Suvehooajale sai pandud väärikas punkt.

Juba paar nädalat põen ma meeletut koduigatsust, olen surmani tüdinud hotellis elamisest, iga päev spaas käimisest jne ehk neist asjust siis, mis tavaliselt tuju tõstavad. Nüüd aga kui ma pakin kokku oma asju, et homme lahkuda, on kuidagi kurb. Isegi see CD, mis terrassil päevast päeva mängis ja kergelt hulluks ajama hakkas, kõlab täna kuidagi teisiti. Kogu restorani meeskond on olnud sõbralik ja toetav, suur aitäh neile.  Lisaks tööle, leidsin ma Kuressaarest endale sõbrannad, kellega pärast tööpäeva klaasike veini juua ja elust ja inimestest rääkida. Ülle ja Õilme, pisar tuleb kohe silma, et te maha jääte, samas just teie pärast satun ma Kuressaarde edaspidi palju tihedamalt :)

Lõpetada oma hooaeg ühe lustaka Vähipeoga, oli lausa geniaalne mõte. Aitäh kõigile ja eriti neile, kes kohale riskisid tulla mandrilt, sest tõsi ta on- siit saarelt ei saa pühapäeviti ilma tundidepikkuse järjekorras seismiseta minema. Pidu oli meeleolukas ja kindlasti väärib järgmisel aastal kordamist.

Vähid saabusid eile hommikul sellises kastis :)

Vähid saabusid eile hommikul sellises kastis :)

Kuigi vähid saabusid Iraanist, olid kõik teekonna kenasti vastu pidanud.

Kuigi vähid saabusid Iraanist, olid kõik pika teekonna kenasti üle elanud.

Osad vähid olid sinakat värvi

Osad vähid olid sinakat värvi

Vähid panime kohe hommikul keema

Vähid panime kohe hommikul keema

Lauad kaetud, ootamas külalisi

Lauad kaetud, ootamas külalisi

Pean avakõna, kus tutvustan veidi tavasid, kuidas akvaviiti juua ja Thor räägib, miks on Norra akvaviit maailma parim :)

Pean avakõna, kus tutvustan veidi tavasid, kuidas akvaviiti juua ja Thor räägib, miks on Norra akvaviit maailma parim :)

Meelelahutajad olid ekstra-klass.

Meelelahutajad olid ekstra-klass. Katrinile suur tänu, kes aitas sellised poisid leida :)

Pidu

Pidu

Vähid ootavad serveerimist

Vähid ootavad serveerimist

Pidu

Pidu

Õilme ja Ülle #bestfriends

Õilme ja Ülle #bestfriends

peolised

peolised

Laulan---hingestatult :)

   Õhtust on saanud öö


See, et vähipildiga mütside asemel pidime kandma Maximast ostetud õhupallidega mütse, ei rikkunud pidu üldse ära. Peo teevad heaks inimesed ja veelkord aitäh kõigile.
Järgmise aastani!

Grand Rose suveterrass on kena

WIN_20150813_121845
Mulle tõesti meeldib siinne terrass. Taamal väike kirikukene, ilusa ilmaga tundub nagu oleks kuskil Portugalis või Kreekas. On investeeritud õigetesse asjadesse-lauad ei logise, vihma korral saab olla telgis ja kui päike lagipähe  paistab on, on korralikud päevavarjud. Külmade õhtute jaoks on gaasisoojendid. Ei ole pidevalt mööbliga tuppa-õue jooksmist kui vihma sadama hakkab või lauaga varjulise koha otsimist, kui päike lagipähe paistab.

Täna on kena päikesepaisteline ilm, saabusid värsked mereannid, oleks isegi pigem klient :)

Suvelõpu mõtisklused

Sel suvel olen lähemalt tutvust teinud lisaks suvetoitlustamisele ka nn.majutusteenusega. Kuna kuklas viimasel ajal enam ei tiksu, vaid lausa taob mõte, et Portugali tuleb kiirelt mingi külalistemaja ära osta ja alustada puhkuse pakkumisega põhiliselt küll vast sakslastele ja prantslastele, aga miks mitte ka eestlastele, kes ennast nii kaugele kohale suudavad organiseerida, siis olen saarel ringi vaadanud just selle pilguga, et mida turist ootab ja tahab.  :)  Soomlaste turu jätaks kohe välja- seda on õpetanud see suvi.  Kuressaare kõige soliidsem spa-hotell on Georg Ots ning seda just selle tõttu, et ei müüda odav-pakette  põhjanaabri säästuturistile, kellelt loodetakse kohapeal tarbimist- aga reeglina ta seda ei tee. Käib Konsumist endale kilekotiga longerot ja õlut ostmas ja joob oma hotelliruumis. Või istuvad perekonniti pritsumaja terrassil ja söövad lastega, ema-isa-vanaema takkaotsa   friikartuleid ja viinereid. Ma ei tea, kas seda tehakse sellepärast, et see on odav või ikkagi sellepärast et ei hoolita, mida “näost sisse ajada”.

