Olen saanud mitmeid sõbralikke Sõbrapäeva kutseid restoranidesse- mõned teevad suisa pühapäeval end ektra lahti  selle niiiiiii tähtsa sündmuse puhul. Ja miks ka mitte- kui kliendilt on võimalik raha kokku koguda, siis seda tulebki teha   Kindlasti on menüüs kammkarp ja sholaadi glasuuriga maasikad- romantika tipp!

Meie seekord sõbrapäeva ei pea, sest peale selle,  et ta jääb pühapäevasele päevale, on juba teisipäeval vastlad ja see on palju uhkem päev ja just toidu mõttes.

Need, kes armastavad toite, mida tõesti vaid kord aastas keedetakse- neid ootame Tigusse teisipäeval. Mul on okrad tellitud- nii et tuleb ehtne Mardi Gras Gumbo menüüsse Aga teeme ka oasuppi suitsukootidega ja ehtsa vahukoorega vastlakuklid saavad olema…

Niisugune peab olema “rasvase teisipäeva” rongkäik, mida me tahaksime Vilmsi tänaval näha:

Rivetto veinid on taas kord äramärkimist saanud.

Ise isiklikult pean lugu nende Barbera d’ Albast, mis meil aegajalt ka klaasivein on.

Siin aga väike mosaiik puhkusest Rivetto veinimõisas:

Pildil, kus rohkem rahvast,  on tegemist Serralunga külapeoga. Kogu külarahvas oli kohal, ukse peal maksti mingi 25 eurot nägu ja selle eest olid külanaised süüa teinud ja peremehed olid oma veinid joomiseks toonud…. väga tore oli!

Ja siin Rivetto kodulehelt võetud pilt kuidas näeb see viinamägi välja sel talvel:

menyy_9.veebruar

Uskuge või mitte, aga selle foto olen teinud veebruaris 2006  Bouziguesis, minu lemmik austrirestoranis….

Laupäeval oli Tigu suletud- põhjus oli aus, nimelt oli meil 15-s pulma aastapäev ja mõtlesime seda Tigust väljaspool tähistada. Kuna sellist lennuliini meil pole mis laupäeva hommikuks näiteks Barcelonasse või Pariisi jõuaks ja pühapäeva õhtuks tagasi ja isegi suure pingutuse peale ei suutnud ma Tallinnas välja mõelda kohta,  kuhu ma väga minna tahaks, siis nii see Tartu mõte sündis.

Ööbimine oli meil Ülikooli tänava uues hotellis Antonius. Ilu on sinna hotelli kõvasti tekitatud: antiik ja roosikestega tapeet ja sametit volditud igasse võimalikku nurka. Silma aga riivas toa kapi peale asetatud 2 veinikest. Miks peaks mingi vein, mida kliendile tasuta ei pakuta, kapi peal vedelema, eriti kui ta on Chablis. Miks ta pole külmkapis? Chablis kõrval asetses veel Faiveley punavein -mõlemad  tooted siis  härra Kasela veiniportfellist.  Mulle  sedasorti reklaam ei meeldi, aga las olla..

Teenindav personal oli lahke- mulle tehti isegi mu isiklik “papagoi kokteil” valmis, mis ilusasti tuppa serveeriti.

Pildil restoran-samas ruumis serveeritakse ka hommikusööki.

Varemtehtud eeltöö põhjal välistasime õhtu veetmiseks 2 kohta: Truffe ja Volga.

Inimesed, kes Tartu restoranieluga rohkem kursis, ütlesid, et mulle need kohad ei meeldiks. Igatahes piilusime mõlemisse sisse ja mulje oli küll Eighties Coming Back;  nagu vanasti Kännukukk või Vana Toomas-bänd mängis ja rahvas tantsis. Noorematele inimestele võiks see meenutada Soome laeval olevat melu…Kuigi selline muusikavärk on tore, siis õhtu veetmiseks eelistan ma ausamat toitu kui pingutatud pool-gourmet ja kodune teenindus on ka  südamelähedasem kui rabedalt väljatulev kõrgklassi teenindus.

