Tervislik toit ei ole kallis!

Tervislik toit ei ole kallis!

Viimastel päevadel on tööd väheks jäänud, turismi hooaeg on praktiliselt läbi ja  vabast ajast annab märku kasvõi see, et ma olen vaikselt jälle blogima hakanud.

Lisaks olen ma viimasel ajal hakanud  jälgima ühe “kurikuulsa” perekonna blogi, kes küll põhiliselt kirjutavad banaalsusi ning armastavad ka aegajalt omamata teadmisi ja sügavamat huvi kulinaaria vastu, teha mingeid toiduteemalisi avaldusi.

Viimati siis tuldi lagedale sellega, et vaene inimene ei saagi tervislikult süüa või dieeti pidada. Neil nimelt siis olukord selline, et elavad lastetoetusest ja töötu abirahast. Miks nad sellises olukorras on,  seda ei hakka ma siin lahkama, kõik võivad ise Inno ja Irja blogi lugeda. Kuid antud väide on nii jõetuks  tegevalt jabur,  et sellise jama peale tahaks kohe toolilt maha libiseda.

Sellist halisemist olen ma paraku palju kuulnud, et ei saa tervislikult toituda, sest raha pole.

Enamus tänapäeva trendikas toit  pärineb just nimelt talupoja köögist. Lisaks on ju uuritud juba aastakümneid pikaealiste menüüd ja pika eluea saladusi, et mida need inimesed siis söövad. Sardiinia  kuulsa pikaealiste küla 100 -aastaste toidusedel on olnud ikka väga tagasihoidlik- talvel oad, juust, leib ja puane vein põhiliselt. Suvel lisanduvad värsked köögiviljad.  Liha vaid pidupäevadel. Mägede elanikel polnud menüüs  ei kala ega mereande ega meretaguseid delikatesse.

Tänapäeva marketing ja loba, et peab hirmus mitmekülgselt sööma ja ikka kalu ja värskeid puuvilju jne. on eksitav.. Sööma peab vastavalt aastaaegadele ja talvel ei ole tomatid, kurgid, viinamarjad, maasikad jne. sugugi tervislikud. (Talvel on sidrunid, mandariinid ja apelsinid, kuivatatud puuviljad, pähklid)

Et süüa maitsvalt ja tervislikult, ei pea olema rikas, vaid peab oskama süüa teha. Maal elav inimene võiks mingeid asju oma peenral kasvatada ja linnainimene saab ürdid toidu maitsestamiseks kasvatada ka aknalaual. Metsas saab käia marjul- seenel, korjata ravimtaimi ja ürte.

Süvenegem korraks Itaalia või Portugali köögi sisusse- kohalik, lihtne, odav toit, mida maitsestatakse ürtidega  ja hea oliiviõliga ning keetmisel-hautamisel kasutatakse veini.

Maitsev, tervislik toit ei pea sisaldama homaare, kammkarpe, foie gras’d, merikeele fileed, kaaviari või tuvi maksa.  Toidu sisse ei pea käima moringapuu lehed ja safrani ribad.

Toskaana või siis Alentejo köögis osatakse isegi vana kuivanud leiba uuesti kasutada seda leotades, lisades ürte ja oliiviõli…

Vaene inimene, kes elab toetustest ja töötu abirahadest nagu antud skandaalne perekond momendil on sunnitud elama, peab lihtsalt korraga ära ostma peaaegu terve kuu toiduvarud – kartulid, oad, oliiviõli jne…ja oma toidukordi planeerima nii nagu vanasti taluperedes planeeriti. Muidugi on raske, aga väide, et vaene saab süüa ainult makarone, tangaineid ning leiba-saia, on siiski pigem abitus ja olukorrale allaandmine.

Praegu on konkreetselt see aeg aastast mil saab kõige mitmekülgsemalt ja tervislikumalt süüa. Lisaks pakub mets sel aastal heldelt seeni ja marju. Suure pannitäie jagu kuuseriisakakastme seened korjasin eile kokku praktiliselt 20 minutiga. Ülejäänud aja lihtsalt pildistasin metsas seeni ja marju🙂  Saartel on õunauputus, eile Kuresaares jalutades, panin tähele, et aiapidajad olid tõstmud korvid õuntega tänavale, et möödujad saaksid neid tasuta võtta.

ob_14804c_0-aveerylr-fruits-et-legumes-bio-s

Päris kurb on vaadata blogis pilte, millelt näha, et vähene raha mis on, kulutatakse lastele saiakeste ostmisele.

Praeguse aja söök on sauteeritud porgandid ja suvikõrvits pisikese tšilli, küüslaugu ja tomatiga või küüslauguvõis hautatud aedoad, samuti kergelt röstitud peedid ja pannil praetud punase kapsa ribad, millele lisada veidi õunaäädikat või sidrunit- kõik on odav, aga väga tervislik ja maitsev. Õunakooki võiks lastele küpsetada, aga mitte osta mingeid pirukaid kui raha niigi vähe.

Kui veel metsast puravikke korjata ja kuivatada, siis saab talvel kasvõi praekartuli peale puraviku ribasid või pulbrit lisades, suurepärase pidusöögi.

Internet on täis toiduretsepte ja õpetusi. Aastal 2016 kui keegi väidab, et ta ei oska süüa teha, on see ikkagi täielik huvi puudus ja õpitud abitus.

Ma olen mõelnud selle üle, et kui peaks toetustest elama, kas ma siis sööks halvemini? Ma arvan, et ei- ma sööks palju tervislikumalt ja paremini, sest kindlasti ei kulutaks ma siis raha jama ostmisele.  Käiks seenel-marjul, konserveeriks, kuivataks, soolaks. Igatahes ei haliseks internetis, et riik on paha ja ei hooli.

20160831_145630

 

Ühe gaskoonlase nukker mõtisklus sellest kuidas marketing tapab traditsioonid.