Mis teeb eriti kurvaks, et kui inimestelt küsida ,millist puhkust nad sooviksid, siis nad vastavad, et  neile meeldiks kui oleks ehe, mahe, et saaks süüa kohalikke tooteid jne. Aga paljud siis oma mõtete järgi käituvad- ikka lastele burger või friikad  ja  soodne euroremondiga hotellituba… Samas, kuigi oli kehv suvi, jätkus imekombel Saaremaal  sööjaid küll kõigile- nii rämpstoidu pakkujatele kui ka neile, kes menüüga pingutasid, aga ega midagi hõisata ei ole.

Igatahes, mina käisin külastamas eile Pulga puhkekeskust, mis asub Pihtlast nii 5 km edasi ja see on siis see ehe-mahe-rural elamine. Seda mida mina ehtsa ja rustikaalse all mõtlen: rookatus, vana ait, elumaja, saunaruumid, kiviaiad.  Hoovil sõidavad ringi 2 robot-muruniitjat. ei müristata traktoriga kui rahvas sööb või oma tubades puhata tahab.  Omanikud kasvatavad seal Islandi tõugu lambaid ja Hereford lihaveiseid, kes on ranna kenasti võsast puhtaks näksinud ja jalutavad ja söövad rannas- sõbralikud, kenad loomad.

Tubade hinnad on demokraatlikud- kõige odavam voodikoht aidas maksab 14 eurot, kena suur 3 inimese magamistuba võib bookingust saada 40 euroga… rõduga peretuba 54 eurot ja terrasiga apartement 110 eurot.  Jah kui ma mõtlen mõne külalistemaja tühja ruumi 2 madratsiga põrandal, kus puudavad kardinadki, et end hommikuste päikesekiirte eest kaitsta, siis tundub see 110 eurone mitmetoaline köögiga korter suisa ilma rahata. Või mõne siinse hotelli sviiti…

Keskuses on olemas seminari pidamiseks vajalik tehnika ja väga hea tehnikaga sisustatud köök, mis võimaldab normaalselt ära toitlustada grupid. Peremees ütles, et pakutakse oma veiste või lammaste liha ka, kui tuleb grupp ja ette tellib.

Ma vaatan sellise pilguga ringi, et kuhu ma järgmisel aastal oma sakslasest kaaslasega tuleksin ja see Pulga puhkekeskus on kindlasti koht, mida väljamaalasele näidata tasub.  Samas tean ma ka kohti kuhu raha ei tasu kulutama minna :)

Muidu aga peaksid kõik hinnad kogu Eestis veel sulama, sest  Lõuna- Euroopa pakub meile konkurentsi parema kliima ja odavamate hotellidega ja mis seal salata – paremate restoranidega. See on kurb teema- suvi on meil lühike, turist tahab kulutada üha vähem ja selle raha eest üha rohkem saada.

Mul endal läks tänavu suvel nähtuga igasugune isu jamada Eestis majutuse ja toitlustusega. Lihtsalt meeletult palju tööd, mis sulle lõpp-kokkuvõtteks suurt midagi sisse ei too. Olla uhke lihtsalt oma Eesti kauni looduse, riigi ja inimeste üle kaua ei jaksa.  Maksude ümberjagamisega mingit rikkust juurde ei toodeta ja minu arvates on tulevik Eestis ikka üsna tume.

Igaüks, kes arvab, et ta oskab koristada ja muna praadida ja kohvi keeta ja järeldab, et mis see üks külalistemaja või restoran siis teha on, siis neile soovitan siiski üks suvi kuskil praktikal olla. Et aru saada, mis tegelikult tähendab olla omanik ja vastutada ja kõik odavtööd ise ära teha, sest sa ei leia lihtsalt tööjõudu ja õhtul lihtsalt poolkoomas voodisse vajuda ja järgmisel päeval algab kõik otsast. Kui ikka mingeid kogemusi ja oskuseid ei ole, võib esimese suvega ennast ribadeks tõmmata ja masendusse langeda.

