Champagne ja kommerts

Ma olen viimastel ajal hoidunud osutamast karjuvale kommertsile Eesti toitlustusbusinessis. Teen seda hea meelega Prantsusmaa näitel ja eks igaüks mõtleb Eesti olukorra ise juurde. Nüüd kus ma ise Eesti äriruumist peatselt lahkun, saab tulevikus muidugi lihtsami  keelt teritada näiteks mõnede šampanjareklaamide üle ka meie linnaruumis ja sotsiaalmeedias. Reklaam pole alati paha, kui ta on näiteks informeeriv või teadvustav. Ma räägin siis neist reklaamidest, kus rahaga hakatakse mõjutama tarbija teadvust.

Täna ajas mind muigama, et mitte öelda “toolilt maha veerema” ajalehe “Le Figaro”  intervjuu Roederer’i šampanjamaja  uue önoloog-disaineri Philippe Starck’iga.

Šampanja ja kirjutav press on omavahel teadagi, nagu ma eelpool ka mainisin, üks “suur(tasuline)armastuslugu”, kunagi ei pea pettuma- ajakirjanduslik lipitsemine oskab olla kõrgtasemel.  Unustades ära toetusrahad, mida suured šampanjamajad reklaamiks välja käivad ja süübiks artiklisse endasse, et mida tarka me siis Roederer’i uuest disainerist teada saame,

Kuna ma ei teadnud, kes on Philippe Starck, siis googeldasin ja sain teada, et oma varasemas elus on ta  disainud toolid, millel ei saa istuda ja sidrunipressi, millega ei saa midagi tarka teha.  Lollid inimesed (nagu mina) muidugi ei saa aru, miks selliseid tooteid vaja on, aga asi on disainis olgu öeldud🙂

Olles nüüd tööl Roedereri šampanjamajas, on ta oma põhimõtet 180° pööranud. Kõigepealt selgub, et pea kõik šampanjamajad on mehe juures käinud palvega, et ta disainiks neile pudeli, sildi ja kõik muu šampanjaga kaasaskäiva nagu klaasid, küülerid jne., aga mees on keeldunud…sest ta ei tahtnud, et tarbija läheks ilusa pudeli või sildi lõksu, vaid et ostja oleks huvitatud sisust! Seda võib tema disainitud pudelist ja karbist aru saada küll, et on soov keskenduda sisule, kuid minu arvates on see eemaletõukav, mitte miski ei paneks mind kingituseks säärast pudelit ostma.

Artikkel ise siin:  http://madame.lefigaro.fr/cuisine/champagne-philippe-starck-oenologue-pour-roederer-141116-117781

roederer

Le Figaro ütleb meile, et 2009 aastakäigu Brut Nature ‘i iseloomustab  “no dosage” ja “no frills” ehk siis šampanjale pole lisatud suhkrut ning pudel ja karp on kujundatud tarbetute kaunistusteta, et ülistada toodet. Ühelt poolt moderne lähenemine ja teiselt poolt Roederer’i kauaaegne pärand. Tasakaalu paradoks.

OK- ma nüüd püüan oma sõnadega seletada ja andke andeks mu terav keel…Ehk siis mingi juhuse tõttu on moodsale disainerile antud kujundada maineka šampanjamaja etikett n.ö. koostöö vormis, mille kunstnik kasutab ära ning toetudes paljude ekspertide arvamusele, et hea toode ei vaja mingit rõhutamist pakendi ja sildi näol (millega ma olen põhimõtteliselt nõus), joonistab suur kombinaator uue sildi tavalisele paberile. Kuna šampanja  reklaami ei vaja, siis kirjutab ta oma nime sildile sama suurelt kui Roederer’i nime ja et veel rohkem mõjuda, võtab kollase markeri ja tõstab esile olulisi sõnu. Üks nendest on ta enda nimi. Ilus ja ülimalt mage!

Mis aga eriti nalja teeb, sama ajalehe (küll teises rubriigis) kus suur önoloog-kunstnik  Roedereri majast  non-dosage šampanjat  kiidab, on artikkel pealkirjaga “Lõpetage ära see non-dosage’ide ja extra brut’tide diktaat”- artikli autoriks endine  Veuve Clicquot šampanjamaja pressiesindaja. Kes šampanjade suhkru doseerimistega rohkem kursis, siis need teavad, et  Veuve Clicquot lisab  suhkrut ikka mõnuga…Braavo ajakirjandus!

väike tabel dosage’idest

  • Extra brut – eriti kuiv šampanja, kus kogu suhkur on käärinud alkoholiks.
  • Brut – kuiv šampanja, kuhu lisatakse natuke suhkrut, suhkrusisaldus 3-12 g/l.
  • Extra sec – veidi magusam, suhkrusisaldus 12-20 g/l.
  • Sec – magusam kui extra sec, suhkrusisaldus 15-35 g/l.
  • Demi sec – peaaegu magus šampanja, suhkrusisaldus 35-50 g/l.
  • Doux – magus, suhkrusisaldus üle 50 g/l.

Kõige rohkem nalja pakub pühade eel aga Moët & Chandon, kes on väljatöötanud Ameerika soodajookide ja õlleautomaatide sarnase šampanjamüügi automaadi. Sellised masinad on üleval Londonis Selfridges kaubamajas ja Milanos  Rinascentes.  Jõulude puhul on 20cl  šampanjapudel kaunistatud Zwarovski kristallidega. Mis sa kostad?  Kui nalja tahaks teha, ütleks et Moët & Chandon on nüüd rikaste õlu🙂

Moët & Chandon vending machine

Cuisine Sètoise Tigus 24-26.november

*Cuisine Sètoise-  Séte piirkonna kulinaaria. Séte on linn  L´Herault departemangus  ja  Languedoc’i piirkonna suurim kalasadam.

setekaart

Nagu kaardilt näha, ümbritseb linna vesi- ühel pool Vahemeri ja teisel pool Etang de Thau- Sete köögi teine nimetus saabki olla vaid kaluri köök.