Fêtes de Bayonne ehk Bayonne’i festival on Prantsusmaa üks suuremaid festivale, millele pandi alus 1932 aastal . Pidustused   kestavad 5 päeva ja algavad alati augusti esimesele pühapäevale järgneval kolmapäeval ja toimuvad Bayonne’i linnas,  mis on ühtlasi Prantsuse- Baski pealinn. Samas ei ela seal vaid baskid, vaid ka gaskoonlased ning viimane  ei tähenda automaatselt sedasama mis “bask”, kuigi nad elavad samal territooriumil.. Baskid on ibeeride keltidega segunenud järglased, kes elavad Püreneedes Biskaia ja Lyoni lahe vahelt enam Biarritzi poole. Gaskoonlane on niisiis sealtkandi inimene, mitte tingimata rohkem.

Bayonne’i pidustusetel kantakse (tänapäeval) puna-valgeid kostüüme, mis on Pamplona (baski keeles  Iruñea) linna ametlikud värvid. Bayonne linna värvid on sinine ja valge.

Ma olen aastal 2011 Bayonne’i pidustustest osa võtnud ja tundusid lustakad. Nüüd, kus ma aga loen vana mehe arutlust, mille ma siia püüan ära tõlkida, siis  pean nukralt tõdema, et tal on õigus.

fete-bayonne

Arutlus algab sellest, et mees tõdeb, et ta ei taha enam käia Bayonne’i pidustustel ja mitte sellepärast nagu tema lapselapsed narrivad, et ta on liiga vana, vaid hoopis selletõttu, et  teda ajab sõna otses mõttes hulluks, et sealsetel päevadel pole enam ammu midagi tegemist baski ega  gaskooni traditsioonidega.  Eriti ajab teda endast välja poliitikute ja turundajate paljusõnaline mulin, millega ülistatakse traditsioone,  kohalikku ja hooajalist toorainet jms.  Mis see tähendab? Lihtsalt üks sõnademulin…

Räägime traditsioonidest. Näiteks Bayonne’i  pidustuste traditsioonilisest muusikast. Sealsetel pidustustel on ajalooliselt kõlanud baski ja gaskooni laulud, meeskoorid, tänavamuusikud,  kes esitasid nn. La Strada muusikat ja  Nino Rota laule ja härjavõitlusega kaasas käivaid pasodoobleid. Kindlasti väisasid pidustusi mustlased, kes oma muusikaga peole särtsu lisasid. Ja millega sel aastal inimesi kohale meelitati- David Guetta’ga!!!!  Kohalikud traditsioonid???

Täpselt sama asja saab öelda ka toidu kohta. Just nimelt toidu, sest gastronoomiaks keeldub vana mehe keel seda “jama” nimetama.- rasvased friikartulid ja haledad võileivad, mida müüakse skandaalse hinnaga. Täiesti kadunud on aastakümneid pidustuste menüüs olnud omleti ja küpsetatud seakõhu saiad, kalmaaritaldrikud ja singikuhjad. Keegi ei paku Axoa’d- Baskimaa klassikalist lihahautist. On mingi banaalne toit, mis kuidagi ei ole seotud piirkonna ega traditsioonidega .

 

2153877_736_11278472_1000x500

 

Järgmine punkt- traditsiooniline riietus. Bayonne linna värvid on sinine ja valge. Ning varem riietutigi sinisesse “chamarrasse” Kaheksakümnendatel aastetel hakati miskipärast asendama neid värve valge ja punasega, mis olid kindral Emilio Mola vägede värviks. Nende mässuliste vägede siis, kes  Navarras alustasid mässu Rahvarinde vastu. Pamplona linnas õnnestus neil korraldada sõjaväeline rigipööre (1936).  Praeguseks ongi kujunenud Bayonne pidustuste univormiks valge riietus, punane sall ja punane vöö ja kõik kohalikud on kohustatud nõustuma, et see ongi parem ja ilusam. Jällegi küsimus, mis asi siin traditsiooniline on?

fetes-dax-mont-de-marsan

 

On arusaadav, et kõiksugu “gogood” ja “fafaad”, kes kohale sõidavad Pariisi eeslinnadest, ei saagi aru saada Gaskoonia ja Baski iidsetest traditsioonidest, kuid  turundada üks traditsioon lihtsalt tooteks, mille mõte on meeldida laiadele rahvahulkadele, et vaid rohkem raha teenida,  on inimestele kellele on see pidustus püha olnud, väga solvav ja lame.

Bayonne on linn mis oli  janseniitide sekti esimeseks koduks. Janseniidid teadupoolest ei sallinud mingit valet ega aproksimatsiooni (seepärast keelas Louis XIV ka need sektid ära). Bayonne’i elanikele on küsimus väärikuses ja vanemad gaskoonlased mäletavad väärikamaid pidustusi.

 

.

 

 

 

 

 

Üks õunakook mis sai inspiratsiooni Prantsuse ploomikoogist.

Üks muidu lihtne kook, aga õnnestumiseks on vaja 2 asja, mida Eesti toidupoed ei taha pakkuda. Esiteks demi-sel võid ehk siis poolsoolast võid, mis ei tähenda soolakristallidega võid ja lisaks on vaja creme fraiche’i, mida küll saab 30% hapukoorega asendada, aga pole päris see. Ma tellin demi-sel võid Saksa firma kaudu ja tuleb Prantsusmaa toode, mis  tekitab mõtet, et kas mujal siis ei tehtagi sellist võid?  Muretaigna põhjaks on see või lihtsalt asendamatu.

wp-1472068666944.jpg

Klassikalises muretaignas küpsetuspulber ei käi, aga minul Eesti jahust muretaigent tehes ei tulnud välja sama asi,  kui kasutan Alsace´i väiketootja jahu.

Eesti jahuga teen koogipõhja nõnda:

150 graami demi-sel võid

100 gr suhrut

1 muna

240 grammi jahu

0,5 spl küpsetuspulbrit

Sega kokku muna, suhkur ja  või. Mõõda lauale jahu ja küpsetuspulber, sega läbi ning vala peale või mass.

Haki jahu ja või suure noa või spaatli  abil kokku, kuni saad munaputru meenutava massi. Suru mass käte abil 5-10 liigutusega kokku keraks – ära sõtku ega liialt mulju!

Pane taignapall toidukilesse ja aseta  vähemalt 45 minutiks külmkappi tahenema.