. See on aga nii pikk ja  mitmetahuline teema, et sellele tuleb eraldi peatükk pühendada.

lehmad

22. august Vähipidu Grand Roses

Niikaua kuni kujundajad kujundavad ja toimetavad teksti ja reklaami, annan juba info välja.

Meil ei ole veel täpselt teada, kes meile mängima tuleb ja kes on DJ- läbirääkimised käivad ja kindlasti nad on sel õhtul olemas :)

Info, mis juba võin välja hõigata:

22. august

DJ hakkab meie terrassil meeleolumuusikat mängima juba kella 15.00 st ja kuna see suvi on olnud nii kehv ilm, siis planeerime kohe päevase spaa party kergete kokteilidega. Naised bikiinid kaasa!  Kei juhtub ime ja ilm on kena,siis oleme loomulikult terrassil!

kell 20.00 algab Vähiõhtusöök- pilet 60 eurot ettemaksuga(konto numbri saadame pärast reserveeringu tegemist, et ei tekiks ülereserveeringuid)

Vähiõhtusöök sisaldab : tervitusjooki, erinevaid saare ja vahepäraseid eelroogi, keedetud vähke, ürdinapsu, desserti. Laulda ja tantsida saab ka.

Hotell: esimesed 10 tuba hinnaga 70 eurot ööpäev(2-ne tuba), järgmised 10 tuba 75 eurot jne..

Kuressaare on olemas ka täiesti demokraatliku hinnaga külalistemaju. Taksod sõidavad ja pole kallid- ei pea võtma hotelli Grand Rose´i lähedale.

Kes meie hotellis ei ööbi, aga tuleb õhtusöögile, sellele on spaa pilet 5 euri nägu.

Võib juba reserveerima hakata kristel@tigukohvik.ee.   Kui kaunilt kujundatud tekst ja plakat valmis, anname infot ka Facebookis.

vahk

Teeme 22. augustil Vähipeo!

Rootslastel on pika ajalooga traditsioon tähistada suve lõppu ja sügise algust mõnusa vähipeoga Kräftskiva, kuhu kutsutakse kokku sõbrad, tuttavad, sugulased ja naabrid. Keedetakse potitäis vähke, küpsetatakse juustupirukat, valmistatakse majoneesi ja ürdivõid ning tarbitakse ohtrates kogustes köömnemaitselist ürdinapsu „joomalaulude” saatel.

Kohutav on küll mõelda, et suve nagu polegi olnud ja seda tuleks juba ära saatma hakata, kuid mina pakin ka pärast 22. augustit oma kodinad kokku ja lähen väljateenitud suvepuhkusele ning  tahaks kutsuda oma sõpru, tuttavaid, naabreid ja muidu toredaid inimesi Grand Rose´i suveterrassille 22. augustil.

Kuna me Rootsi traditsioonilisi joomalauale ei oskaks nagunii kaasa laulda, siis laulame Saaremaa rahvaansambli saatel meile, eestlastele, tuntud „kõrtsilaule”.  Ja mina pööran  Rootsi suupisted vahemere võtmesse ja pakun kreekapärast juustupirukat ja portugalipärast täidetud krabi. Ürdimajoneesi- ja või juurde pakume kohalikku „tuhlist”  Ning kuna oleme Saaremaal, siis peab suitsuahjust ikka kala ka saama. Peo krooniks on loomulikult vähid ja need on elusad- ei paku Hiina külmutatud vähke!

Akvavit ja klaasike veini on hinna sees, mis jääb kusagil 70 euri kanti. Uue nädala algul täpne info!
Meeleolu hoiab üleval DJ. Ööbimne koos hommikusöögi ja spaaga on soodushinnaga, kui keegi majutust vajab.

Kui vihma kallab, kolime peo hotelli fuajeesse.

Ootan teid kõiki, sest lõpuks on hea peo võti inimesed!!!

STOCK1

Täiusliku Pinot Noir´i otsinguil.

Ma pole ammu midagi kirjutanud, sest kõik sellesuvised tunded ja emotsioonid vajavad laagerdumist, et neist kirjutada.  Täna hommikul tabasin end unistamas ja mõtlemas varsti saabuva puhkuse peale  Portugalis ja mõte, et tagasisõidul saab jälle teha peatuse Burgundias ning igatsus mis mind haaras, andis tõuke see magusvalus tunne kirja panna.  Seekord siis ood Pinot Noir´ile.