Piirkonda on antiikajast peale asustanud mitmed tsivilisatsioonid, kuid  uuemal ajal saabusid elanikud siia seoses sadama ehitamisega 17 sajandi lõpus.

Uusasukad  võtsid naabritelt, Kataloonia kalameestelt,  üle näiteks kala soolamise kunsti ja Provence’i  köögist “laenati” köögiviljade kokkamise kunsti. Pärast Prantsuse Revolutsiooni, saabusid Sétesse esimesed itaallased, kes olid seilanud üle lahe Napolist ja tõid endaga kaasa Lõuna-Itaalia köögikunsti. Seejärel saabusid hispaanlased ja tõid endaga oma köögi maitseid ja viimasena kui saabusid tagasi nn.  pieds-noirs’id- kolooniatest  emamaale tagasi saabunud prantslased, kes jällegi tõid kaasa  lõunamaade vürtse ja maitseid. Nii ongi Sete köök üks suur  ladina köögi mosaiik.

Sete köögi sümbolid: austrid, rannakarbid, meriteod, kalmaarid, seepia, merikuradi bourride, kalasupp, seepia rouille’i kastmes, meripoisurid, merikuked,  mõõkkala, kuldmerikoger gibelotte kastmes.

Meie püsikundedele on teada, et kui me 10 aastat tagasi alustasime, käisid mu sõbrad, kes peavad Frontignan´is restorani (5 km Sétest, kaardi pealt paistab) aitamas Tigu “käima tõmmata” ja käisid ka kui me Vilmsi tänaval lõpetasime. Tigu algusaastatel oli palju Sete köögi spetsialiteete meil menüüs.

Kuna ma olen otsustanud, et 10 aastat on piisav üheks kogemuseks ja nüüd tuleks ette võtta uus väljakutse elus, siis Tigu me enam  kindlasti igapäevaselt tegema ei hakka (Eestis) Ehk mõned projektid, aga seegi pigem kahtlane. (22.detsember on meie viimane tööpäev)

Prantsusmaa sõbrad tahtsid kindlasti  enne lõpetamist kohale tulla ja kokata, sest neile väga meeldivad meie kliendid ja meeldib Eestimaa ja niisiis toome Sete köögi oma klientidele lähemale.

Neljapäeval, 24-l toimub meil eriline õhtusöök- meie jaoks  viimane veiniõhtusöök, kus külla tuleb veinimeister. Teeme seda koostöös veinifirma Baleniga,  ürituse kohta infot saab siit

Üritusele on kohtade arv piiratud, huvilistel tasub kiiresti reserveerida.

Reedel ja laupäeval  on a la carte menüü tüüpilise Sete kandi toiduga.  Saab ka seda kuulsat Sete kalasuppi!  Veinikaardis on palju Languedoc’i piirkonna veine.  Samuti oleks tark laud eelnevalt reserveerida, sest huvilisi võib palju olla🙂

kalasupp

Tigu sünnipäev

Meie Facebooki reklaam:
tigusynna

Kallis sõber!
Palun tule minu sünnipäevale 17. novembril!
Sellest, kui Tigu sildi all pisikeses Kadrioru poolkeldris esimest korda Beaujolais Nouveau pidu peeti, on juba möödunud 10 aastat täis suurepäraseid sõpru, maitsvat toitu ja erinevaid peatuspaiku. See sündmus vajab tähistamist!
Juba sel neljapäeval, 17. novembril on kohal on toredamast toredamad külalised, perenaine Kristel müüb oma letikesest maitsvaid ja põnevaid suupisteid ning joogiks on selleaastane Beaujolais Nouveau. Kuid, nagu juubelipeole kohane, on meil ka väike üllatus. Nimelt hoolitseb muusikalise meelelahutuse eest meie hea naaber TOGO Pianoclub, kes teeb meie sünnipäevapeol mõnusa etteaste!
Laudade broneerimine 5 666 8493 või tigukohvik@tigukohvik.ee. Kes lauda broneerida ei soovi, võib tulla niisama baarileti äärde veini ja suupisteid nautima – uksest sisse mahuvad kõik soovijad!

Mida lapsed söövad koolis/lasteaias?

Mu reisikirjeldused aadresside-ja soovitustega ei taha kuidagi valmis saada, küll aga olen ma viimasel ajal mõelnud palju lasteaia- ja kooli toidu peale. Miks- ei teagi, lihtsalt kogu aeg satub ette mingi artikkel või arutelu sel teemal.

Kas ei peaks uus võimuliit päriselt midagi laste heaks ära tegema ja  kas me ei võiks kõikide laste kõhtu Eestimaal täis sööta tasuta? Jah, maksumaksja arvelt, nii ma mõtlengi. Ja ma ei mõtle selle all lihtsalt kõhu täitmist kõige odavamal võimalikul viisil, vaid viisil, et lapsed õpiksid toidust lugu pidama: et  kasutataks hooajalisi toiduaineid, erinevad valmistusviise, taaselustataks traditsioonilisi nö. vanaemade retsepte ja kõige tähtsam laste juures-toidud peavaksid olema maitsvad ja atraktiivsed!

Mul ei ole enam ammu lasteasutuses käivaid lapsi ja ma olen vaid silmanurgast lugenud neid summasid, mis kohalik omavalitsus koolile annab ja mis lapsevanem peab juurde maksma. Seetõttu olen ma väga pealiskaudselt asjadega kursis ja ei hakka ka lauskriitikat tegema. Ütlen välja vaid arvamuse, et koolis ja lasteaias peaksid olema kokad koha peal ja cateringi kasutamine  tundub mulle  vale, sest see lõhnab businessi järele  laste arvelt. Mind näiteks huvitab, kes ikkagi lõpuks koostab koolitoidu menüü? Kas firma selle raha põhjal, mis talle toitlustamise eest makstakse? Kas ei peaks olema nii, et koostatakse menüü ja selle põhjal küsitakse raha?

