Desserdi valikusse mõtles  Pärtel välja magustoidu, mis sobib ka allergiaprobleemidega inimestele- Kookose-kõrvitsa kreem kinoa krõbediku ja jõhvikatega.

Aitab küll kodus televiisori vaatamisest, jope selga ja Tigusse! :)

dessertnew

Juurpetersell- selle talve hitt

Tegelikult olen ma seda juurikat näinud poes ka varasematel aastatel, aga seda pastinaagiks pidanud ja imestanud, et miks sakslased pastinaatiki peterselliks kutsuvad :)

Sel hooajal on mulle kuidagi palju retsepte selle Wurzelpetersilie’ga ette jäänud, hakkasin asja uurima ja ongi täitsa omaette taim.

Otsustasin ta siis ära proovida- panin nad esialgu lihtsalt ühepajatoidu sisse ja ütlen ausalt, ma pidin toolilt maha libisema-  milline maitsev, magus juurikas- ma ei oskagi seda maitset mitte millegagi võrreldeda. Olen lummatud!

Tundub, et see juurikas ongi tegija põhiliselt saksa köögis ja mingil määral prantsuse köögis. Mingi  aeg oli ta varjusurmas, eks mammid oma aias ikkakasvatasid, aga juurikad ei olnud  kauaaega väga inn- kes siis rikkas riigis mingit juurikat sööb, ega sõda ju pole.  Viimastel aastatel on alanud võimas retroköögiviljade comeback, mis teeb ainult head meelt. Juurpetersell ilutseb nüüd turgudel ja talupoodides, aga isegi Rewes aegajalt leiab.

Vahemärkusena, et Prantsusmaa supermarketid pidid müüma kaalikaid, naereid, peete jms. légumes à l’ancienne nime all (vanaaegsed köögiviljad )a müüginumbrid olla kõvasti tõusnud.

Juurpeterselli juurde tagasi tulles, siis talvistes suppides ja ühepajatoitudes on ta nüüd minu jaoks asendamatu juurikas. Temast saab teha  püreesuppi, gratääni,  püreed või riivida toorelt salatiks ehk kasutada samuti nagu kasutatakse porgandit.

Soovitan soojalt proovida!

Leidsin internetist ka pildi, mis selgitab kuidas teha pastinaagil ja juurpetersellil vahet

juurpetersell

 

Kulinaarseid mõtterännakud

Jaanuari kolmas nädal on üsna mitmete aastate vaatluste põhjal üks vaiksemaid kuid restorani elus.  Sellel on üsna mitu põhjust alates külmast ilmast, eelmise aasta pidustuste väsimusest(nii füüsiliselt kui materiaalselt) ja siis veel alkovaba jaanuar ja muud lubadused, mis aasta algul antakse ja  esimene kuu ka hästi vastu peetakse.

Eks meiegi siin peame dieeti ja elame karsket elu, aga otsustasime reedel ikkagi ennast tuulutama minna ja vaatama, mis küla peal toimub.

Pilt oli nukker- igal pool valitses kas täielik tühjus või oli rahvast 1-2 lauda ja seda reede õhtul! Meie suundusime Walksches Haus’i bistroosse, kus “jaanuarikuu tervislikult toitujad” ei pea oma reelt maha astuma, sest kokk on arvestanud  uusaastalubadustega ning jaanuarikuu menüüsse palju lihtsat ja kerget toitu pannud- põldsalat praetud  koha fileega, rooskapsas  ja mägihõrnas  jne. .

Kelner kurtis, et terve nädal on vaikne olnud ja tema tüdruksõber, kes tööl Austrias, suure suusakuurorti  hotelli restoranis, oli ka mures,  et suusakuurortid tühjad ja restoarnid seoses sellega samuti.

Ja me olimegi reede õhtul ainsad kliendid, mis oli samas tore- kelneripoissi ma juba tunnen, nüüd sain tuttavaks ka kokaga ja saime temaga mõtteid vahetada restoranimaalmas puhuvatest uutest tuultest- tema arvas,  et ikka menüüd tuleb veel kärpida ja veel lihtsamaks teha ja komplektmenüü igaks õhtuks uus  ja nii soodsa hinnaga, et inimesel ei oleks mõtet kodus istuda ja oma aju teleri ees pagulasuudistega nüristada, vaid välja sööma tulla.