Igatahes oli meie esimene koht kuhu sisse astusime juba vana tuttav Gruusia saatkond. Nalja pärast võiks öelda, et kuna nende ahju värv sobis mu pluusi värviga kõige paremini kokku, siis valisime selle koha

Aga see vein, mis ma pildil peos hoian, on tõeline pärl. Tegemist Teliani Valley Cabernet-Saperavi seguga ja kuna vein on niššitoode, siis on tal ka kõvasti hinda. Nimelt maksis ta antud söögiasutuses 640 krooni pudel.

Kuna vein väärib tutvustamist, siis tellisin seda homseks Tigusse ja me paneme ta klaasiveiniks. Omahind on veinil kõrge, aga  Dunker, kes veini maale toob, teeb “natuke alla ka “, siis tuleb meil ta klaasihinnaks 120 krooni ja pudelihinnaks 550.-

Eelroogadeks sõime nagu ikka baklazaane pähklikastmega ja hatšapurit.Lisaks oli väga huvitav ja hää roog gadazelili-Suluguni juust keedetud piparmündiga maitsestatud piimas.

Lambaliha šašlõkk jäi aga kõvasti alla meie Vilmsi tänava Argo baarile. Lõppkokkuvõttes pole sellest miskit: emotsioon oli hea, vein maitses hää ja eelroad olid võrratud.  Toredad on ka toostid, mis Gruusia veinikultuuri osa. Üks tore toost nende kodulehelt:

Kes on tõeline mees?
See, kes tõuseb voodist selleks, et puhata.
Joome siis tõeliste meeste terviseks!

Gruusia kohast jalutasime La Dolce Vitasse ja selle koha kohta võib öelda, et hinnatase on siin küll hea. Pudel Barolot maksis vähem kui eelpool nimetatud Gruusia vein. Barolo aga paraku ei olnud joodav… 2003 aasta vein kipubki Barolo jaoks vähe noor olema, aga kuna asutusel ei olnud ka korralikku dekantrit, siis kandilises mahlakannus me teda lahti õhutada ei suutnudki.  Ka viimased sõõmud juba 45 minutit seisnud veinis olid täis toorest parki ja vein oma õiget palet meile ei ilmutanudki.

Ma isegi ei oska öelda, mis mulle seal Dolce Vitas puudu jääb, käisime ka suvel sealt  korra läbi. Paljud peavad seda Tartu parimaks kohaks… Kuna olen seal vaid 2 korda käinud ja viimasel nädalavahetusel me ei söönud muud kui oma Barolo juurde proscittot ja juustu, ei ole ma õiglane hindaja, aga mulle tundub, et toit võib seal ju itaaliapärane olla ja sisustus itaaliapäraseks tehtud-aga lähed sisse ja ei ole Itaalia trattoria feelingut. … Aga see on lihtsalt minu tunne ja see ei tähenda, et koht halb on.

Tuisutopsi läksime võtma Noir’i. Ilus koht! Väga ilus sisehoov! Mina jõin Benedictine’i- igavesti tore jook ja lugesin menüüd:

Caesari salat kanafileega,  Soe kanasalat, grillitud kitsejuust punapeedi ja köömnetega….broccoli-juustu supp…Veise sisefilee bataadigratääni ja portveinikastmega … ehk kõik olemas, et  sisse saada “moodsat klienti”

Suvemööbel ootab Noiri õuel lume sulamist…

Kokkuvõtteks võiks kõigile soovitada nädalavahetuseks Tartusse minna söögikohti külastama.  Rüütli tänavalt, Raeplatsilt ja Kompanii tänavalt leiab  toredaid kohti veel ja veel…

Kui me poleks nii ületöötanud ja väsinud olnud, oleksime veel Maasikasse ka läinud. Aga see jääb järgmiseks korraks.

Tahtsin kirjutama hakata oma Tartu nädalavahetusest, kuid hommikul televiisorit avades tabas mind šokk- kanalilt kust ma hommikuti olen harjunud vaatama Prantsuse hommikutelevisooni ehk siis France2 pealt tuli mingi venekeelne Eurosport! Mõtlesin, et heaküll ehk on kanalikesi ümber tõstetud, aga ei- lihtsalt sellest kanalist on loobutud….