Eestis on Jamie Olivieri eeskujul ju tegelikult ka koolilõuna teemadega  kuulsad inimesed  tegelenud🙂  Minu arvates Evelin Ilves suisa andis välja retseptiraamatu koolitoitudest. Kas see raamat mingit moodi lõi ühiskonnas diskussiooni kvaliteetse koolitoidu vajalikusest-kahtlen sügavalt.

Mis minus hirme tekitab? Olen nüüd 10 aasta jooksul näinud perede erinevaid suhtumisi laste toitumisse. Ja mulle tõesti teeb hirmu, et vanemad  söödavad oma lapsed haigeks- pasta, pizza, burger!  See juba tähendab seda, et kool peab ära tegema lapsevanema tegemata töö ja õpetama lapsi  pöörduma täisväärtusliku toidu juurde.

Mõte selline , et kui paljud lapsed söövad kodus halvasti, mõnedel kodus üldse napib süüa, et miks ei võiks siis  Eesti koolitoit olla mitte parim, mis selle raha eest üldse saab, vaid tõesti  tervislik, toitev  ja isuäratav,  et  laps või noor inimene pakutava ka ära sööks. Miks mitte kui mitte maailma parim, siis Euroopa parim koolitoit?

Vaadake nüüd seda pilti- koolilõuna!  Pole just väike, aga kas on isuäratav? Paneeritud lihad ja kalad keelaks ma muidugi kohe laste toidulaual ära!

koolilouna

Ja teine pilt Prantsusmaa ühest koolisööklast:

koolitoit

Prantsusmaal ei ole ka koolilõunatega sugugi hästi- neil probleem just seal kus toitlustamine on üle antud catering firmade kätte. Alles hiljuti sattusin lugema, kuidas vanemad kurdavad, et lasteaias pakutakse lastele ikka “endives au jambon” ehk mõrudat endiivi, millele sink ümber mähitud ja bechamel kastmega üle ujutatud.  Kui selline toit saabub kuskilt catering firmast, siis endiiv on vettinud, andnud oma mõru maitse niigi ebatervislikule jahukastmele- kas see on ikka toit, mida tuleks lastele serveerida?

Ehkki pea igast meediakanalist tuleb õpetusi, kuidas tervislikult süüa, siis koolitoit seisab tihti tervislikusest kaugel.

Kui ma vaatan seda ülemist koolitoidu pilti, siis mina seda süüa ei suudaks. Kuidas sundida last seda sööma?

Mina ei arva, et  koolidele  tooraine ostmine kohalikest mahetootmisfarmidest oleks utoopia.  Lapse toidulaual peaks toit just nimelt olema mahe! Lastele pakutav kala ei peaks olema kalapulk. Kallis??? On jah kallis, aga nii vähe kui meie oma Eesti lapsi on, investeeriks siis raha sinna. Muidu kogu see poliitikute  valimiste  aegsed lubadused iivet tõsta ja imal  mula, et lapsed on Eesti tulevik, on lihtsalt sooja õhu suust välja ajamine

Meil on ju kole palju EKRE toetajaid tekkinud, kõik on väga puhtatõulisteks eestlasteks hakanud ja just see vaeseim elanikkonna kiht on meil väga  konservatiivne. Sellest võiks järeldada, et neil maksumaksjana ei oleks probleem sellega, et Eesti laste toidulauda palju rohkem  panustada. Kelle arvelt? Usun, et on asju küll, mis võiksid oodata- tervetest lastest kasvavad terved inimesed, kel on õiged toitumisharjumused ja ehk tulevikus läheb meditsiini rahastamiseks palju vähem vaja.

Meil on novembris põnevaid üritusi

Neljapäeval, 17.novembril, on  Beaujolais Nouveau päev. Meie saame 10 aastaseks, suurt pidu ei pea, aga väike muusika ja noor vein ja suupiste lett nagu ikka.  Muidugi saab ka a la carte menüüd.

Panen tähtsamad faktid Beaujolais Nouveau veini kohta jälle kirja- kordamine on tarkuse ema!

  1.  Beaujolais Nouveau püha peetakse sõltumata saagi koristamise lõpust alati novembri 3-l neljapäeval. Sel aastal seega 17-l novembril.
  2. Beaujolais regioon asub Lyonist põhjas ja seal on oma 4000 veiniistandust
  3. Selles regioonis korjatakse kõik viinamarjad käsitsi.
  4. Viinamarja sort on Camay.
  5. Igal aastal tuuakse turule 50 miljonit liitrit Beaulolais Nouveaud, mis moodustab poole selle regiooni üldisest veinitoodangust.
  6. Beaujolais Nouveau tuleks ära tarbida enne järgmise aasta mai kuud- seistes selle veini maitseomadused ei parane.
  7. Noort veini tuleks juua jahutatult (13kraadi), et paremini tunnetada aroome ja värskust.

 

Ajalugu, kuidas traditsioon tekkis, võib lugeda siit;

tahvel

 

25 ja 26-l  november toimetavad meil köögis sõbrad Prantsusmaalt, kes meil Vilmsi tänaval on nii mõnedki korrad kokkamas käinud.  Patrick ja Alain toovad meieni oma kodukandi spetsialiteete nagu Sete kalasupp,  merikuradi bourride, Provence’i stiilis meripoisur, šampanja kastmes küpsetatud austrid, aedniku sinimerekarbid,  seepia rouille kastmes, mõõkkala Camargue’i moodi jne. jne.

Tark oleks laud reserveerida, sest Alainil ja Patrickul on Tallinnas üsna palju sõpru-tuttavaid ja meil on juba palju reserveeringuid.

kala1

 

 

 

Alba valge trühvli jahil

Alba valge trühvli jahil

Novembri hommikutel laskub Piemonte mägedest alla tihe udu, mis on tõeline stress autojuhile. Kõik reisijuhid hoiatavad- kui kohalikke teid ei tunne, ärgu võetagu ette öiseid ja varahommikuseid autosõite.(sic! ka meie lähme autoga Piemontet avastama)

Kuid seesama udu on ülioluline, miks hilissügisel kogu maailma gurmaanid Piemontesse kohale sõidavad. Nimelt on jahedus ja niiskus üks tingimusi, mis paneb trühvlid vohama.