Ma hea meelega jälgin, kuidas neil veebruaris see asi toimima hakkab.  Portugali pisitascad muide ongi sellised, et perenaine teeb nagu kodus õhtusöögi ja pole mingit valikut- kui on oad sealihaga- tuleb süüa seda ja ku on kala, siis süüakse kala. Minu jaoks hästi sümpaatne idee ja salasooviks on alati olnud just sellist kohta pidada,  kuid selline konsept töötab rohkem lõunamaades, kus rahval meeldib lihtsalt kodunt välja tulla ja ta ei soovi näha oma taldrikul “kohalikust toorainest valmistatud koka fantaasiat estragonikastmega”, vaid temale teada-tuntud toitu.

Täna lugesin just, et kaksikvennad Pourcelid, kes Montpellieris aastaid pidanud restorani Jardin Les Sens, millel kunagi oli 3 tärni ja mis kukkunud 1-le tärnile, lõpetavad selle aasta märtsis tegevuse haute cuisine alal, panevad selle restorani kinni ja kolivad ümber  Place de la Canourgue’ile, kus hakkavad pakkuma kohalikke juuste, vorsti ja sinke, tapaseid ja kohalikku veini- sellist asja hinnatakse tänasel päeval rohkem kui fine diningut.

Eelmisel nädalal sai lugeda ka sahinaid Eesti kulinaariamaastikul ja aasta lõpus paljastusi Pädastes  toimuvast. Hapukurgihooajal päris karastav kraam :) See restorani top-i nimekirja 500 pluss kõmmi eest  saamine on mingi uus asi- varem seda ei olnud. Kulinaaria hüvanguks pole ju  suur raha :-P

Kuigi jah, artiklil oli kõva pealkiri, mis klikkama kutsus, sisu nagu suurt polnud. Artikli autor oleks saanud ju  Pädaste artikli põhjal küsida kasvõi seda, et kuidas on selline olukord, et Eesti parimaks tunnistatud restoranil pole peakokkagi, sest see lõi ukse tagantkäe kinni.

Hooajaline ja kohalik- põldsalat küla tagant põllult, kanamaks, soe õuna salat.

20160122_191348

 

 

 

 

 

 

 

 

“Vetelpäästja” Foie gras vastu

Hapukurgihooaeg kulinaariamaailmas tundub möödas olema. Täna hommikul olid Prantsusmaa suuremad lehed täis pahameelt Pamela Andersoni üle, keda  oli  Prantsusmaa Rahvusassamblee  ette esinema  kutsunud valitsuse rohelise partei saadik Laurence Abeille(tõlkes mesilane) ja mille pakkumise Pamela vastu võttis.. Proua Mesilase eesmärk on täidetud, tähelepanu terves maailmas kui palju nüüd, kuid prantslased tunnevad ennast sügavalt solvatud. Teemaks: keelata hanede nuumtoitmine foie gras tootmiseks!

Pamela Andersoni võib veidi võrrelda Birgitte Bardot´ga, kes pärast pöörast elu, on loomakaitsjaks pööranud ja kes asutanud loomaõiguste fondi, kuid Birgitte pole kunagi olnud reklaamnäoks tarbimisühiskonna  toodetele, mis hävitavad inimese tervist: Coca Cola, Pizza Hut jne. nagu Pammy- seetõttu pole proua  Baywatch  õige inimene näpuga viibutamiseks.

Foie Gras tootjad on sattunud viimasel ajal üldse ebaõiglaselt raskete rünnakite alla. Avastatud on tõepoolest üksikud farmid, kus linnud kasvavad halbades tingimustes ja see pööratakse meeletuks ülemaailmseks meediaskandaaliks. Riburadapidi tuleb mingi kuulsus ja kutsub üles boikoteerima foie gras’d. Tegelikuses on pardi-ja hanekasvatused Prantsusmaal eriti “rohelised” ja loomasõbralikud, mida ei saa öelda enamus loomakasvatuste kohta, mille tooteid inimesed tarbivad igapäevaselt ja eriti Ameerikas. .

Kuid ka see ei ole küsimus, alati võib ju  millegi vastu võidelda, kuid kas pole silmakirjalik proua loomakaitsjast tulla Prantsusmaale korda looma, kui Ameerikas on võitlusi, mille eest võidelda küllaga: Monsanto,  Coca-Cola. Pizza-Hut,  McDonalds- mitte olla seal reklaamnäoks, vaid sellise ideoloogia vastu tuleb võidelda….  Prantslased ütlevad, et nad võtavad seda kui rünnakut Prantsuse kultuuri vastu.