Seejärel kas rulli taigen vormist suuremaks liistakaks, et tainas kataks nii põhja kui servad. Kuna meil Pädastes pole  taignarulli, siis ma oken lihtsalt sõtmedega  muljunud taigna  vormi.

Ahi 200 kraadi peale, taignale küpsetuspaber peale ja küpsetuspaberile mingi raskus- kas riis või odrakruubid ja põhi 10 minutiks ahju. Pärast ahjust tulekut võta surutis ära ja pintselda põhi ja servad munaga üle.

Vahepeal  saab puhastada ja tükeldada õunad ja jätta väikse suhkru ja kaneeliga seisama. Suhkrut suvised õunad palju ei vaja. Õunu ma ei koori.

Õunte peale kreemimassiks on vaja:

1 muna

100 gr suhkrut

100 cl creme fraiche´i

1 spl jahu

4 cl calvados’i

1 tl kaneelipulbrit (suured kaneelisõbrad võivad kreemi sisse ka veel kaneeli panna)

Vahusta muna suhkruga, lisa jahu ja creme fraiche, calvados ja kui soovid, siis  kaneelipulberit.

Kui koogipõhi ahjust välja tuleb, aseta õunad kaunilt peale. Kalla õunte peale kreemimass ja küpseta 180 kraadises ahjus umbes  25 minutit.

Lihtne ja natuke erinev tavapärasest purukoogist.

20160824_172320

Salicornia (soolarohi)või siis samphire või ka merioad…

Pikk ja peenike nagu aeduba, armastab see iidne taim ehk “valevetikas” mereõhku ja seetõttu võib teda leida just merede-ja ookeanite läheduses, kus ta on oma juured kinnitanud  kivi- või kaljupragudesse.

Eestis leidub teda rannasoolakutel ja üleujutatud lääneranniku piirkondades ning läänesaartel. Prantsusmaal näiteks lisaks Atlandi ja Vahemererannikule, võib leida soolarohtu ka Alsace’i , Lorraine’i ja ka Camargueäi soolakaevanduste vahetus läheduses.  Nord-Pas-de-Calais regionis on taim suisa looduskaitse all.

Soolarohi on rikas mineraalainete poolest , sisaldab rohkelt joodi ja vanad prantslased väljutasid selle taime abil neerukivisid.

Just joodi sisaldus on see, miks seda taime tasuks tarbida.  Ma usun, et teda on moekamates toidukauplustes ka saada.

Valevetikas on ta seetõttu, et kuigi tal on pigem vetikale omane maitse ja kasvab ka mere läheduses, on tegemist rebasheinaliste sugukonda kuuluva taimega. Tuntumad rebasheinaliste perekonda kuuluvad taimed on näiteks  punapeet, hanemalts, kinoa ja spinat.

Söödav soolarohi on üheaastane taim (mitmeaastased sordid on väga mõrudad) mis Prantsusmaal  hakkab kasvama sügise lõpupoole  ja vaikselt vegeteerib kogu talve.  Esimene oksad  moodustuvad varakevadel ja siis on taim umbes  6-8 cm. pikk .Küpsena, hakkab taim puitumam, kuid  otsavõrsed on endiselt söödavad ja taim võib  venida kuni  30 cm. pikkuseks.

Augusti lõpupoole tulevad taimele väikesed õied ja soolarohi hakkab meenutama kanarbikku..Siis moodustuvad seemned  ja taim kuivab.

Sali-sool ja cornia-sarv ehk siis soolasarv on tulnud taimekujust, mis meenutab pikka sarve ja olles samal ajal soolane.

Soolarohu tuhka on iidsetest aegadest peale kasutatud  seebi ja klaasi valmistamisel. Näiteks kuulus Süüria- Aleppo seebi  koostiaine on saicornia tuhk. 14 sajandil kasutati salicornia tuhka ka ühe komponendina klaasi valmistamisel.

Mais-juunis võib soolarohtu nautida toorelt, hiljem muutub taim pisut mõrudaks ja teda tuleks mõned minutid vees blanšeerida, et kõrvaldada liigset kibedust ja soola.

Soolarohi on sobiv kaaslane kõikidele mereandidele, kuid sobib ka lisandiks valgele lihale, suppide ja quiche’ide koostisesse.

Klassikalised Prantsuse retseptid kus soolarohtu kasutatakse on, makrelli tartar, kartuli-soolarohu salat aioliga, tabboulehh soolarohu ja merevetikatega.

Tigus me paneme soolarohtu(kui meil teda saada õnnestub) tuunikala tartari juurde- sel suvel  on soolarohu varustamisega hästi  olnud. Kuigi me asume lahe kaldal ja ma olen rannas soolarohtu otsinud, pole minu silm seda Pädaste rannas tuvastanud, siis meie soolarohi ei ole Eesti päritolu, vaid pärit Itaaliast.

salicornia

 

 

Suvi 2016 toiduelamused ja muidu uitmõtteid.

Novembris saab Tigu alustamisest 10 aastat ja arvatavasti me Beaujolais Nouveau päeval ikka tuleme kokku ja tähistame seda, kuid nagu eelmises postituses juba mainisin, praeguseks oleme otsustanud Pädaste projekti lõppedes alalise restorani kinni panna ja edasi mingi aeg ainult pop-up’e tehes aegajalt välja ilmuda. Ehk siis, mina lähen tagasi Saksamaale, noored lähevad jälle erialasele tööle, Pärtlil juba uus restoran olemas kus tööle hakkab.

Pole kadunud ka lootus, et me Uwega lõpuks Portugalis leiame sellise maja, mis mõlemile meeldib ja kus saaks hakata külalistemaja väikese restoraniga pidama. Siiani  pole me kahjuks sellist sobivat maja leidnud, või täpsemalt ühe maja leidsime, aga pole  müüajaga hinnas kokkuleppele saanud.  Septembri lõpus oleme puhkusel Portugalis, siis lähme veel paari maja vaatama, aga siiani ükski maja minuga päriselt kõnelnud ei ole, et vot see on see, mis ma otsinud olen.