Põhihooaeg Piemonte trühvlil ongi oktoobrist novembri lõpuni ning sel ajal toimub Alba vanalinnas  “fiera del tartufo”.  Suured pidustused, mille raames toimub hulk turistidele suunatud meelelahutusi, millest nii mõnigi on ütleks nii, et maitse asi- eeslite võidujooks ja kummalised folkloori üritused ning väga reklaamihõngulised “tilulilu”atraktsioonid. Ning muidugi meeletus koguses turiste Šveitsist, Prantsusmaalt ja Saksamaalt…

Et avastada autentset Piemontet, peaks trühvlihooajal tegelikult Albast kauge kaarega eemale hoidma- see säästaks rahakotti ja külastada tuleks sel ajal hoopis väikeseid linnu paarkümmend kilomeetrit eemal. Kui Albas maksab portsjon “taijarin con tartufo’t”, mis tähendab peeneid nuudleid valge trühvliga 45 eurot ports, siis Astis ja Cuneos võib saada 45 euro eest  3 käigulise trühvlimenüü ja lisaks mitu klaasi kohalikku veini.

Seda juttu lugesin ma kõik enne homset väljasõitu Piemontesse ühest Šveitsi päevalehest. Lisaks häid nõuandeid, et trühvlilaadalt ei tasu trühvleid osta, sest seal müüvad neid diilerid, trühvleid hoitakse külmvitriinis ja klient ei tunne trühvli õiget lõhna kui trühvel külm on.

Meil on selles mõttes hästi läinud, et kui ma hakkasin meile kuu aega tagasi umbes hotelli otsima Albas, siis olid juba kõik hotellid “fully booked” . Sama asi juhtus restoranidega- tahtsime kindlasti külastada Albas asuvat 3 tärni restorani Piazza Duomo‘t- sinna on üksikuid kohti alles detsembriks. 1 tärni restod, mida ka seal kandis on arvukalt on kõik välja müüdud kuni .novembrini. Sel aastal nimelt on 1.november teisipäeval ja kõikidel kõrvalasuvatel maadel ja ka Itaalias endas on riigipüha. Kuna vaba päev langeb teisipäevale, siis tehakse nn. silda ja vaba päev on ka esmaspäev ja inimestel on 4 vaba päeva.

Hotell õnnestuski saada Albast piisavalt eemal, samuti söögikohtad on kaugel…

Kuigi ma sõidan Piemontesse, et saada kogemust kuidas trühvleid serveerida ja et osta neid kaasa Tigu 2-l novembril toimuvale õhtusöögile, ei ole ma ikkagi huvitatud petta saamisest🙂 Kõik, kellel on kogemusi, on teretulnud kommentaarides neid jagama.

Õhtusöök on välja müüdud, kuid kindlasti jagan pärast reisi kogemusi, kuidas ja kust trühvleid osta. Kuna trühvli gramm maksab olenevalt aastast 4-15 eurot, siis on kindlasti väike eeltöö ja soovitused kõigile kasuks.

Foto ajalehest Tages Woche

trühvlipood.jpg

Ávila-kalliskivi Madridi külje all

Ávila-kalliskivi Madridi külje all

Jälle üks tore linn Castilla y Leon’is. Palveränduritele on linn tuntud, sest siin on sündinud ja pühaks saanud selline  naisterahvas nagu Püha Teresa. Kuna pühakute elulugudega on mul kehvasti- kuskil ajusopis on meeles keegi Siena Katariina, kes nägemusi nägi ja “Viimsest Reliikviast” on tuttav Püha Brigitta nimi, aga edasi on tühi maa. Seega kiikasin  Katoliku Kiriku kodulehele, et millest vaevatud siis see vaene Teresa nimeline naine oli, et pühaks sai. Kirjutatakse nõnda:

500 aastat tagasi, 15. oktoobril, sündis üks suurimaid roomakatoliku kiriku pühakuid – püha Teresa Avilast. Püha Teresa (1515-1582) oli juba lapsena väga usklik.  Üks kuulsamaid Hispaania müstikuid ja kloostrireformijaid sündis Avilas, Madridist loode pool, ja suri Alba de Tormeses (ühes Salamanca provinsis). Teresa kasvas üles vägagi askeetlike eluviisidega. Kangelaslikest pühakutest ja märtritest rääkis talle juba varases nooruses ta isa. Teda väga võlusid pühakute elulood. 20 aastaselt astus ta karmeliitide nunnakloostrisse, kus hakkas viljelema rohket palvetamist.

Lisaks ta arvas, et kloostrikord oli liiga leebe, ja rajas reformitud paljas-jalgsete karmeliitide haru, mille liikmed elasid täielikus vaesuses, kandsid lihtsaid rõivaid ja sõid väga lihtsat toitu. See rangus aga oli mõistlikult tasakaalustatud, sest nagu Teresa ise kord ütles: “On aeg pidusöögiks ja on aeg patukahetsuseks.” Püha Teresa Avilast on olnud paljude hilisemate pühakute eeskujuks, Lisieux püha Teresale ja Püha Risti Teresale (Edith Steinile). Tema rohked kirjutised on inspireerinud mitmeid katoliiklike kirjanike ja filosoofe.

Igatahes on selle ülimalt püha naisterahva säilmed Avilas Convento de Santa Teresa’s ja külastada saab ka Monasterio de la Encarnacio’d, kus Püha Teresa elas.

Linn ise on muidugi vaatamisväärsus. Kogu vanalinn on UNESCO kaitse all- säilinud on linnamüür, mitu ajaloolist katedraali ja romaani kirikut. Kogu vanalinnas on autente keskaegne atmosfäär. Vaatamist on!