No nii kodanikud STV-st, mul on nüüd teist totaalsiiber- neid RUS kanaleid on juba ebaproportsionaalselt palju ja sellised üllatused on väga ebameeldivad!

Ja nende kodulehel selline uudis:

Rõõmuga teatame, et alates tänasest alustas STV telekanali Eurosport 2 edastamist!
Hetkel on kanal vaadatav ainult Tallinnas elavate KTV Kodu paketi omanikele, kuid homsest on Eurosport 2 nähtav kõikidele KTV Kodu paketi tellijatele üle Eesti.
Tallinnas asub Eurosport 2 sagedusel 663,25 Mhz, France 2 kanali asemel.

Olen tres en colère… või nemad teatavad rõõmuga—-urrrrrrrrrrrrrrrrrr!

“Minu Maroko”

Minust on märkamatult saanud Minu sarja raamatute fänn- ei ole veel Mongooliat, Alaskat,  Nepaali ja Taid- seda viimast ma mõtlesin mitte osta, aga nüüd lugedes “Minu Marokot”, tundub et oleks paras tasakaalu tagasisaamiseks lugeda Mai Loogi sekssubjektiks olemist.

“Minu Maroko” võiks olla väga hea reisi-ja kultuuriraamat, aga paraku on raamatu autoril mingi kana kitkuda arvatavasti  Eesti meestega, kes talle vist tähelepanu pole(piisavalt) pööranud ja seetõttu saavad materdada peale liiderlike lääne meeste ka  blondid ja sinisilmsed naised, kes kole kergemeelsed on… Ma pole ammu nii vastuolulist raamatut lugenud-  umbes 3 korda olen raamatu plaksuga kinni löönud ja mõelnud, et nüüd aitab, aga siis järgneb väga tore kirjeldus kellegi elamisest või turust või perekonnast ja ikka loen edasi… Nii aga kui hakkab mingi islami ülistamine ja lääne inimese materdamine, lähen ma vihaseks. Olen ka nimelt nagu see prouagi 3 aastat Prantsusmaal õppinud ja mitte ühtegi sellist alandavat kogemust, mida raamatu autorile  Kätlin Hommikule Sorbonne’i õpingute ajal meeste poolt osaks sai, mina Prantsusmaal tunda pole saanud.  Ainsad vastikud tähelepanuavaldused, mis naist tõesti solvata võiksid, tulid alati nende tema kiidetud moslemite poolt. Ja pole ma iial ringi lipanud nabani dekoltee ja olematu seelikupikkusega, milles raamatu autor  kõiki blonde süüdistab…

Autori õpingute aega jäid ka tragöödiad Pariisi äärelinnades, kus moslemitest meeskodanikud panid noori naisi elusalt põlema kuna need “sõna ei kuulanud”. Sellest ta raamatus juttu ei tee, kuna see näide ei sobi räpase poliitika ja harimatusega, millega kõike vabandatakse- vaid konkreetselt islamist tulenevale naisele koha kätte näitamisele.

Lugege nüüd hoolega läbi järgmine lõik raamatust:

...„Sellepärast olin mitu aastat kategooriliselt keeldunud end sidumast, isegi kui abieluettepanek tuli mošeeloengu käigus. Ma mõtlesin alati: „Mida ta minust teab? Ta eitunnegi mind, näeb vaid mu siniseid silmi!“ See ongi põhjuseks, miks minu netisõbra, marokolase Mustapha ettevaatlik ettepanek mulle palju rõõmu valmistas ja ma selle ka vastu võtsin. Temaga olin ma rääkinud, ilma et ta oleks mind näinud. Ta ei teadnud, et olen blond ja sinisilmne, ta teadis vaid minu põhimõtteid ja elufilosoofiat. See oli mees, kelle kõrval rahulikult vananeda. Loomulikult vahetasime seejärel ka fotosid – igaks juhuks, sest abielu mehe või naisega, kes kohe üldse füüsiliselt ei meeldi, ei ole ka mingilahendus. Suhtlesime nii üle aasta, kuni ma ülikooli lõpetasin. Seejärel viis mu tee Kuveiti, kus Mustapha parasjagu töötas!“

Mina, andke mulle minu tähenärimine andeks, loen sellest lõigust välja, et need vastikud räpased mehed, kes meie moslemist Eesti neiule ligi ajasid, said olla vaid moslemid- mida kuradit need prantslased seal mošeeloengul tegema oleks pidanud?