Minu üks sõber, kes elab Kataloonias, võrdles kord Pinot Noir´i corridaga. Tema mõte oli, et ühel päeval oma elus õnnestub sul näha  erakordset härjavõitlust või juua erakordset Pinot-d. Ja võib-olla asi iseenesest ei olnudki nii erakordne, aga kõik kaasnev nagu valgus, atmosfäär, seltskond, õhtusöök aitasid sellele kaasa. Kõik on lihtsalt perfektne. Härjavõitlusemaal  Hispaanias öeldakse sellise tunde kohta “el duende” – (“Igas kunstis leidub duendet, on öelnud Lorca, kõige vastuvõtlikumad sellele on muusika, tants ja lausutud luule. Need liigid vajavad esitajaks elavat inimest, kes sünnivad, surevad ja avavad ennast käesoleval hetkel… Duende ei korda ennast mitte kunagi- nii nagu seda ei tee mere lained. Sõnaraamat defineerib duende’t kui “lummust” või “maavaimu”, või siis flamenko kontekstis “hinge”. Duende on emotsionaalne seisund – osalt ekstaas, osalt igatsus -, mis on flamenko olemus. “Maavaim” – lähim vaste rootsikeeles “tomte”, need pikkade kõrvadega, metsas elavad, head vaimud või haldjad)
Niisiis oled sa saavutanud kõrghetke, täieliku ekstaasi  ja kogu oma ülejäänud elu ei tee ja taha sa muud kui korrata seda tunnet. Tegelikult aga puutud sa päevast päeva kokku keskmiste härjavõitlustega, skandaalidega mis seotud härgade salakaubaveoga, kehvade, et mitte öelda kohutavate härjavõitlejatega ehk siis jälle veinile üle minnes- päevast päeva sa kohtud keskpäraste või suisa kohutavate Pinot Noir´idega, mis võivad olla rasked kui Miura tõugu härja sarved või täiesti väljaarenemata nagu mullikad, aga vahel juhtud kokku ka lausa banaalse ja labase veiniga nagu on Beziersi härjavõitlused, mida saadab hoopis Pastis.

Miguel Sánchez Robles(Hispaania kirjanik)  on  samuti öelnud, et Pinot Noir on nagu corrida-  Lääne-Euroopa  viimane paganlik tragöödia. Ei teagi täpselt, mida ta sellega mõtles, aga igal juhul jääb Pinot Noir väljapoole seaduspärasuse piire, mis teebki selle veini paganlikult võluvaks ja kisub sind kaasa ja kergendab su rahakotti. Ehk ta pidaski silmas veini hindu, kus hind sulle tegelikult mitte midagi ei garanteeri. Võib-olla oli miski muu kontekst, kes sellest Hispaania mõttehiiglasest täpselt aru saab.

Mina olen paraku ka see inimene, kes on sellesse paganlikku võrku langenud ja ma otsin ja igatsen pidevalt õndsaid hetki, mida on pakkunud mulle  Pinot.  Paraku mina ei oska hinnata härjavõitlust, seetõttu ise härjaga võrdlusi tuua ei oska :)

Viimase” el duende” sain ma täiesti klassifitseerimata Pinot´ist,  ei olnud mingit cru´d  ja aastakäikki oli noor, aga milline vein!  Lähen septembri lõpus kontrollima, kas vein ise oli täiuslik või oli ikkagi asi hoopis ideaalses lõunasöögis ühes Burgundia farmirestos, sõprades, kes olid Eestist külla sõitnud, sõbralikus pererahvas ja kogu selles atmosfääris.  Ma ei oska enam veini kirjeldadagi, aga ma mäletan seda hingeseisundit pärast esimest sõõmu…el duende!

ladoix

Fimis “Sideways” on juba klassika, kus on ilus seletus, miks ollakse armunud just Pinot Noir´i.