14787457_10154336460523551_2096806645_o

Hotellisoovitus- Palacio de los Velada. See 16 sajandist pärit palee, muljetavaldava siseõuega, hästi sisustatud tubadega. Asub katedraaliga ühel platsil ja Püha Teresa kloostrini on pisike jalutuskäik nii meetrit 500. Kogu selle ajaloolise luksuse eest tuli välja käia 60 eurot öö. Lisatasu eest oli auto parkimine- 10 eurot ööpäev.

Hotelli patio:

siseou

Restorani soovitus: Las Cancelas. Samuti ajalooline hoone, kus restoran asub sisehoovis e patios. 

14800242_10154336461938551_1496995565_o

resto123.jpg

Selle kandi spetsialiteediks on Chuletón de Ávila-Avileña-Negra ibérica tõugu veise steigid. “Kohutavalt ” suured ja maitsvad. Pildil see kuulus veis.

avila-must

Ma arvan, et Avilas on see üks parimaid restorane, kuigi teenindus oli nii ja naa.Vaevalt jõudsid oma eelroa supi ära süüa, kui juba virutati lihatükk ette ja liha tundus olema juba pisut jahe😦  Inglise keelt isegi kelner oskas- seal kandis suur ime!

Veinikaart on muljetavaldav ja hinnad soodsad.

14787592_10154336463313551_1367390747_o

14796067_10154336464508551_1299540912_o

Tigu vupsab välja…

Google tõlge sõnapaarile”pop up” üheks variandiks on  “välja vupsama! . Tegelikult on see vahva sõnapaar,  hakkan seda raudselt kasutama.

Kuna me oleme Pikal tänaval teinud ka varem “välja vupsamisi” ja siis tegutsenud alaliselt ning alustanud ja lõpetanud, et mis sel korral teisiti on, võib tekkida küsimus.

Teisiti on see, nagu ma kord juba kirjutasin- selle koosseisuga  kes me oleme,  me enam pikki projekte ette ei võta. Vupsamegi aegajalt välja ehk tulevikus…Mina ise ei julge küll öelda, et ma enam iial Eestis nn.päris restorani ei tee, sest elu võib alati plaanidesse korrektuure teha oma julmal moel.  Kuid praeguse seisuga tõesti- uuest aastast hakkan ennast valmistama ette Portugali projektiks, asjad majaostuga liiguvad aeglaselt, aga liiguvad.

Ma usun, et kõik, kes on endale kodu otsinud, teavad kui vaevaline ja raske protsess see on. Ja kujutage ette olukorda, kus sa valid  aasta otsa maju  internetist välja ja siis oma puhkuse ajal käid neid maju vaatamas. Puhkuseks on seda raske nimetada!

Lisaks-  enamus neist majadest ei kõnele sinuga. Midagi sellist, et  kui  sisened ruumi, on hea tunne, et ei peaks ajusid ragistama, mis kõik peab ümber tegema, et see hea tunne tekiks. Olen muide täiesti veendunud, et halva auraga majale ei suuda ka parim sisearhitekt ja -kujundaja  head energiat sisse puhuda. Väga esoteeriline jutt, aga nii ma olen tundnud neid kümneid maju külastades.

Ning aed on oluline- viljapuud ja  ilupõõsad, et igal aastaajal midagi õitseks ja aasta ringi oleks värskeid puuvilju oma aiast võtta- pole ju teab mis suured soovid, aga väga raske on sellist maja leida .

Ühesõnaga veel maja ei ole, aga tegeleme ja protsess käib . Miks ma sellest kirjutan- lihtsalt et teada anda,  et see pole päris kodu, vaid plaanis on teha Portugalis väike külalistemaja. Külalistemaja vajab ju külalisi, seega on vaja infot jagada🙂

Tuleviku heietustest nüüd Tigu juurde tagasi.

Kuna “välja vupsamisel” võiks olla ka mingi  kandev teema, siis seekord me mõtlesime ühendada oma jõud ja energia koos sellise toreda söögikoha ja vinoteegiga nagu Kuressaares asuv “Prelude”.

Meie lood on üsna sarnased Kuressaare vinoteegi perenaisega- alustasime aastal 2006, mõeldes müüa ja propageerida head veini ja sinna juurde  suupisteid. Kuid tapa kultuur Eestis ei edene, sest see eeldab suurt  rahvamassi  kes läbi astuks, võtaks klaasi veini ja mõned tapad ja läheks edasi. Seda suurt rahvamassi meil nimelt pole. Niisiis oleme mõlemad arenenud söögikohaks. Meie jäime Vahemere köögi peale, Ülle köök on Saaremaa tooraine põhine.

Minu jaoks on Vinoteek Prelude Kuressaare nr.1 koht. Kuigi ma ei saa jätta kiidusõnu jagamata ka teistele kohtadele- Kuursaal sel aastal 5+, GoSpa-sse alati võib julgelt minna,  Mais oli tip-top,  väga hea teenindus on endiselt La Perlas(sobib neiks päeviks kui tahadki pizzat ja lastega välja söömaminemiseks parim koht)

Ülle juures on aga see miski, mis meil oli Vilmsi tänaval ja  seda miskit me kolides Pikale tänavale ei suutnud kaasa tuua. See haakub sellega, mis ma kirjutasin eespool õige maja leidmise kohta. Inimese ja ruumi energia peavad sobima. Mulle Pika tänava ruum ju iseenesest meeldib, kuid  kuna ta on nii suur,  siis  me ei oska teda alati soojusega täita.  Viga on loomulikult meis, mitte ruumis.. Me oleme sellele ajaloolisele pinnale liiga lahjad.

Me oleme 2 suve saarel käinud tööd tegemas ja nende suvedega on Üllega ka tugevad sõprussidemed tekkinud ja seega on fun koos hea sõbraga, kelle kokakunsti suur austaja olen,  koos kokata.

Ülle menukid on ta tapastaldrik, õrnsoola siig, kohalik kala, Saaremaa ulukid- hirv ja metssiga. Minul on hea meel, et neid võrratuid toite saab nüüd Tallinnas pakkuda.