Ja kui nüüd tahta eriti irooniline olla ja öelda, et kui proua soovib tähelepanu, siis võiks hakata võitlema austrite julma kohtlemise vastu.  Mõelge vaid- elusale austrile tilgutatakse peale sidrunimahla ja siis pistetakse loom elusalt nahka.

panderson

Selle nädala Tigu menüü leiad siit

Talvised uitmõtted ja üks retsept

 

Mulle tundub viimasel ajal, et kulinaariast ei olegi enam midagi rääkida ega kirjutada.  Pole vast enam inimest, kes ei teaks, et tööstusliku  toidu tarbimisest tuleb hoiduda või püüda seda teha nii vähe kui võimalik.  Jaanuarikuus ostes kurki, tomatit, paprikat, zucchinit jne. anname endale aru, et need tulevad hüdropoonilistest kasvatustest Hispaaniast ja otses neid odavaid köögivilju, mis vaevalt tervislikud on, aitame lisaks kaasa sealsele lokkavale “orjapidamisele”(kirjutasin sellest eelmisel aastal- siin)  Momendil  vaatan Hispaania TV-st sarja Mar de plástico (plastmassi meri)- krimisari, mille tegevus toimub Almeria kasvuhoonete linnas ja see on jõhker- kindlasti on aidanud selle filmi vaatamine mind meelekindlaks jääda ja ma ei söö hooajaväliseid köögi- ja puuvilju ka sel talvel.

Tegelikult on ju nii palju hooajalist kaupa  ka talvel. Põllul ja aedades on rooskapsas, põldsalat, lehtkapsas, lehtpeet (Kesk- Euroopa kliimavööndis). Juurikad on heas konditsioonis. Kurgi asemel võib salatisse lõikuda nuikapsa laaste- väga mahlane ja maitsev.

Ning oad ja läätsed! Millal siis neid veel süüa, kui mitte talvel.

Tsitruselistest veriapelsinid, verigreibid ja bergamotsidrun on minu selle aasta lemmikud.

Jaanuar on  siiski üsna sündmustevaene kuu, kuid  veebruaris algavad  karnevalid ja festivalid ja elu läheb põnevamaks.

Igaaastane sidrunifestival Mentonis algab 13.veebruaril. Sel aastal juba 83 korda! Festivali koduleht ja programm siin.

Montpellieris toimub suur veinimess Vinisud 15-17 veebruar.

17-24 veebruar toimub Mandelieu-La Napoule’is igaastane Mimoosi Festival ikka selle kaunilt veebruaris õitseva kollaste õitega põõsa, mitte kokteil Mimosa auks :)
Kui suured sel aastal Saksamaal Fasching- karnevalid saavad olema,  saab olema huvitav, eriti mis hakkab toimuma Kölnis.  Ise ma karnevalitan  ehk ütlen  “adeus a carne”(head aega liha! ) Portugalis, tüpsemalt Ovar’is,  mis on lähim koht Aveirole, kus suurt karnevali peetakse.

Tigus on meil traditsioon teha Mardi Gras gumbot- rooga, mida süüakse New Orleansis- linnas, mis oma Mardi Gras karnevaliga sama kuulus on  kui Rio.  Nagu ikka, tuleb sel päeval kokkama  Tanel, kel see gumbo asi juba käpas on. Seda saab laupäeval, 6-l veebruaril.

Pühapäeval, 14 veebruaril, avame oma uksed Sõbrapäeva Küünlavalgusõhtusöögile, algusega 17.00.