Oleme nüüd Muhus ja Kuressaares

Muhus on suve suursündmus “Juu Jääb”, kui see läbi saab, kolib elu ja melu rohkem suurema saare peale ja pealinna Kuressaarde.  Tulevad  Lossipäevad, Ooperipäevad ja muidki toredaid üritusi (ürituste kava siin) ning tundus olema õige hetk duubeldada ennast. Noored, kes pole elu sees pioneerilaagris ega malevas käinud, leiavad maaelust rõõmu. Mina hakkasin juba kartma, et elades nendega ühes majas, pasteeritakse  mind üks öö ära :)  Aga kui tõsisemalt rääkida, siis pidin ma Muhu Veinitallu tulema inimesi välja õpetama- inimesi keda õpetada paraku ei leitud ja see tähendas seda,  et ma jäin lennuki peale minemata ja töötasin kogu JuuJääbi nende leidmata inimeste eest. Eks see ole igal pool nõnda, et õpetajaid ja turundajaid ja projektijuhte on kordades rohkem kui reaalse töö ärategijaid. Nüüd on suve suurüritus Muhus läbi, noored karastusahjust läbi käinud, mina lennukilt maas ja võtsin vastu uue väljakutse- noored jäävad Muhusse malevaelu nautima, mina tulin linna inimesi õpetama ja tööd tegema. Meie eesmärk on muidugi kliente rõõmustada mereandidega nii Muhus kui Kuressaares.

Isiklikult soovitan suvel külastada mõlemat Tigu, sest Muhu oma on täielik elamus- keset võsa ja metsikuid põlde, on üles tõmmatud telk, kus me oleme kogu oma tehnika Tallinnast kaasa vedanud ja pakume teile austreid ja muid mereelukaid. Saab istuda taluhoovis ja silmapiiril paistab isegi merd. Liiva kalapood varustab ka kohaliku kalaga, mida me grillime või suitsutame- kindlasti elamus! Nädalalõppudel kui on gruppidele ettemüüdud toitlustus, võib minna veidi kauem aega toidu kättesaamisega, sest nagu ma mainisin töötegijaid napib, aga kuni toit valmib, saab jalutada kivimüüridega ääristatud külatänavat mööda mereni välja või ringi vaadata talu oma hoovil noori viinamarjataimi.

Grand Rose on kindlasti Kuressaare üks ilusamaid ja hubasemaid terrasse. Meil on mugavad toolid ja telkide all pehmed diivanid. On olemas päevavarjud- päike lagipähe ei paista.  Suveköök on samuti õues. On rikkalik veinikaart, vaja vaid veidi õpetada-suunata klienditeenindajaid veine soovitama. Picpoul vein tuleb samuti menüüsse. Ja mina olen ka kogu aeg olemas :)

unnamed (18)

“Juu Jääbi” aegsel  laupäeval,  mil käis läbi meeletu mass inimesi ja kui mingiks kellaks tahtis kurnatusest  nutt peale tulla, saatis klient kööki poistele õlut ja mulle klaasikese Barolot. Tüdrukud said veel vahuveini lisaks. Muidugi oli tegemist inimestega, kes toitlustuses töötavad ja oskavad aru saada, et kadakad ja kaunilt kriidiga maalitud sõnum majaseinale, et Muhus hea on, füüsliselt ja emotsionaalselt kurnatut inimest, ei aita. Ma olen siiamaani nii liigutatud, et pisar tuleb silma. Kuna tean, et see inimene loeb ka blogi, siis tänan südamest veelkord ja loodan, et saan elus kunagi samaga vastata.

Muhu muljeid vol. 8

Tööd on käed-jalad täis, kirjutamiseks aega ei jää ja õhtul kodus on Elisa 4G olematu, et lihtsalt tehnilisi võimalusi pole muljeid jagada-saare lihtne elu.

Uudiseks niipalju,et olen kohal, ei liigu vahepeal Saksamaale ära.

Panen mõned pildid, mis Muhu Veinitalu oma Fb lehele pannud, saab mulje küll sellest, mis me siin teeme :)

Slideshow:

This slideshow requires JavaScript.

TiGu Jaanipäev Muhus

Teadupärast Jaaniks sõidab enamik rahvast mandrilt saartele ja minu arvates õigesti teevad. Kui ikka oled praamiga väikese mereriba ületanud, tundub juba päriselt et oled “kuskil ära”

Kuigi meie juurde võib tulla külla iga päev, ootame “uksed avali”, siis Jaanipäeval on meil ka väike üritus.

Muhu Veinitalu on korraldanud toreda ürituse, mida nad reklaamivad nõnda:

Jaanipäeva, kui aasta iidseima ja vanima püha auks süütab Veinitalu jaanilõkke ja paneb sauna kütte. Kadakavihad valmistatakse saunaõhtu vihtlemiseks varakult ette ja õuel olevale puust külakiigule lükatakse hoog sisse ning õhtusöögi pearoaks valmistatav lammas kaevatakse juba hommikul tuha alla küpsema.