Kõigepealt on muidugi vaja võtta sellest töösuvest üks pikem puhkus, sest puhkepäevadega suvi eriti ei hellitanud ehk tööjõuaga oli saarel raske-seega tuli  mitme eest rabada. Tööväsimus tuleb kõigepealt kuskil rannaliival välja pikutada enne kui üldse mingite tulevikuplaanide peale mõtlema hakata.

Suve jooksul pole ma avanud ühtki kulinaarset portaali ega blogi, lugenud ühtegi kulinaarset ajakirja ega kokaraamatut ja eks see kajastub ka blogis- mitte millestki pole olnud kirjutada.

Suvi ise on siiski pakkunud  suisa 2 sellist kulinaarset naudingut, mis eluks ajaks mällu sööbivad.

Esimene neist oli Kuressaares kus istudes Ülle juured Vinoteegis, astus sisse seltskond, kes äsja saabunud vähipüügilt ja palusid meil vähid  keeta ja seejärel aidata neid “konsumeerida” – sellist elamust ma ei mäletagi oma lähiajaloost (ei olnud röövpüütud vähid). Aastal 2002 käisin ma sõpradega  Vahemerel kalmaare püüdmas, see elamus kvalifitseerub samasse kategooriasse.

Teine elamus oli sel nädalal Liival, Koostas, kus üks peremeestest oli käinud kiirreisil Kasahstanis ja kaasa toonud kõiksugu hobuseliha tooteid- külmsuitsu liha ja kazõ’d.

No see Kazõ, mille Kalvarile olid kohalikud naised ja millest omakorda Meelis valmistas roa nimega Bešbarmak, oli ikka elamus küll.

Kõige lihtsamalt seletades on kazõ hobuse soolde topitud vürtsidega maitsestatud hobuseliha, mida on mitu tundi keedetud ja seejärel kas suitsutatud või kuivatatud.

Kazõks valitakse kõrgeima kvaliteediga hobuseliha, parim on 9-10 kuune  emane noorvarss.  Turul näiteks saab hobuseliha vanust määrata rasva värvuse järgi- noorloomal on see valge ja täiskasvanul loomal erkkollane.

Hobuseliha kindlasti üks maitsvamaid lihasid ja hobuseliha puljong pidi ravima haigustest terveks momentaalselt.

Meil küll bešmarmaki juurde oli keedetud metssea rammus puljong, sest hobuseliha konte Kalvar kaasa ei toonud🙂 – aga oli vast elamus!!!

Pilt (intenetist) kazõ tegemisest:

kazü1

Ning meie hobuseliha pidu Koosta terrassil:

20160819_190450

 

 

20160819_195624
20160819_212938

Tigu selleks hooajaks lõpetab ja teeme suure lõpupeo Pikal tänaval.

Teen lühidalt ja konkreetselt:

Meil oli fantastiline suvi looduskaunis kohas, varsti see läbi ja mõtlesime, et miks mitte võtta jälle üks pikem paus ja järelemõtlemise aeg.

Selleks sügiseks ei suutnud me uut pinda Tigule leida-sellist, mille peale sisse astudes ütled- yes, see on see, mis ma kogu aeg otsinud olen!  Siiralt hea meel on, et me kevadel vanale pinnale Vilmsi tänavas tagasi ei kolinud. Vahepeal vilksatas selline rumal mõte peas ja hea, et tuli teine tahtja, keda see pind rohkem kõnetas.

Kui täpsemalt kirjeldada, et millist pinda me siis otsime, oleks vastus- sellist nagu Pädaste meremaja, aga Tallinnas🙂

Ühesõnaga- tahame oma sellele hooaja punkti panna ja teha üks õhtusöök. Kuupäevaks 9.september meie vanas kodus Pikal tänaval ja tuua ka Tallinnasse selle suve Muhu maitseid. Pärast seda on plaanis mingi aeg hinge tõmmata, elu üle järele mõelda ja tagasi tulla mingite asjalike mõtete ja ideedega. Millal, kus ja kellega tuleb Tigu vol.3, praegu veel ei tea.

9.septembri menüü:

1. Värsked austrid

2. Saare moodi tilli- soolavees keedetud jõevähid

3. Punahirve sisefilee, punase veini kaste, metsaseened

4. Õuna krõbedik

Hind 60 eurot/ettemaksuga. Hinna sees ka aperitiiv.

Kohti saab reserveerida kirjutades mulle kristel@tigukohvik.ee.

Koha garanteerib ettemaks.

Väike video meie viimasest vähiteost

P.S. Pädastes töötame kuni 4.septembrini. Nädalavahetusel lubas sooja ilma, on veel võimalus meid saarel ka külastada.

 

 

Pôchouse (magevee kalade hautis)- suur klassik Burgundiast

Ostsin täna paar suuremat haugi ja hakkan kalasuppi keetma…

Tigu tegemised

Pôchouse on super toit kui  kapis on paar pudelit väärikat valget burgundlast ja on peavalu, mida juurde pakkuda. Enamus Eesti toidu- ja veinisobitajaid jahub teile midagi lõhest  või paremal juhul homaarist näiteks mõne vanema Grand Cru  Chablis või   Mersaulti juurde, aga halloo- Burgundias ei ole ei lõhet ega homaari, aga on suured jõed nagu Saône ja  Doubs ja Burgundia klassikalised retseptid on kõik magevee kalade baasil. Burgundia “püssid” valged veinid sobivad superhästi sellise klassiku kõrvale nagu  Quenelles de  Brochet (haugi knellid).  Aga kui kalapoodi on toodud värsket kohalikku kala või on kodus kalamees , siis kui on haugi, ahvenat (sobib ka koha)  ja lisaks kaks rasvast kala nagu angerjas  ja linask (sobivad ka karp ja jõeforell), siis saab teha juba Pôchouse´i. Ja mis kõige toredam- Eestis on need kalad kõik olemas!

Pôchouse  retsept pärineb juba 16 sajandist  ja oli algselt  vaeste kalurite ja paadimeeste toit. Koosneb  ta ju jõekaladest ja…

View original post 306 more words

Ma olen kurb…

Pole ammu kirjutamiseks mahti leidnud- tööpäevad pikad, õhtul niikui pea patja näeb, siis järgmisel sekundil juba norskan nagu toakaaslane Ines väidab. Hommikul kohe tööle ja eile saabus selle suve isiklik suursündmus- 3 vaba päeva järjest!