Ja kõige tähtsam- nii suur kiidulaul kui selles raamatus Marokole, islamile ja sealsele rahvale lauldakse, loen ma hiljem ajakirjandusest, et autor pole oma 5 aastasest abielust Marokos aastatki elanud ja on oma moslemist abikaasaga siia vastikute blondide sinisilmsete ida-eurooplaste juurde Eestisse kolinud..

Miks selline haritud naine Marokosse lapsi ja naisi harima ei jäänud, sest nagu ta ise oma raamatus ütleb:

Prohvet Muhamed on öelnud „kui kasvatad poja, siis kasvatad mehe, kui kasvatad tütre, kasvatad ühiskonda.” See tähendab, et läbi naise läheb ühiskonda palju enam, kuna ta tegeleb laste kasvatamisega. Kui naine on harimatu, siis jäävad ka lapsed mingil määral haridusest ilma ja laste läbi kogu ühiskond.

Mina arvan, et Marokole on ühte haritud naist rohkem vaja, kui eestlastele islamijutlustajat. Ja see avaldus ei tule kartusest või vihkamisest, vaid tõdemusest, et eestlased on haritud rahvas, kui islam kedagi meist mingil päeval tõepoolest huvitama hakkab, oskame me selle kohta ka infot hankida… Autor ise ju väidab, et tema eluks on islam- palun öelge, miks siis Eesti, mitte Maroko? See küsimus on samast rubriigist, et miks taimetoitlane küsib liharestoranis taimetoitu ja miks moslem kolib Marokost Eestisse elama ja hakkab oma moslemi juuri just siin ajama? Ja miks nimetatakse Eesti rahvast kitsarinnaliseks, kui ta ei soovi Tallinna linna uut mošeed? . Järgmiseks tulgu veel välja teatega, et segaujulad ja miniseelikud solvavad neid ja ka sealiha ja seapildid on taunitavad. No kujutage nüüd hetkekski ette, kas see oleks Tallinnas normaalne, et 5 korda päevas hakkaks   minareti tipust  muezzini-kutse palvusele üle vanalinna kõlama?  Miks keegi üldse tuleb sellise asja peale, et sellist asja tahta?

Tean, et sai vastik rassistlik jutt kokku, aga raamat oli ka rassistlik…oleks autor selle lääne mahategemise ja islami ülistamise välja jätnud, ütleksin, et see on üks  parimaid Minu sarja raamatuid…

Pilt on pärit Eesti Ekpressist

Jutt sai segane, aga lugege raamatut, siis saate aru, millest räägin.

Raamat läheb ka Tigu riiulisse, sealt saab teda laenutada…

Täna jällegi saabus meile korralik kogus sinimerekarpe ja teeme neid 4-l erineval viisil kuni karpe jätkub..

Tänane menüü:
6 värsket austrit sidruni ja shalottsibula äädikaga
Moules marinières: Sinimerekarbid Prantsuse moodi valge veini-ja maitseainetega keedetud.
Sinimerekarbid itaaliapäraselt tomatikastmes
Sinimerekarbid hispaaniapäraselt Chorizo-ja tomatikastmega
Sinimerekarbid taipäraselt ingveri-chilli-ja koriandriga
Chilli ja küüslauguga praetud krevetid
Grillitud tiigerkrevetid küüslauguõliga
Grillitud habemenoakarbid (razor shell) küüslauguõliga
Veenuskarbid(clams)portugalipäraselt laimi ja koriandriga
Tuunikala tar-tar mündi-laimi-koriandri-sibula-oliivõliga
Viinamäe teod Burgundia stiilis*
Rukkijahus paneeritud ja praetud sardiinid

Rosmariini ja sidruniga küpsetatud kuld-merikoger (seabream)
Prosciuttosse mähitud ja küpsetatud huntahven (seabass)
Praetud mõõkkala filee (swordfish) Roquefort’i kastmes
Praetud väikesuulest estragonivõiga
Küpsetatud pardikoib rohelise salatiga
Grillitud veise välisfilee oliivi-trühvivõiga

Peale selle on täna küünlapäev… Vanarahva tarkuse järgi olla see tore päev, kus naised läksid kõrtsu ja mehed pidid kõik naistetööd tegema Nii et naised -Tikku!