5-käigulisel KOOPALAMBAÕHTUSÖÖGIL istuvad jaanitulelised Luscher & Matiesen Muhu Veinitalus koos pererahvaga pika laua taga ja naudivad head toitu ning head veini! See on pikk õhtu ja valge öö loomaks mälestusi oivalise muusika, lähedaste sõprade ning maitsvate roogadega. Võta aeg maha ning nautle Jaanipäeval Muhu Veinitalus ja restoranis Tigu!

Esinevad Britta Virves (klaveril) ja Pille- Rite Rei

JAANIPÄEVA ERIPAKKUMINE:
5-käiguline Koopalambaõhtusöök
Veinitalu saun kadakavihtade ja kadakanapsuga
Jaanilõke ja live muusika
Ööbimine Veinitalus
rikkalik hommikusöök
180€ 2-le

Võta sõbrad kaasa! Seltskond alates 4 inimest
165€ 2-le

Kuna meil majutuskohti on piiratud hulk, siis peaks kiirustama.

Meile sööma-jooma tulla võib Jaani ajal ka niisama- kuid andke endast enne märku, et teaksime teid oodata. Tel: 56668493 või 5330 9912

muhutalu

Maailma parim valge vein

Mai alguses toimus Itaalias kuulus  “Concours mondial de Bruxelle” , kus eksperdid 45 -st erinevast riigist valisid 8000 veini hulgast parimat valget veini. Võitjaks osutus Lõuna- Aafrika Chenin Blanc 2013 Reserve ” Kleine Zalze Family  Hind 11€ ja mõned sendid pudel.

Võiks ju rõõmustada, et maailma parima valge veini saab nii odavalt kätte kui ei oleks palju agasid.. Eelkõige on tagajalgadele ajanud ennast Prantsusmaa sommeljeed. Viimasel ajal tundub üldse, et kõiksugu “maailma parim” võistlusi korraldatakse, et prantslastele “ära teha”

Mida siis sommeljeed räägivad?

Prantsuse sommeljeed panevad kahtluse alla, kas sellist konkurssi saab nimetada üldse “maailma meistrivõistluseks”, sest pole infot, kes on need kõik eksperdid, kes veine hindavad- kas kõigil on üldse aksepteeritav kvalifikatsioon? Teiseks probleemiks on, kas kõik need 8000 veini serveeriti parimas konditsioonis ehk õigel temperatuuril, õiges klaasis.

Kas võiduvein on siis tõesti maailma parim? Ei taha uskuda, sest  enamus parimate veinimajade tootjaid üldse ei saadagi oma näidispudeleid sellisele konkurssile. Parimate veinimajade toodang on juba ette maha müüdud ja neil pole mingit huvi “kaotada” pudeleid. Peetagu meeles, et osalemine sellisel konkurentsi maksab tootjale  raha.  Ta peab maksma 150 kuni 1260 € , lisaks esitama 9 korda 4 pdl i veini. 4 pudelit lisaks, juhuks kui peaks olema kork.  Miks peaks keegi tahtma maksta raha ja lisaks  ära anda  40 pudelit veini? Mis see hinnatud veinimajale juurde annaks?

Sel aastal võitjaks kroonitud Lõuna- Aafrika vein esindab praeguse tarbija “uue maailma” suundumusi. Viimaste veinid on Euroopa kaubandusvõrgus hästi esindatud,  Iseloomustuseks võib öelda, et Uue Maailma veinides  on  reeglina “energiat” vähem kui  heas Vana Maailma veinis, Uue Maailma veinid on täidlasemad, magusamad kui Euroopa veinid. Euroopa veini iseloomustab eelkõige värskus.

Kuid siin ei tasu viga sisse lasta. Lõuna- Aafrika on veinimaa juba 17-st sajandist ja teda ei saa  teiste Uue Maailma moodsate veinitootjatega päris ühele pulgale panna. Lõuna- Aafrikast võib leida üllatavaid häid ja värskeid  veine ja on veinimaju, kes ei vorbi odavat masstoodangut, vaid teevad pisikesi partiisid väga elegantseid veine. Sommeljeed tunnistavad, et võitja vein on kindlasti hea vein ja hinna ning kvaliteedi suhe on super. Maailma parimaks veiniks seda  nimetada on too much.

Võiduveini iseloomustuseks öeldakse: veinil on kontsentreeritud aroomid, mis on segu laimist, melonist ja õunast. On kerge noot tsitrususelistest ja ürtidest. Maagilisi puuvilja finesse toetab hästi integreeritud Prantsuse tamm, mis annab veinile  kreemjat maitset. Järelmaitse pikk, elegantne, mullase viimistlusega. Heade hoiutingimuste olemasolul säilib vähemalt 15 aastat.