Tahtsin kirjutada selle suve suurimast leiust- Nasval asuvast Ninnujärve puhkemajast, kus me kordamööda vabal päeval energiat laadimas käima- metsa sees asuv privaatne majake 4-6 le inimesele- saunaga, köögivarustusega, oma järvega, kus saab ujuda või paadiga sõita.

Tõeline pärl! 120 eurot ööpäev- võrdluseks GoSpa standardtuba 2-le juulikuus on 150 eurot!  Rohkem infot siit

Kirjutan eraldi postituse sellest puhkemajast ja jagan pilte lähitulevikus, sest täna hommikused uudised ajasid mul sõna otses mõttes kõik seest keerama- kuidas on see võimalik, et sellisel päeval, rahvuspühal, sellisel kellaajal, lihtsalt sõidab linnas , mis on sõjaväelasi ja politseid täis, veoauto,  ilma et kellelegi see kahtlane tunduks ja jõuab alale, mis autodele üldse suletud. Korda tagaval politseil ei ole automaatrelvi ja seda riigis, kus on 2 terrorirünnakut toimunud. Ma olen hommikust saati jälginud Nice Matin uudiseid  ja jälginud sõnavõtte sotsiaalmeedias ja kõik see tekitab paksu masendust juurde.

Eriti nukker on  sõnavahetus FB-s, kus näiteks üks ajakirjanik avaldab nördimust ja ütleb, et  tal on sellest si…ta–sest usust kõrini  (Cette religion de merde nous emmerde). Ja teine grupp inimesi asub siis kaitsma, et islamil pole sellega mingit tegemist, et ikka peab uurima, mis  oli selle üksikinimese, kes selle koletu teo korda saatis, probleem etc.  Lõpuks ajakirjanik annab alla ja vabandab ning ütleb, et jah, tegemist oli liiklusõnnestusega, lähme kõik nüüd kenasti tuttu ja ootame järgmist korda.

Üldine foon on masendav,  selline rünnak revolutsiooni aastapäeval on tervet rahvust alandav ja sellepärast ei kujuta ete, mis pöörde see kõik võtab😦

Kõige õõvastavam aga tundub, et inimesed hakkavad terrorirünnakutega ära harjuma ja ei mingeid reaktsioone…

Ise kavatsen tsivilisatsiooni tagasi jõudes teha üks ehtne Niçoise salat (Vraie salade Niçoise) ja juua juurde klaasike Bandol roséd ja meenutada oma ilusaid hetki Nice´is. Nagu te nimest juba aru saate, on hulk moekaid variante Niçoise salatist ja on aastaid käinud suured vaidlused, mis Niçoise salat sisaldada võib.  Ka põlised Nice´i linna restoranid vaidlevad, mis koostisosad on õiged, mis ei ole. Kuna algselt oli see salat vaeste toit, siis Gare´i  kvartali restoranid väidavad, et  koostisosad on tomatid, oliivid, anšoovis ja kõik.

Kuna linn aga koosneb rohkematest osadest kui raudteejaama kvartal, siis kutsuti kohale zürii, kes otsustas- Niçoise salati kohustuslikud koostisosad on:

  • tomat
  • keedumuna
  • noore sibula valge osa (cebette)
  • mustad Nice´i oliivid
  • basiilik
  • anšoovis ja/või tuunikala õlis (kuid tuunikala ei ole kohustuslik! )

Komponendid, mida on lubatud lisada, kuid mitte kõiki korraga! Max. 2 lisandit sellest nimekirjast:

  • uba
  • kurk
  • redis
  • lilla artišok
  • mesclun salat
  • punane paprika
  • punane sibul

Komponendid, mis kindlasti pole lubatud:

  • keedetud köögiviljad nagu kartul või aeoad
  • kala, mis pole pärit Vahemerest (heeringas)
  • kastmeks majonees

nizza

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meie Jaaninädala menüü

Eelroad / Starters

Värske Fine de Claire auster sidruni ja šalotiäädikaga 1 tk

Fresh Fine de Claire oyster with shallot vinegar and lemon 1pc

3,00
Valge peedi ja oblika velouté (püreesupp) kitsejuustusilmaga

White beetroot and sorrel velouté (purée soup) with a knob of goat cheese

7,00

Padrón piprad Barcelona turu moodi

Barcelona market style Padrón peppers with sea salt

7,00

Matjes nach Hausfrauenart – neitsiheeringas saksa koduperenaise moodi

Matjes nach Hausfrauenart – German housewife style matjes herring

8,00

Viinamäeteod Burgundia moodi

Escargots Burgundy style

10,00

Veenuskarbid à Bulhão Pato – hautatud või, küüslaugu, laimi ja koriandriga

 Clams à Bulhão Pato – stewed with butter, garlic, lime and coriander

11,00

Parmesani, küüslaugu, peterselli, või ja riivleivaga gratineeritud austrid 3 tk

Oysters gratinéed with parmesan, garlic, parsley, butter and breadcrumbs 3 pcs

11,00

Tuunikala tartar koriandri ja mündiga

Tunafish tartar with coriander and mint

12,00

Niçoise salat – tomat, türgi oad, roheline paprika, mustad oliivid, artišokk, tuunikala, anšoovis, muna, sibul, vinegrett-kaste

Salad Niçoise – tomato, green beans, green bell pepper, black olives, artichoke, tuna, anchovy, egg, onion, vinaigrette

12,00
Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid (kestaga)

Prawns (shells on) pan-fried with chili and garlic

13,00

Pearoad / Main courses

 

Grillitud kuldmerikoger tomatisalati* ja grillitud köögiviljadega

Grilled sea bream with tomato salad and grilled vegetables

16,00

Peetrikala filee kukeseene frikassee ja kartuliga

John Dory fillet with chanterelle fricassee and potato

20,00

Grillitud Black Angus veise välisfilee türgi ubade ja lillkapsaga

Grilled Black Angus beef faux fillet with green beans and cauliflower

24,00

Grillitud lihunikusteik (pr k l’onglet) trühvlivõi, praekartuli ja türgi ubadega

Hanger steak (l’onglet) with truffle butter, pan-fired potatoes and green beans

24,00

Grillitud hobusesteik rohelise pipra kastme, brokkoli, lillkapsa ja türgi ubadega