Ja Tigu menukid ei kao samuti kusagile- austrid, krevetid, homaar, tuunikala, veenuskarbid, kammkarbid, kalad jne. saavad esindatud olema.

Ja muidugi on meeskonnas Sten, Merilin ja Ines!

3.november – 22. detsember   K-L 17.00-22-00. Ootame!

Pildil Kuresaare Vinoteek Prelude

prelude2

ja Vinoteegi perenaine Ülle

ylle

Let’s hygge!

Kuigi Skandinaavia moekad Nordic restoranid on tabelite tippudest veidi tahapoole nihkunud, ei tähenda see seda, et  nüüd nad unustuse hõlma kaovad. Vastupidi, põhjamaine elustiil, kaasaarvatud kulinaaria, on kogu maailmas luubi all ja üha rohkemates ajakirjades ja lehtedes kohtab pealkirja “Mis on hygge?”

Hygge- täpselt tõlkimatu sõna,  tähendab mugavust, head sotsiaalset atmosfääri, elustiili. See tähendab  hea meeleolu teadlikku loomist ja heade asjade ja heade inimeste nautimist.

Mitmete küsitluste põhjal peetakse taanlasi kõige õnnelikemaiks inimesteks maailmas ja seetõttu on loomulik, et süvenetakse, mis on nende õnne saladus. Ja selgub, et see on seesama “hygge”.

Taanlased on oma elustiili  hakanud ka raha eest müüma, et  maailma samuti õpetada, kuidas saada õndsaks🙂

Igasugune juhend, alates sellest,  et investeeri küünaldesse, osta endale mugavat disainmööblit,  hangi ilusad ja mugavad koduriided, dekoreeri oma maja ka väljaspoolt, küpseta leiba kuni selleni, et olgu sul mõnusad hobid ja mõnusad sõbrad, käi hängimas mõnusates kohvikutes kus on “hygge”  atmosfäär, on minu jaoks muidugi stressitekitav ja seega “mittehygge”.

Kui  silmad kinni pigistada hygge kommertsistumise suhtes, siis iseenesest on kõik õige ja ilma, et oleks enamus oma elu teadnud sõna “hygge”,  olen  ise alateadlikult sellise elustiili suunas liikunud.

Kui teha jäme kokkuvõtte, mida ajakirjad kõik hygge’est kirjutavad, siis kõlaks see nii:  külmal talveõhtul koju jõudes, ootab ees praksuv kamin(halvemal juhul, pead ise tule kaminasse tegema),  põlevad kümned küünlad, mugaval suurel diivanil on palju pehmeid patju ja karvane soe pleed, köögist tuleb vastvalminud leiva lõhna või paned leiva küpsema, aknast paistavad kaunilt dekoreeritud aia  valguslambikised.  Paned selga naturaalsest pehmest materjalist kaunid koduriided, kallad kaunisse disainklaasi veidi punast head veini, silitad oma koera või kassi. Kindlasti on veel pildis kaunid lapsed, kõik kenasti riides ja viisakad. Ja stressivaba abikaasa!   Siis käid korra saunas, paned selga moekad, kuid mugavad riided, sest paar sõpra astub läbi, kellega koos kokata ja lobiseda. See on õhtune hygge!  Päevase elu kirjeldus oli väga hipsteri elu sarnane- teadlikud jalgratta disainid, õiged coffeeshopid, õiged toidupoed jne. jne.

Sobiks Evelin Ilvese saatematerjaliks.

Konks selle juures on see, et see kõik peab tulema loomulikult, pingevabalt, rahulikult. Ei punnitata koos disaineritega oma kodu moodsaks tuunida, ei pea olema stress sellest, et koduabiline ei oska kõrgläikelise mööbli pindu korralikult läikima lüüa. Ei pea igal aastal remonti tegema ja seinavärvi värskendama. Keskkond kus sa elad, soodustab õigeid valikuid. Ja kui sa ise hyggelt elad, on su sõbrad samuti hygged. Ohjaaa….

Põhjamaal panustatakse ise rohkem oma mugavustundele, lõunamaal loodetakse rohkem päikesele, võiks veel ühe robustse kokkuvõtte teha.

Hygge kõrgperiood Taanis on jõulud- siis investeeritakse ikka tohutult küünaldesse ja valgustusse, et oleks hea ja ilus .

Olgem siis moodsad ja let’s hygge!

Kui inspiratsioonist puudu tuleb, aitab raamat.

hygge.jpg

Killuke ehedat Hispaaniat kodu lähedal.

Neljapäeval oli meil Uwega pisike tähtpäev ja mõtlesime kuhugi mereannirestorani minna. Üks super mereannirestoran asub Strasbourgi külje all La Wantzenaus, kuid sinna oma 80 km ja argipäeva õhtul ei viitsinud nii pikka reisi ette võtta. Guugeldamine andis tulemuseks, et Karlsruhe ainus mereannirestoran on Nordsee- see pole isegi naljakas.

Veel natuke guugeldamist ja avastasin, et inimesed kiidavad taevani ühte Portugali restorani Karlsruhes, kus pidi väga hea köök olema. ..kuid köök on seal nii hea, et me ei saanud sinna kohta. Olime juba oma koduküla bistroo poole jälle samme seadmas kui juhuslikult nägime ühte sõpra, kes kiitis taevani Durlach’is (Karlsruhe) asuvat uut Hispaania restorani.  Sõber päästis päeva, sest nii ehedas ja mõnusa  atmosfääriga kohas pole ma Saksamaal käinudki.  Ja isegi Hispaanias  ei olnud nii mõnusat kohta, kus  super teenindus, hea toit ja mõnus sumin majas, sest tuba oli puupüsti täis- saime 2 viimast kohta baarileti äärde.