Mind isiklikult Lõuna-Aafrika Chenin Blanc´id ei kõneta. Prantsuse tammes seisnud valge vein tundub kuidagi eriti “no go”, aga eks tuleb ikka võimalus leida, et asi ära proovida.

chenin

Esimene nädal Muhus.

Kuna ma ise alles sätin Saksamaal oma aeda, et see pool  juunit ja juulis iseseisvalt hakkama saaks  :)  ja teen plokkskeeme mehele, mida kuidas kasta, siduda, ära näpistada, siis jälgin Muhu toimetamisi ka moodsalt läbi Facebooki. Täna saatis Ines kenad fotod, mille Muhu Veinitalu perenaine Ingrid oli reedest koopalamba õhtusöögist klõpsinud. Kuna pildid on kaunid, siis tuleb jagada.

This slideshow requires JavaScript.

Maailma parim restoran valitud. Mida kirjutavad kriitikud ?

Eile oli jällegi suursündmus- Londonis jagati restoranidele”World´s 50 Best” auhindu. Ma kunagi imestasin, et Eestis on kuidagi kõik hästi positiivselt meelestatud samalaadsele kodumaisele üritusele ja peaaegu puudub igasugune kriitiline meel. Lausa piinlike lollusi sai sel aastal “Õhtulehest”  lugeda, kuidas omanik süüdistab peakokka, et sellel oli ebahuvitav menüü ja sellepärast ei saadud listi. Oleks tahtnud kuulda korraldajate vastulauset, et ei- süüdi ei olnud peakokk, vaid et sinu restoran ei sobi meie nimekirja kuna üks komponent peab olema ka aus ja läbipaistev restorani juhtimine, mille hulka kuulub töötajatele palga maksmine ja selle pealt riigile maksude maksmine.  Et hinnatakse toorainet ja selle kasutamise oskust ja stabiilsust ka, mitte ainult uut ja huvitavat menüüd! Minu arvates tuleks taunida ka tipprestorane Eestis, kes tipptasemel peakokale maksavad naeruväärset palka( kirjutajad ei peaks kirjutama vaid ilusatest asjadest, vaid tooma esile ka pahupoolt)  Ehk siis “policy” peaks olema “more strict”  Imestada pole aga midagi, meil puudubki  kriitiline ja analüüsiv toiduajakirjandus ning  tegelikult puudutab see teema nii väheseid inimesi- palju siis Eestis on inimesi, kes huvituks käima Eesti parimates restoranides-2000? ? Aga  maailma parimates restoranides- 20 ???

Kui ise olla toiduteema sees päevast päeva, siis muidugi tundub, et toit ja restoran on oluline teema.  Huvitav on ka see, et tegelikult tuleb kriitikat restoranide kohta pärast meiegi TOP 50 avaldamist klientidelt palju. Enamus muidugi ei ole kriitika, vaid oma maailmavaate ja elustiili demonstreerimine ja pole miski silmiavav lugemine.

Kui nüüd Eesti mudelit ja maailma mudelit võrrelda, siis tegelikult  lõpptulemusel palju vahet pole. Kui sa ei ole esimene, siis pole vahet kas sa oled nimekirjas teine või viimane.. See ei huvita järgmisel päeval enam mitte kedagi peale osaliste endi.  Rahvale jääb meelde  esimene! Maailma esimene restoran saab kindlasti rohkem meediahuvi kui maailma kolmas ja  müüa restorani kui” Eesti parim” on väljaspool Eestit kindlasti kergem, kui müüa Eesti paremuselt 19-t restorani. Kas see kohaliku elaniku valikuid kuidagi mõjutab- pole kindel. Poolnaljaga võib öelda, et Eesti ei vaja mingisugust restoranide ritta panekut, sest nagunii on teada, kes on number 1.