Grilled horse steak with green peppercorn sauce, broccoli, cauliflower and green beans

32,00

* vanasordi (heirloom) tomat

*heirloom tomatoes

Dessert

 Sorbett: sidruni, rohelise õuna või mustika

Sorbet: lemon, green apple or blueberry

4,00

Rabarberi kook pehme beseekattega

Rhubarb cake with soft meringue topping

4,50

Bourbon-vanilje jäätis Saaremaa maasikatega*

Bourbon-vanilla ice cream with Saaremaa strawberries*

6,00

Nõgese-maasika* biskviittort

Nettle and strawberry* sponge cake

6,00

Manhattani toorjuustukook maasikatega* ja mustikatega

Manhattan cheesecake with strawberries and blueberries*

7,00

Brillat-Savarin juust mahemee, kreekapähklite ja rosmariiniga

Brillat-Savarin cheese with ecological honey, walnuts and rosemary

7,00

 

Tapas-taldrik: Roquefort, Pecorino, Prosciutto, hane rillette, rohelised oliivid, päiksekuivatatud tomatid, kornišonid

Tapas-plate: Roquefort, Pecorino, Prosciutto, goose rillette, green olives, sundried tomatoes, cornichons

20,00

 

*Saaremaa Rautsi talu maasikad

*Strawberries from Rautsi Farm in Saaremaa

wp-1466599001450.jpg
grillitud hobuse steik (280gr)
wp-1466599065747.jpg
Praetud peetrikala

Eufooria vahele kriitikat ehk maailma parimad restoranid valitud.

Eile valiti jällegi 2016 aasta  maailma top 50 restorani. Võitjaks osutus Itaalias, Modenas asuv restoran “Francescana”, teisele kohale platseerus  Kataloonias, Gironas asuv  El Celler de Can Roca  ja  mitmeid aastaid esikohal olnud Noma oli kukkunud 5-le kohale. Kukkumine oli ka Sao Paulos asuval Alex Atala restoranil DOM, kes kukkus  üldse esikümnest välja. Kukkusid allapoole või  üldse välja palju häid restorane, et kergitada ettepoole restorane, kes sponsoritega seotud.

Nagu teada, ei vaimustu kõik kulinaaria inimesed sellest iga-aastasest ” Nestle” suurkorporatsiooni veefirma “Sanpellegrino” rahastatud võistlusest.

Minu üks lemmikblogija,  ajakirjanik ja vabakutseline toidukriitik  Vincent  Pousson, on täna hommikul juba  teinud postituse “Kus oksendada aastal 2016”.  Ta ei protesteeri enam, vaid mõnusa musta huumori ja satiiriga pikitult  avaldab oma arvamust ning prantslaste teine kulinaariaportaal “Atabula”, mis ei ole kellegi poolt sponsoreeritud, teeb karmi kriitikat esikohalele tulnud restorani pihta. Tõlgin osaliselt siia neid kahte blogi.

Vincent kirjutab:

Frankofoobseim (frankofoobia- hirm prantslaste või kõige prantsuspärase ees).kui iial varem,  säraga “puuderdatud”, esitletakse  astronoomilise rämpstoidu sõprade ehk kaabakate poolt  “väljahautud” 2016 aasta maailma restoranide pingerida. Sel aastal on Nestle sõbrad otsustanud, et võit sõidab Modenasse. Vincent ütleb, et pole küll ise Massimo Bottura restorani külastanud, kuid tema head sõbrad on nimetanud sealt saadud toiduelamust absurdseks. Seega Massimo Bottura pääseb seekord Vincenti teravast sulest kergemini, kui vennad Roccad, kes paar aastat tagasi võitjaks pärjati ja kus restoranis Vincent ise oli söönud, AquaPanna vett joonud toidu kõrvale ja lõpetuseks tassike  Nescafe espressot joonud. Nagu arvata võis,  tuli säält vaid rämedat sõimu.

See,  et restoran Mirazur,  mis asub Mentonis (Prantsusmaa) kõva tulemuse on teinud,  teda põrmugi ei üllata, sest kuidas see saakski teisiti olla, kui see restoran sel aastal just tähistas 10’t sünnipäeva Nespresso egiidi all.

Samuti on suure hüppe ettepoole teinud teine Vincenti arvates Barcelona halvim restoran Ticket, keda toetab Hispaania suurim õlletootja Estrella Damm ja kes on ka World top 50-e uus sponsor.

Sellega seoses, vaadale nimekirja- Hispaania restorane on seal palju.

Nimekiri siin

Kõva tuld annab võitja pihta  kulinaariaportaal Atabula, kes pealkirjastab oma artikli
Massimo Bottura (Osteria Francescana, Modène) : quelques gadgets, des couleurs vives et puis rien. Rien de rien. Eesti keeli: Massimo Bottura: mõned vidinad, erksad värvid ja muud midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Autor võrdleb restoranist saadud elamust  elektroentsefalogrammi protseduuriga (EEG), kus “pungad” on pooles mastis ja aparaadi taga olev Massimo Battura protseduur on patsiendile muutunud valusaks, mõrudaks ja sügavalt ebameeldivaks. Ometi peaks (võiks) 3 Michelini tärni restoran ja aastaid maailma parimate restoranide topis olev restoran tagama kasvõi  miinimum sööginaudingu.

Menüü seeriast “Sensatsioon” esitleb näiteks 1 (ühte) austrit! Auster, mis võrgutab sööjat tavaliselt oma tekstuuri ning joodi ja erinevate mereliste maitsebukettide seguga, oskab  sealse restorani dirigendi käe all muutuda mitte millekski-ei värskust, ei tekstuuri–esimene sõna,  iseloomustamiseks meenub,  on uppunud.