Mulle meenutas see koht nii väga vana Tigu- pisike ruum, madalad laed, köögist tulevad toidulõhnad saali, veidike liiga palav. Lisaboonusena oskas vaid 1 tüdruk saksa keelt, teised olid äsja Hispaaniast saabunud noormehed, kel suus vaid hispaania keel. Kliendid olid kõik sõbralikud ja kraapisid oma mälusoppidest castellano oskuse välja ja see tekitas veelgi rohkem tunnet, et olemegi Hispaanias.

Koha nimi Pablo’s  . Menüüs kõik tuntud klassikud, millest mitmed meil Tigu menüüski: padron piprad,  kaheksajalg galleegide moodi,  seepia, huntahven, rai tiivad. Korralik valik Hispaania veine ja õlut. Hinnad demokraatlikud. Inspiratsioon laes. 

.

Valladolid – Columbuse majamuuseumi, kirikute ja veini linn

Castilla y Leon on minu lemmikpiirkond Hispaanias- ta on küll hiigelsuur, mitte ainult Hispaania suurim piirkond, vaid suisa kogu Euroopa suurim. Tekkis pärast kahe piirkonna kokkuliitmist aastal 1983.

Miks ta mulle meeldib? Minu jaoks on just see piirkond see “päris” Hispaania. Ta jääb sisemaale, on säilinud palju keskaegset ja vanematki  arhitektuuri, põllumajanduse- ja veini piirkond, omapärane kulinaaria jne. Ta ei ole ära rikutud nagu Vahemereäärne regioon koleda arhitektuuriga, mis pärast Franco surma vohama hakkas- kiiresti ja palju kõrgeid ja koledaid hotelle mere äärde.

Muidugi on meil  ka praktiline põhjus, miks me igal aastal seal piirkonnas mingi linnaga tutvume: ta jääb meie marsuudile Weingarten- Aveiro ja tagasi. Nimelt käime me puhkusel autoga.

casty

Valladolid asub regiooni keskel ja on ka de facto Castilla y Leon’i pealinn. Kuigi me oleme vältinud puhkuse ajal suuri linnu, siis võtsime  sel aastal plaani  seepärast, et ennast kultuuriliselt väheke turgutada ja külastada neid arvukaid ajaloolisi monumente, mis linnas on. Lisaks asub Valladolid 5 veiniregiooni vahel:  Ribera del Duero, Rueda, Toro, Tierra de León ja Cigales. Eks see tegelikult kui aus olla, oligi põhihuvi, aga ikka võib ju rääkida Columbuse majamuuseumist🙂

Ma olen linnast vaimustuses, kindlasti järgmisel aastal tagasi, sest 1, 5 päevaga nägime ainult murdosa sellest, mida see linn pakub. Lisaks vanale, on linnas ka moodsat kunsti:

Hotelli soovitus: Enara Boutique Hotel.  Asub Plaza España ääres, hommikuti on platsil turg, mida saab hotelli rõdult jälgida. Mulle meeldis- puhas, kena, moekas hotell, super asukohaga. Hind oli ka mõistlik- 70 eurot öö. Oktoobrist lastakse hinnad veelgi madalamaks. Hotellil on ka oma garaaz, mis on oluline, sest tänaval lihtsalt pole võimalik leida parkimiskohta. Vaade aknast:

Restorani, mille ma Michelini soovituste järgi välja valisin, sellele annaks sisustuse ja baari eest kus restorani avamist sai oodatud (tehakse resto lahti nimelt kell 21.00)  maksimumpunktid.
Restorani teenindus aga ajas oma absurdsuses naerma. Tähtsad mehed ajavad tähtsaid asju, kliendid on teisejärgulised, süsteem peab paigas olema ja klient ei tohi segada töö tegemist. Lisaks kui castellanot kohe üldse ei mõika, siis võib juhtuda nagu meie kõrvallauas vene rahvusest paarikesega, kes olid hädas üldse arusaamisega, mis toimub ja google translate’ ga tõlgitud inglise keelne menüü oli pigem koomiksiraamat. kelner selgitama ei vaevunud, et eelroad on hiiglasuured ja küpsetatud piimatall konkreetselt tähendabki tervet looma ja et 2 inimest ei jaksa 2 praadi süüa.

Restorani nimi La Parilla de San Lorenzo  ja tasub külastada teda kasvõi sellepärast, et see on üks ilusamaid restorane kus mul on õnnestunud käia.  Maja on  endine klooster 16 sajandist ja sisekujunduses palju väärt kunsti sellest ajast. Baaris kaunid võlvlaed ja mulle imponeeris üks rauduks.


valladolid

 

Viimane pilt on laenatud restorani kodulehelt. Restoran oli hämar, pildid tulid kehvakesed.

Arhitektuuripärleid on palju mida külastada

San Benito gooti stiilis katedraal aastast 1500.

San Miguel-jesuiitide kirik 16 sajandist, milles skulptor Gregorio Fernández’e teosed.

San Pablo- dominiiklaste klooster ja kirik samast ajastust- fassaad ehitud gooti stiilis skulptuuride ja kaunistustega.

DCF 1.0

 

Santiago kirik- barokkstiilis ehitis, mille seintel Alonso Berruguete maalid.

Santa Ana kloostrit vääristavad Fransisco Goya teosed

Santa María la Antigua on ebatavalise püramiidi kujuga ja  romaani torniga kirik.

Ja neid kirikuid on veel ja veel. Ülestõusmispühade ehk Semana Santa aegsed protsessioonid on  väga kuulsad, millepärast turistid spetsiaalselt kohale sõidavad. Aastal 2014 alustas linn ka paberite vormistamist, et Püha Nädal saaks vaimse kultuuripärandi apellatsiooni.

Valladolidis asub Euroopa üks vanimaid ülikoole – Vallodolidi Ülikool on asutatud 1241,. Vaatamisväärsus on Casa de Cervantes-  kus kirjanik elas ajal, mil kirjutas oma surematut teost “Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast”,

Vaatamisväärsuseks veel Hispaania romantismiaegse  poeesia  ja -kirjanduse suurkuju José Zorilla majamuusem  ja muidugi pealkirjas mainitud Christopher Columbuse majamuuseum on siin.  Kus aga asuvad täpselt Columbuse maised jäänused, pole siiani selge.