Mai alguses, sel aastal.  esitas grupp tippkokkasid Prantsusmaalt ja ka mujalt maailmast  petitsiooni nimega “Occupy50Best“, kus kutsusid üles boikoteerima üritust, mis olevat  läbipaistmatu ja seksistlik. (Petitsiooni tekst siin)

Ühesõnaga heidetakse ette seda, et 3-l restoranil, kes on saanud maailma parimaks, on kõigil kogemus suure grupi inimeste mürgitusjuhtumitega (El Bulli, Fat Duck ja Noma)

Heidetakse ette zürille, kes on anonüümne ja ei pea oma valikuid põhjendama ja isegi tõestama, et ta üldse selles restoranis, mille poolt ta hääletas, einestamas on käinud. Kokad, kes istuvad züriis, nende restoranid on esindatud ka nimekirjas, lisaks on nende nn. partner-restoranid kolmandates maades nagu Peruus või Singapuris nimekirjas ja mõlemad riigid on nimekirjas ebaproportsionaalselt üle-esindatud.(Eks sama probleem Eestis. kõiksuguste liitude esindajad on enamasti seotud ka restoranidega ja on seltskond, keda rohkem huvitab “klubisse kuulumine”, kui sisusse süübimine. Kindlasti on probleem kui sponsorfirma esindaja istub züriis. Kelle poole kaalukauss kukub- ikka koostöö partnerite poole)

Heidetakse ette ka  meesšovinismi- vaid 1 naine pääses möödunud aastal 50 mehe sekka. Ka Eestis on sellega probleeme- kallutatakse arvamust, et lahe on eksperimenteeriv ja “uusi ideid” otsiv  noor meeskokk.

Minu lemmikkriitik Vincent, Pousson,  kes on Prantsuse juurtega katalaan, aga elab Barcelonas ja peaks ju rõõmustama Kataloonia võidu üle sel aastal, kirjutab oma blogis  nii:  “Ma olen üllatunud, kuidas ilma igasuguse kriitilise meeleta kogunetakse kokku sellele reklaamiüritusele, kuhu on palgatud ka paar kaalukamat infoagentuuri ja pressiesindajat sündmust rahvusvaheliselt kajastama. Räägitakse tõsise näoga, kuidas kokakunst peab arenema, liikuma, looma ja leiutama. Jahusest ninast peame välja lugema, et kokk on  noor, hullumeelne ja kaasaegne. Kui on aga hull, noor ja kaasaegne- siis sellest piisab, et luua meediamull. Väga moodne on ka öelda, et me aitame Aafrikat ja teisi kolmanda maailma riike  Ja kindlasti tuleb ära mainida samas kontekstis, et Venemaa ja Skandinaaviamaade köök on äärmiselt inspireeriv. Ja kui sa ei saa aru, mis sellel kõigel on tegemist kõrgkulinaaria ja heade käsitöö oskustega, siis oled sa jobu (Vincent kasutab väljendit “boloss” :) )  Valusaim kriitika,  mida Vincent teeb, möönates, et nimekirjas on ka restorane, kes väärivad seda, on esikolmiku puhul tegemist  “Nestle” ja tema tehaste, kes ihkavad täita meie klaase ja taldrikuid rämpstoiduga, teenimisega. Mõtleb Vincent selle all siis seda, et kõigepealt Nestle( täpsemalt siis PanAqua ja Sanpellegrino ning Nespresso) paneb mehed esiritta ja siis need mehed hakkavad reklaamima Nespressot, SanPellegrinot jne.

Probleem on tõesti olemas, sest 2015 aastal meie, põhjamaalaste,  kurvastuseks enam Noma esimeseks  ei tõusnud ja järgmine Skandinaavia restoran oli kohal 31. See ennus, et viimasel ajal manipuleeritakse inimesi vaatama Peruu poole ja Skandiinaavia ja New Nordicu vastu hakkab huvi taanduma,  vastab tõele kui nimekirja vaadata. Ehk ei ole midagi tegemist  kokkade oskustega, vaid ikkagi ärihuvidega. Niisiis, sel aastal nr.1- Gironas asuv vendade Roca´de restoran ” El Celler de Can Roca”. 3 venda- kokk, sommeljee, kondiiter teevad seda. Kuid… Jordi Roca, kes on kondiiter, on  samuti ametis konsultandina Nestlé´s. Kui ignorant ja loll tõesti peab olema?

Aga nagu ma oma juttu alustasin- maailma parimad restoranid läheb korda nii väikesele inimgrupile, et ainult Prantsusmaa, kell on pikaajalised traditsioonid gastronoomiaga, trambib jalgu ja hüüab: “see on vale!”  Prantslastele aga vastatakse- ” Te kiunute, sest ei pääse ise esikümne hulka” Ja eks ole nii ka Eestis, kui muigad või viitad  nähtavate traagelniitide peale, siis visatakse nina peale, et kiunud, sest ise pole seltskonnas.

Nimekiri maailma 50 parimast aastal 2015 siin

Pildil Jordi Roca reklaamimas Nescafe´d.

nescaffe