Suur krabi taldrikul joonistatult , angerjat saadab maitsetu polenta, kala ujub maitsetus tomatikastmes. Ceasari salat, mis oleks võinud olla huvitav kuna oli huvitavalt presenteeritud, kuid maitsestamine ja kaste oli nii suvaline, et tulemus oli 0,  lasagne pasta oli liiga lõtv ja jahune, liha küll sees oli suurepärane, kuid kastme intensiivne maitse suutis liha tappa ja nii võis viriseda iga toidukäigu kallal kuni magustoiduni.

 

atabula

Pildil: näited maailma parima restorani toitudest

Mis juhtus siis mustkunstnik-kokaga, kes kliendile sensatsiooni lubas?

Massimo Battura armastab kunsti ja kunsti reinterpretatsiooni  taldrikul.  Et see diskursus töötaks. ei piisa ainult koka ja kunsti omavahelisest dialoogist, vaid  peaks mõtlema ka sellele kodanikule, kes seda kunsti sööma peab ehk restorani kliendile-sööjale. Sööja  vajab peale värvide ja kunsti ka maitset!

krabi

Identiteedi nõue kõrgelt auhinnatud kokkadele on arusaadav. Kokad otsivad oma käekirja  ja  arvavad, et peavad  kliendile pakkuma mitte süüa, vaid mingit kogemust. Tippkokkadele tähendab kokkamine seega nii kunstilist kuid vahel ka poliitilise sõnumi edastamist.  Kui üks peakokk nagu  Andoni Luis Aduriz (Mugaritz, Baskimaa) pakub kõiki oma 24 rooga ilma ainsagi köögi- ja puuviljata, siis toiduga saadetakse kliendile sõnum..  Sööja jaoks täiesti absurdne, kuid nagunii tuleb klient sellisesse kohta vaid 1 kord nn. uut kogemust saama.

Väga paljud peakokad sellest maailma TOP 50st on pigem kunstnikud, kes armastavad kulinaarseid akte ja nn. kulinaarset eneserahuldust, mida uhkelt serveeritakse (restorani) ruumides, mida võiks nimetada pigem tagasihoidlikeks.  Massimo Battura ja teised selle koolkonna tegijad- palun pidage meeles üks oluline pisiasi -lisaks kulinaarsele onanismile, eksisteerivad kliemdid, kes soovivad, et  te lihtsalt kokkaksite oma kahe käe, südame ja peaga ja ei teeks kunstiakte.

Enda poolt lisan, et nimekirjas on siiski nii mõnigi päris tore restoran. Massimo Battura käis eelmisel aastal Tallinnas Sauce konverentsil ja oli olnud särav esineja.

Where to eat in Muhu ?

Kõigepealt muidugi meie juures Tigu by the Seas, sest meil on rikkalik menüü ja kõige ilusam terrass tervel saarel🙂

padaste

Meie menüüst leiab mereande, kalu, taimetoite ja mahe farmi liha. Grillile hakkame panema  ka kohalikku mahedat Saaremaa veist,  Sandla Karjamõisast.  Nende tõupuhtad maheveised on kasvanud poollooduslikel rannakarjamaadel ja loopealsetel, toitunud suvel mereäärsest taimestikust ja rüübanud joogiks merevett. Veiste  elu on olnud stressivaba, lisasööta ja ravimeid ei anta.. Talvel on söödaks mahehein ja mahesilo.

Samas me ei sea eesmärgiks, et toode peab olema kohalik. Meie eesmärk on, et toode peab olema mahe ja kui kohalik turg parasjagu seda ei paku, siis pakume välismaist. Aed- ja köögiviljad tulevad suvel Rautsi talust.

Selle suve hitiks on kokteil Hugo-vahuvein, leedriõie siirup, münt, laim  ja mullivesi. Lahja ja maitsev. Lisaks on meil suur dzinnivalik, head toonikud.  Veinivalik on  ka superluks-need, kes eelmisel aastal nutsid  veinivaliku üle, mille üle ei olnud meil sõnaõigust, peaksid sel aastal küll rahul olema. Meil on ka suurepärane klaasiveinide valik.

Alexander, kindlasti parim gurmeerestoran saarel. Internatsionaalne köögimeeskond, chef de cuisine Matthias Diether’i juhtimisel, pakub ” La cuisine innovante’i” , baasiks meie Läänemere saarte tooraine ja köök. Mina isiklikult olen täielikus vaimustuses nende krõbedast põdrasamblikust, mis oli üheks lisandiks pardiconfit juures, mis pakuti peakoka tervitusena.

Muhu Kalakohvik, Liiva keskuses. Toolid on juba õuess, kuid kuskil pole infot, kas nad on juba avatud. Aga kindlasti kohe-kohe avatakse:)  Koht kuhu peab kindlasti minema-aus kohalik söök!

Täiendatud: Kalakohvik avatud! Avatakse kell 12.00, sulgemisaeg sõltub ilmast, rahvahulgast, pererahva jõudlusest jne, aga perenaine ütles, et kl 18ni enamasti üritatakse ikka olla.

13444082_10153463328460683_778380871_n (1)

 

Muhu restoran,  Liiva keskuses, avati üleeile. Arvatavasti on tore koht, kus käia koos kohalike külainimeste ja suvitajatega suurelt ekraanilt jalgpalli vaatamas. Ei ole veel neile külla jõudnud, aga kuna meie elamine on ka Liival, siis kindlasti me jõuame sel suvel mitmeid kordi sinna.  Eelmisel suvel toitu rahvas ei kiitnud, vast on restorani nimi see, mis kriitikat tekitab. Kui kõrtsiks ennast kutsuda, siis ei pahandata pubitoidu peale.

Täiendatud: Väga vahva koht ja söök maitsev! Peremees ütles, et menüü täieneb, terrassile seatakse üles barbeque ahju. Isegi küüslaugu leivad olid siin nipiga ja väga maitsvad! “Aitab” söömiseks ka ilma jalgpallita🙂 Sel aastal kannab restoran nime Koost, mis muhu keeli lusikat tähendavat.

13441511_10154285016343308_415241243_o

Kohvik Koek ja Moes– siin oleme me juba mitu hommikut käinud ja oleme rahul- kodused pirukad, super hea heeringa võileib, kodune kartulisalat. Asub meierei majas, samas uksest kus asub Muhu Leib.