Suri Kolumbus 20. mail 1506  Valladolidis, sinna tema põrm aga kauaks ei jäänud. Juba kolm aastat hiljem viidi Kolumbuse maised jäänused üle Sevilla lähistel asuvasse Cartuja kloostrisse. 1537. aastal otsustas Kolumbuse minia aga viia tema ja oma mehe maised jäänused vastavalt Kolumbuse soovile juba uude maailma – Santo Domingos (praeguses Dominikaani Vabariigis) asuvasse Primada de America katedraali.

Paraku, 1795. aastal, kui hispaanlased olid sunnitud Hispaniola saare prantslastele loovutama, koliti Kolumbuse jäänused edasi Kuubale, Havannasse. Ja kui USA 1898. aastal ka sealt hispaanlased välja kihutas, toimetati põrm tagasi Euroopasse, sedapuhku Sevilla katedraali.

Santo Domingos leiti aga 1877. aastal hauakivi, millel kiri “Kuulus ja väljapaistev mees, don Cristóbal Colón”. Ja Dominkaani Vabariigis ei usuta üldse, et Kolumbus oleks sealt mujale viidud. Vaidlus Sevillaga Kolumbuse hauapaiga üle kestab juba ligi poolteist sajandit.

2006. aastal võtsid Hispaania teadlased Sevillas olevalt põrmult ka DNA-proovi, ja võrdlesid seda Kolumbuse venna Sevilla põrmuga Sevillas. Ülima tõenäosusega on Sevillas olevad luud Kolumbuse omad, kuid siiani peetakse võimalikuks ka seda, et osa Kolumbuse luustikust ikkagi jäi ka Santo Domingosse alles.

Minule isiklult meeldis ka väga Plaza Mayor, lihtsalt seal mõne kohviku terrassil istuda, vaadata inimesi ja rüübata klaasike Rueda veini või caňat. Columbuse majamuuseumisse me ei jõudnudki🙂

Louhans-Bresse’i kanade pealinn

Seekordne puhkus oli päris muljetavaldav,  3 nädalaga sai läbitud marsuut Nice- Sete-Salou- Avila- Aveiro-Valladolid- Donastia(San Sebastian)-Saintes Maries de la Mer- Louhans. Koju jõudes, saabus külla sõber ja temaga tegime veel lähiümbruse ringi: Baden-Baden – La Wantzenau- Eguisheim-Nancy- Bernkastel-Kues.  Et parimad pärlid salvestada, hakkan vaikselt asju kirja panema.  Erakordselt palju halba teenindust kogesime,  sellest ma kirjutama ei hakka. Saaks väärt kohad ära salvestatud, oleks ka juba midagi- kirjutamissoonel ma endiselt pole nagu blogist märgata🙂

Louhans-Châteaurenaud on väike võluv linnake Lõuna-Burgundias, Bresse’i südames, ilusa keskaegse vanalinnaga, rikka kultuurieluga ja mis põhiline- kõrgtasemel, pikkade traditsioonidega köögiga. Kes meist ei teaks Bresse’i kana?

louhans4

Eriti kuulus on Louhansi esmaspäevahommikune turg, mis on ühtlasi üks suurimaid Prantsusmaal. Turg  on vana ja  autentne. Kauplema hakati seal paigas kohe kui ehitati esimesed arkaadidega majad ja Loius XI ajal  anti välja määrus, mis sätestas turupäevaks esmaspäeva. Nii, et kuskil 13 sajandit võib alguseks lugeda.

arkaadid

Tänasel päeval on turu lipulaevaks loomulikult kuulus Bresse’i kana, millel on AOC(Appellation d’origine contrôlée)  märk alates aastast 1957 ja AOP ( Appellation d’origine protégée) alates 1996. Müüakse nii elusaid linde kui ka linnuliha.

turg1

 

Ma olen kanandusest ja sealhulgas Bresse’i kanast kunagi hiiglaammu kirjutanud siin.

Kuna Burgundia veinireisid on üsna populaarsed, siis soovitan soojalt-kui olete Burgundias, tehke väike kõrvalepõige ja külastage Louhansi- ta väärib seda!

Öömajaks soovitan Moulin de Bourgchateau’d, milles asub ka suurepärane restoran, kus Bresse’i kana maitsta. See on perele kuuluv vana kordatehtud (vesi)veskihoone, kauni pargi- ja jõekallastega. Meie tuba oligi otse jõe kohal, tee aken lahti ja kuuled vee kohinat-super.

Perenaine toimetab hotellis ja peremees , kes rahvuselt itaallane, toimetab köögis. Menüüs kumab Itaaliat läbi, aga mitte pastade või gnoccide näol. Hinnad on sõbralikud, ka headel Burgundia veinideL.

Louhans oli meie sellekordse reisi kindlasti top 3-s  olev emotsioon.

Hotelli kallal saab norida, toad vajaks värskendust jne. Aga momendil on hinna ja kvaliteedi suhe paigas.

Mõned hetked veel: (2 esimest on  hotellist ja restost)

louhansa1

louhans2

louhans3

kirik

Novembris ja detsembris tuleb Tigu pop-up.

Kahjuks ei ole uude kohta kolimine sujunud tempos nagu me lootsime.  Novembriks me endale uut kodu ei saa.

Kuna ka praeguse Pika tänava pinna müümine venib järgmisesse aastasse, siis kaalusime pikalt, et kas avada 2ks kuuks vanas kohas ja täna tuli otsus, et avame ikka.

Avame kolmapäeval, 2. novembril ja töötame jõuludeni. Uusaasapidu on ka plaanis korraldada.

Alustame oma pop-up’i tervitusega sügishooajale ja novembrikuu “kuumim” hooajaline tooraine on valge Alba trühvel.

Varsti rohkem infot, olge lainel!

valgetruhv