Ja lõpetuseks üks tore talvine ühepajatoidu retsept ajakirja “Essen & Trinken” viimasest numbrist:

Raddicchio-läätsepada rohelise Hokkaido kõrvitsaga

Vaja läheb:

  • 150 grammi Beluuga läätseid
  • 1 loorberileht
  • 2 küüslauguküünt
  • 2 sibulat
  • 200 gr juursellerit
  • 200 gr porgandit
  • 100 gr porrut
  • 1 tomat (100 gr)
  • 4 dattlit
  • 1 punane tšillikaun
  • 1 purk kikerherneid(425gr)
  • 600 gr rohelist Hokkaido kõrvitsat
  • 2 spl oliiviõli
  • 1 spl võid
  • 1/2 teelusikat kaneelipulbrit
  • 2 nelki
  • 1,4 l köögiviljapuljongit
  • 150 gr Treviso radicchio ( punane Treviso sigur)
  • 3  mündi vart
  • 3 peterselli vart
  • pipar, sool
  • laimimahl
  • kreeka jogurt
  1. Keeda läätseid loorberi ja 1 küüslauguküünega umbes 20-25 minutit, keemise lõpus lisa soola ja pipart. Kurna ja pane kõrvale.
  2. Ülejäänud küüslauk ja sibul haki peeneks. Seller ja porgand lõika kuubikuteks, porru valge ja heleroheline osa peenteks ribadeks, tomat lõika tükkideks, dattlid samuti väikesteks tükkideks. Tsilli peenhakkega ribadeks, kikerherned kurna, kõrvits korri ja puhasta ja lõika 3 cm paksused tükid.
  3. Pane haudepotti õli ja või ja lisa kõigepealt hakitud sibul ja küüslauk. Seejärel porgandi ja juurselleri kuubikud ja lase 2-3 minutit neil pruunistuda. Siis lisa kõrvits, nelk, tšilli, datlid ja kaneel ja kalla peale köögiviljapuljong ja maitsesta soolaga. Lase keema ja hauta umbes 25 minutit. Seejärel lisa tomat ja kikerherned ja keeda veel 15 minutit. Lisa läätsed ja lase 5 minutit keedusel haududa. Keera tuli alt ära.
  4. Puhasta Raddicchio ja lõika ribadeks. Lisa hautisele koos mündi ja peterselliga. Lisa laimimahl ja pane maitsed paika soola-pipraga kui vaja. Serveeri Kreeka jogurtiga.

Veebruaris muide tulevad Treviso sigurid müügile. Mind see ühepajatoit kõnetas- pärast karnevali üks hea lihavaba toit :)

20160119_135005

 

 

 

 

 

 

 

Tänasest menüüst ja Valentinipäevast

Meie menüü videopildis

Tänases menüüs on olemas kõik meie klassikud- austrid. kammkarbid, padron piprad, krevetid, kaheksajalg, veenuskarbid, viinamäeteod, hanerillette, tuunikala tartar.

Pearoogadest: mereanni mix,  roosa kala(millele pakuti nimeks raeahven) köögivilja julienne’iga, kuldmerikoger, huntahvena filee tamarindi kastme ja quinoa salatiga, pardikoiva confit bataadi-kõrvitsa püree ja veriapelsini kastmega,  Black Angus veise välisfilee  bataadi-pastinaagi vormi ja piprakastmega.

Dessertidest soovitan proovida meie uut  tumeda šokolaadi-tšilli jäätist. Väga-väga šokolaadine elamus!

Me peame plaani korraldada ka Valentinipäeva õhtusöök.  14.veebruar on sel aastal pühapäev ja tavapäraselt me pühapäeviti ei tööta. Kuna on juba nõudlust ja ideid on ka, siis katsetame. Kõige rohkem kardan ma eelmise aasta stenaariumi kordumist, kus me pakkusime klientidele meie degustatsioonimenüüd ja kaunilt riietatud inimesed tulid üksteise seltsi nautima ja ühte lauda potsatas seltskond lastega, kes lasti vabakäigule mööda restorani huilgama ja me ei suutnud olukorda ära hallata.

See on nii raske teema. Mulle meeldib tegelikult, kui restoranis käivad suured seltskonnad- lapsed , vanaemad, onud-tädid, see ongi ju normaalne. Meil põhjamaades on tegelikult 2 probleemi- vanemad, kes jätavad lapsed täiesti  järelvalveta ja ka palju kliente, kellele ei meeldi, et lapsed on restoranis.

Kuna sel aastal teeme spetsiaalse õhtusöögi, siis võtame selle julguse, et palume sel päeval  lastega mitte tulla ja loodame, et meid selle eest risti ei lööda :)

Lähipäevadel avaldame menüü ka :)

Auster

 

 

 

 

 

Üks tore talvine magustoit

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis sündis magustoit asjadest, mida külmkapis oli ja peab tõdema, et külmkappi oli huvitavaid asju tekkinud.