Muhu Veinitalu  esineb sel aastal igapäevaselt tagasihoidliku menüüga, aga  süüa saab. Menüüs on olemas  kala päevasaagist.  Nende missioon ongi pigem lugusid ja legende rääkida- sellest, mis oli ja sellest mis gigantsed plaanid koha omaniku väimehel selle kohaga on.  Vahva oleks kui ideed saaksid teoks, skeptikuna ma nende teostumisse muidugi ei usu, aga samas hoian pöialt, et mul ei oleks õigus, sest mis mul veini armastava inimesena saab selle vastu olla kui tulevikus Muhu vein teeb Burgundia veinile ära🙂

Nädalavahetustel on seal huvitavaid  esinejaid koos koopalamba õhtusöökidega.  Minge kuulake neid fantaasiarikkaid  lugusid oma kõrvaga!

Lõunarannasadama kohvik– pakutakse suppi, tortillasid ja jooke.

Muhu kalapoe ette ehitatakse ka burksiputkat parasjagu.

Rohkem ei oskagi midagi soovitada, kindlasti hakkan seda postitust täiendama. Jutud käivad, et Liivale tuleb ka  liharestoran, mis kohe-kohe avatakse- ootame pikkade silmadega ja anname teada! Mida rohkem kohti, seda enam on põhjust saarele tulla!

Ühesõnaga- Muhus suvel nälga ei jää, ei ole nii hull nagu kevadel Alexandri peakokale soovtiati praami peale sööma minna kui ta uuris kus Muhus peale Pädaste veel süüa võiks saada🙂

P.S. Kuna tegemist ei ole sõltumatu väljaandega, siis loomulikult on Tigust kõige pikem jutt  :)

Oleme Pädastes end sisse seadnud

Nädala alguse pakkime-kolimine-lahtipakkimine on nüüd möödas, kolimisväsimus välja magatud ja nüüd juba naudime vaikset mõnusat kulgemist kaunis mõisakompleksis, mere ääres, looduse ja linnulaulu keskel. Tööd on rõõm teha, kui kõik on hästi organiseeritud ja töötamiseks on kõik tingimused loodud. Sel aastal ei ole mõnus ainult kliendil, vaid saame ise ka täiel rinnal nautida.

Mida pakume? Esimese nädala menüüs on austreid, kaheksajalga, veenuskarpe, Niçoise salatit grillitud tuunikalaga, bouillabasse, viinamäe teod jms. Pearoogasid on esialgu tagasihoidlikult: grillitud dorada, praetud peetrikala filee, vasikamaks ja Black Anguse faux-filet. Magusast pakume uudisena Peâche Melbat  vaniljejäätisega, mis tehtud ehtsa Madagaskari Bourbon vaniljega.

Elamine on meil Liiva “banlieue’s”ehk äärelinnas, kus ka kõik ööbimiseks vajalik olemas.

Mõned pildid saabumisest avamiseni.

 

 

Pisco sõda

Mis on pisco?

Pisco on Peruu ja Tšiili viinamarjapõhine destilaat ( eau-de-vie või hispaania keeles aguardiente), mis  on kahe maa vahel kõvasid pingeid tekitanud. Mõlemad riigid väidavad pisco olema originaalis just nende oma ja et teine maa on neilt selle “varastanud”. Ma küll päris hästi aru ei saa, mida  täpselt varastada on- igal pool maailmas tehakse puskarit, aga vaidlus käib nimelt selle üle kes hakkas viinamarja puskarit varem just piscoks nimetama.

Mina käisin Tšiilis 2012 ja jõin esimest korda pisco sour’i ja sain pika loengu osaliseks, et antud kokteil on sündinud Tšiilis, nii nagu piscogi ning peruulased on lihtsalt vargad. Wikipedia seda juttu ei kinnita ja väidab, et kokteil sündis siiski Peruus.

Täna lugesin jällegi pisco uudist  ja nimelt  Tšiilist oli leitud arhiividokument, mis kinnitab, et pisco on Tšiili oma. Leiti dokumendid aastast 1773, milles  kinnitati, et Tšiili müüs Hispaaniale piscot. See on sajand varem kui Peruus sõna pisco kasutusele võeti. Dokumentidest on selgelt aru saada, et pisco all mõeldakse brändit ( eau-de-vie). Lisaks viitavad Tšiili ajaloolased, et kaubamärki “pisco”  hakati Tšiilis pudelitele märkima aastal 1882. Peruul on tõendeid pisco siltide kohta alles aastast 1922.

Avastus pani muidugi kohe Peruud, kes peab piscot oma rahvuslikuks uhkuseks, reageerima: Pisco ajalugu algab Hispaania kolonisatsiooniga 16-l sajandil,  kui hispaanlased istutasid viinapuud Andidesse. Peruu ajaloolased väidavad- see on Peruu, kes “leiutas” pisco. Nad viitavad, et  algul  ei kasutatud sõna piscot nimetusena, vaid öeldi aguardiente de pisco (aguardiente- põlev vesi) Kuid pisco on raudselt Peruu sõna- neil on vetehaldjas Pisco ja samuti geograafiline asukoht- Pisco sadam jääb Peruu aladele.

Tšiili ajaloolased lükkavad peruulaste väite ümber, öeldes, et üks asi on aguerdiente, teine asi on pisco. Peruus tehti nn. põlevat vett ehk alkoholi, mis saadi viinamarjaveini destilleerimisel. Kuid sel riigil pole dokumente enne aastat 1825, mis kasutab mõistet “pisco”. Järelikult on pisco Tšiili oma.

Täiesti kummaline sõda kahe riigi vahel, kes on otsinud õigust isegi  Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioonist.  Näiteks ei kakelda selle pärast, kus maalt on pärit kartul või Ladina Ameerika riikides tuntud magustoidu üle, millel  nimeks  Suspiro limeñ (Lima ohe).

Pisco sour on mõnus kokteil ja meil Tigus ka saab, kui Ineselt ilusti küsida . Meie pooli ei vali, kas õigem on Tšiili või Peruu tulivesi. Maitseb ta hästi!  Salud!

piscosour.jpg