Oleme Paulo ja Kristiina pool juba mitmeid kordi ja mitmel erineval moel soolaturska valmistanud. Abiks on alati olnud see tore retseptiraamat, mida me pildil Pauloga väga tähelepanelikult uurime…

Eile, järjekordsel õhtusöögil tegime seda kala eelroaks ja roa nimetus Bacalhau à Gomes de Sá.

Portugalis on nii palju huvitavaid veine, mida ükski teine veinimaa ei tooda. Punastest eriti kuivadest vahuveinidest võiks teha eraldi postituse;  eile oli Paulo meile valinud 3 veini eelroa juurde maitsmiseks. Need olid 1 valge vinho verde Loureiro viinamarjast, Solar de Serrade punane  vinho verde(serveerimistemperatuur nagu valgelgi veinil nii 6-7 °) ja üks tamme saanud valge Dâo piirkonnast, mille nime ja pilti mul pole, aga oli tore vein. Minu lemmik oli valge vinho verde…

Küll aga tahaks eraldi esile tõsta väga mõnusa apero- valge kuiv porto, mida pikendatud Schweppes’iga.

Põhiroaks olid noorlooma ribid, mida oli hautatud mõnusas piprases  kastmes ja juurde tuli ära proovida suisa 6 punaveini (tõe huvides olgu öeldud, et me ei joonud neid veine ära, vaid degusteerisime- vastasel juhul oleks ma täna surnud ja neid ridu ei kirjutaks )

Punaveinidest oli minu absoluutne lemmik Costa de Pombal 1999. Selle veini jaoks siis viimane aatakäik kui teda valmistati vanaaegsel meetodil: kõik kasvanduse viinamarjad aeti ühte vaati ja pressiti mahl ja alati oli üllatus, milline vein siis välja tuli.  Aastal 2000 aga muututi moodsaks ja hakati veini tootma nagu kogu kommertslik veinitööstus seda teeb: kõik viinamarja sordid pressitakse eraldi ja siis hakatakse mahlasid kokku segama- see võimaldab saada ühtlasema kvaliteedi, sest vastavalt aastale hakkab veinimeister mängima,  mis viinamarja ta rohkem peab lisama. Minu arvates on see vana meetod aga kindlasti palju põnevam ja üllatusi valmistav ja eks nn. taluvein, mis endale toodetakse, on ju ikka sellel meetodil.  …  Costa de Pombal alates 2000 aastast, vahetas ka sildi siniseks. Paulo kahjuks seda punase sildiga haruldust ei müü, need on ta isiklikus veinikogus…

Väga tore oli ka Bairrada vein, mis tehtud baga viinamarjast.

Kõige kuulsam vein oli eile 2007 Casa Ferreirinha “Esteva” Douro. Vein on nimelt Wine Spectator’is maailma Top-100-s  minu arvates esimese 10 hulgas. Viinamarjad on Touriga Francesa, Tinta Roriz ja Tinta Barroca. Isiklikult minu jaoks oli see eilsetest veinidest kõige igavam. Aga muidugi vein on veel noor ja nagu Paulo ütles, et teda enne 10 aastat pole mõtet juua, aga ideaalne oleks ta nii 17 aasta pärast…

Shokolaadikoogi juurde sobis  Paulo valitud 10 aastane Madeira ideaalselt.

Äramärkimist väärib ka  suupisteteks pakutud  pâté, mille Kristiina ostis heategevusoksjonilt Prantsuse suursaadiku abikaasa käest-oli imehea..

Bacalhau teemal sissekandeid on veel:  2008 novembris -Bacalhau à Brás ja  2008 detsembris- Jõulud 2008 ja oktoober 2009 Eelmise nädala lemmikud:grillitud bacalhau ja hautatud karuliha

Selle laulupalaga tervitan Liinat Maarjamäelt ja teist Liinat Endla kingsepa majast.!

Nautige oma paellat ja me pole üldse kadedad (ainult pisut oleme roheliseks läinud)