Ma käisin vahepeal Tallinnas juubelil, kuhu pidi mu elukaaslane ka tulema, kuid lisaks sellele, et ta ei ole lennureisi fänn,  muutus ta veelgi  murelikumaks Eesti ilmateadet ja Eesti sõprade Facebooki fotosid vaadates.  6 jaanuari hommikul lubas ajakirjandus, et öösel võib kohati -30 tulla ja seal sai saksa mehe vaprus otsa ning ta keeldus minuga kaasa sõitmast.

Õnneks maksid ta oma sõbrad talle kätte sellise argpüksluse eest ja tegid  U-le paraja tünga,  kutsudes ta ühel päeval, kui mina Tallinnas lund ja külma nautisin, uude restorani, mis naaberlinnas olevat avatud.  Tegelikult vedasid nad ta nn. köögistuudiosse, kus oli gluteenivaba ja laktoosivaba toidu valmistamise koolitus. Näljane inimene pidi hakkama ise süüa endale mingit täielikku jama ise vaaritama hakkama nagu ta seda kirjeldab ja vannub siiamaani  :) Minul on lõbus.

Igatahes vahet pole, aga meie külmkappi oli tekkinud vaniljemaitseline mandlipiim,  Selgus, et õpilased olid nii aeglased olnud, et desserdini ei jõutudki ja U-le suruti kasutamata tooraine kaasa.

Niisiis- eile tuli magusa isu ja kapis olid külmutatud marjage segu, see mandlipiim ja munad.

Kallasin marjad ahjuvormi ja lasin nii pool tunnikest sulada(ehk marjad ei olnud sugugi sulanud selle ajaga)  Segasin  poolsulanud marjade sisse 2 pakki vaniljesuhkrut (7 grammi pakk ja Bourbon vanilje) ja mõned supilusikatäied roosuhrut.

2 munavalget ja suhkrut vahustasin kõvaks vahuks,  sups  sidrunimahla sisse ja see munavalgevaht marjadele peale. Kaunistasin mandlilaastudega ja ahju 10 minutiks (180 °)

2 munakollast, mis järgi jai,  läks potti vähese suhkru(mandlipiim on ise magusapoolne) 1 tl maisitärklise ja suure klassi mandlipiimaga.  (ehk siis tüüpiline vaniljekastme keetmine). Mina kuumutasin seda veevannil, aga kui tublisti segada koguaeg ja hoida madalat temperatuuri, võib ka otse pliidile panna.

Ühesõnaga tulemus oli hea-selline kausimagustoit. Hapukad marjad kõva beseekihi ja magusa mandlikastmega sai kahepeale kiirelt nahka pistetud. Lisaks nagu ma hiljem avastasin- täiesti gluteeni ja laktoosivaba :)  Kuna see magustoit valmiski nii, et  “vaatame, mis välja tuleb” võtsin seda ja teist, siis mul ei ole täpseid gramme…

Kahjuks ainult 1 pilt sai telefoniga klõpsitud, sest olin söömisega ametis…

20160112_191839.jpg

 

 

Toidutrendid 2016

On kombeks, et aasta algul tahetakse teha kõiksuguseid ennustusi algavaks aastaks ja ega siis kulinaariaennustusedki sellest kõrvale jää.

Mida siis ennustatakse? Ennustatakse fine diningu jätkuvat hääbumist ja bistronoomia võidukäiku. Toidud mida mitme peale jagada, poolikud portsud, järgijäänud toidu kaasapakkimine.  Restoran saab üha rohkem kohaks, kus käiakse söömas ja suhtlemas, mitte interjööri ja vaikust nautimas (nõnda nagu lõunamaa bistroodes alati ongi olnud) Söögilt oodatakse lihtsust,  ka retrotoitude võidukäiku oodatakse(midagi, mida vanaema tegi). Üha vähem soovitakse taldrikul näha midagi, mille koostisest sööja esmapilgul aru ei saa- espumad, vahud jne. Teretulnud head vanad hautised, mis tervislikud, kuid ei näe taldrikul üldse “seksikad” välja.  Moes on juurviljad!  Ehk rahvas ütleb-
Give us more vegetables, lose fine-dining!
Võidukäiku jätkavad nn. urban-aiad. See idee mulle isiklikult väga meeldib, aga Tigu  jaoks täiesti võimatu, sest parkimisplatsile aeda ikka kuidagi ei tee enne kui kõik parkimisplatsil olevad autod Teslad on. Küll aga leiab Tigu menüüs uue kalana just sellisest moodsast linna aquaponik farmist pärit “hüper-super” maheda kala- ei mingeid antibiotikume ega steroide kalad pole saanud. Kui Tallinnas keegi teeb  mahe urban-aia, siis kindlasti hakkame kliendiks, et saaki osta :)

urbanfarm.jpg

Pildil üks Kingsborough Community College’i  linnafarm.

Taaskasutus ja 0 raiskamine on kindlasti kasvav trend.  Eeskujuks Brighton’is asuv restoran Silo– 0 jäätmete restoran.  See on tõeliselt huvitav konseptsioon- enda viljaveski, kus tehakse jahu, pruulivad oma õlu, toidujäätmed komposteeritakse ning eriti  põnev on, et  ka kohvipaks kogutakse kokku ja selle peal kasvatatakse seeni!

Multi-sensoorne söögituba – restoran  Ultraviolet Pariisis. 1 lauaga restoran, kus 10 kohta.  Sööjad istuvad tühja valgesse ruumi, kus projektorid näitavad pilti, helitehnika abil tuuakse looduse hääled tuppa ja torud, mida mööda suunatakse sööjani lõhnasid. Näiteks kui serveeritakse mereande, on taustaks ookeanilained ja kajakate kisa, lõhnaks tuleb torust vetikate ja  aurustunud jood. 5D kino?  Väike videotutvustus, väga võimas-midagi pole öelda!

Spirituaalne toit on viimasel ajal kerkinud mõiste- üha rohkem inimesi võtab toitu kui religiooni  või kellegi religioon seab piirid toidule ja seda hakatakse ka üha rohkem märgistama- halal, koššer, vegan.

Kiirtoit kohtub kvaiteediga.

Kiire ja kiiresti on tänapäeva paratamatus ja seetõttu kiirtoit möödapääsmatu! Oodatakse kiirtoidu kvaliteedi ja tervislikuse kiiret hüpet. Araabia, Hispaania ja Aasia köögist oodatakse mõjutusi, mis tõrjub  MacDonaldsi tüüpi menüü kõrvale.

Pühapäevahommikused hommikusöögid turul. Turgude toiduvalik on muutunud üha põnevamaks.(kahjuks ei ole Tallinnas selliseid turge, kus just söömas käia) Turgudelt oodatakse samuti väikest muutust- vanad ikoonilised turuhooned muutuvad ajapikku just rohkem söögi ja kultuuripaleeks ja turukaup kolib tänavatele ja teedele, et tänavapilti elustada ja rahvale lähemale tulla…

Kuskilt lugesin, et inimesed ootavad, et restoranid  lahendaksid ära probleemi, et terves maailmas ei toimuks üks ja sama ebameeldiv tsirkus vee ümber. Inimene istub lauda ja algab dialoog- kas vett soovite? Kas mulliga või mullita?  Pudelivesi on out ja kraanivesi olgu kliendi laual!  Ja igasugune still or sparkling lõpetada! Kõiksugu puuviljade ja ürtidega maitsestatud veed on väga inn. Kust üldse sai alguse restoranis pudelivee kliendile pähemäärimine?  No, kes rahastab maailma parimate restoranide top’i tegemist???

Õllekokteilid on uus trend, filtrikohvi ja  avokaadoõli!

Mis on 2016st aastast kindlalt teada, on see,  et SanPellegrino  World’s Best 50 restoranide “galatsirkus” toimub sel aastal mitte Londonis, vaid New Yorgis. Kas on oodata, et toidutöösturite huvid on kontinenti vahetanud ja nüüd hakatakse meile pähe tampima, et planeedi parimat toitu saame üle lombi, seda näeme. Eks Euroopas hakkabki palju muutuma ning tants ja trall überkalliste toidukohtade ümber, et milline neist ikka see kõige-kõige on, ei olegi eetiline. Kuigi ma arvan, et eetika üle kapitalistid pead ei vaeva, pigem pole Euroopas suured rahvakogunemised enam turvalised.

Head uut kulinaariaaastat ja palju puhtaid ja meeliülendavaid ning spirituaalseid maitseid sel aastal!