Prantsusmaa uus nn. restoraniseadus

Alates 15 juulist hakkas Prantsusmaal kehtima “fait maison” (valmistatud kohapeal) seadus, mis lubab restorane ära märgistada oma menüüs toidud, mis on valmistatud koha peal nn. päris toorainest. Gastronoomia kodumaa vajas hädasti mingit sammu, et ohjeldada rämpstoidu pealetungi.  Mõned toidukriitikud arvavad, et suisa 80 % Prantsusmaa restoranidest kasutab valmistoite: kartulipüree pakist, kaste pulbrist,  “moelleux au chocolat” on puhas keemia pakist, baski moodi kalmaarid suurest plastikkarbist , “bœuf bourguignon”  vaakumpakendist jne.

Synhorcat (meie mõistes HoReCa Liit- hotell, restoran, catering) ütleb oma pressiteates, et kui Prantsusmaa sai aastal 2011 UNESCO maailmapärandi tiitli oma kokakunstile, aga samas valitseb maal olukord  kus iga kolmas restoran kasutab tööstuslikult töödeldud toorainet, tuli kiirelt midagi ette võtta

faitmaison

Logo, mida Prantsusmaal üha rohkem nägema hakkame.

Mida “fait maison” märgilt loodetakse?

Loodetakse, et see märk eristab ära kohe nn. päris restoranid ja väärtustab seeläbi kokkasid ja nende loodud roogi. Tahetakse tõmmata vahe sisse päris restoranipidajatel ja restoranipidajatel-ärimeestel, kel pole vaja kokkagi tööle palgata, vaid  inimese, kes oskaks tööstusklikult valmistatud toidu üles soendada ja taldrikule laotada.

Loodetakse, et antud märgi kasutuselevõtmine suurendab tööhõivet, sest restorani köökides läheb vaja rohkem tööjõudu. Lisatööjõu kulu  kompenseerib odavam tooraine- osta hooajal kilo kartulit on kindlasti odavam kui  kg külmutatud friikartulit. Mõiste “fait maison” ei tähenda kallist toitu, vaid omatehtud tõelist rooga, mis aga ei tähenda, et see on kallis.

Tänasel päeval küsitakse ka palju, et kuidas üldse sinnamaani on jõutud, et restoranide kööke on vallutanud külmutatud ja valmistooted ja tõdetakse, et selleni on viinud nn. hügieeninõuded.  Kui ametnikud tootsid aina rangemaid ja kohati jaburamaid hügieeninireegleid restoranidele, hakkasid restoranid  paratamatult üleminema  valmis-  ja külmutatud toiduainetele: kui ühel päeval tuleb EL direktiiv, mis keelab samas ruumis juurvilja ja liha puhastamise, aga su restoranis ei ole juurviljale eraldi ruumi, mis siis üle jäi. Koos toiduainete tööstuse arenguga, on aga toitude pakendamine juba nii suureks äriks kätte ära läinud, et restorani kokakunst hakkab kaduma- kõik klassikalised Prantsuse bistroo toidud toodetakse vaakumisse ja maitsevad seejuures hästi, aga sellise toidu toiteväärtus on zero.

Ainult telereklaamis eksisteerib kokk, kes hommikul mootorrolleriga sõidab turule, valib ilusamad juurviljad välja ja laseb lihunikul raiuda ilusad tükid õhtuseks praeks.

See selleks ja kui esialgu tundus, et “fait maison” märgiga, hakkab kõvasti Prantsuse restoranide toidu kvaliteet paranema, siis paraku asjatundjad peavad seda seadust naljategemiseks, mis ei kohusta millekski ja ei karista kedagi. Lisaks on  normid, mida võib  oma valmistatuks nimetada, liiga nõrgad.  Näiteks avokaado salat krevettidega- lubatakse märki fait maison, külmutatud ja kooritud krevettidele  või lehttaigna õunapirukas- tainas tohib olla tööstuslikult valmistatud, isegi ratatouille, mis valmistatud juba puhastatud.külmutatud juurviljadest, on lubatud nimetada “fait maison”. Et Mac Donalds ei saaks hakata märki kasutama, siis külmutatud friikartuleid isetehtuks ei saa nimetada.. Aga muidu tundub asi ikkagi kuidagi nõrk… et lasagne tegemiseks võib kasutada külmutatud tooraineid, aga kui kaste on valmistatud restoranis, siis toode kvalifitseetub ise valmistatud alla.

Proua Delga selgitab: http://www.itele.fr/chroniques/invite-galzi-jusqua-minuit/delgales-restaurateurs-ont-6-mois-pour-deployer-le-fait-maison-88498

Vaatame, mis muutub ja kas muutub. Kuna toiduainetetööstus on suur ja mõjuvõimas äri, siis on tunda nende kätt, et lõppkokkuvõtteks seadus, millega taheti suuri muutusi, nii hambutu välja tuli.

 

 

Itaalia ja oliiviõliäri

Enamus oliiviõli mida müüakse Itaalia õli pähe on võltstoodang- toodetud Itaalias, kuid oliivid ostetakse kokku Hispaaniast, Marokost ja Tuneesiast segadakse sisse sojaõli ja beetakaroteeni ja sildistatakse valeandmeid sisaldava  sildiga.

Klikates lingile näeb head skeemi, kuidas business üles on ehitatud: http://www.nytimes.com/interactive/2014/01/24/opinion/food-chains-extra-virgin-suicide.html?_r=

See, et Extra Virgin Oliiviõli on võltsitud kraam, on teada juba aastaid. Ameerika turul arvatakse olema 69% nn. valeõli.  Ka Prantsusmaal  viidi 2006 aastal läbi  üks suurem oliivõlide testimine ja vaid 56 % Prantsusmaa oliiviõlidest vastasid nõuetele. Esines selliseid tooteid, kus nimetus oli oliiviõli, kuid sisaldas 50 % päevaöilleõli!

Aga kuidas siis ostja peab aru saama, kui silt valetab- milline on õige õli?

Ajakirjanik Tom Mueller kirjutanud  suisa  raamatu sel teemal ja Ameerika tarbija leiab ka tema väikese spikri siit, mis õli võib julgelt osta.

Kuidas on Euroopa tarbijaga, eriti nende maadega, kes ise oliiviõli ei tooda, et tead naabrimehe käest osta. Tegelikult ajab ju vihale kui sa enda arust ostad tervislikku oliiviõli, aga tuleb välja, et see on solgitud GMO-sojaõliga.

2010 aastal tehti USA-s suurem test sisseveetud oliiviõlidele ja Extra Virgin nõuetele ei vastanud järgmised kaubamärgid:

  • Whole Foods 365 100% Italian
  • Rachel Ray
  • Safeway Select
  • Newman’s Own Organics
  • Colavita
  • Bertolli
  • Filippo Berio
  • Pompeian
  • Star
  • Carapelli
  • Mezzetta
  • Mazzola

Mul ei õnnestunud kahjuks leida Euroopa kohta samasugust konkreetset nimekirja. Mida eelistada- Prantsuse, Itaalia, Kreeka, Hispaania või Portugali oliiviõli?? Üldine rusikareegel on see, et õlil peab  peale riigi nimetuse olema ka täpsem asukoha nimetus- parim oleks kui ta oleks kaitstud päritolu nimetusega nn. AOC).

Kui toote peal on kirjas- toodetud Hispaanias, siis tähendab see seda, et tegu on seguga ja oliivid on sisse veetud ka väljaspoolt Hispaaniat.

Prantsusmaal kaitstud päritoluga oliiviõlid on: Nyons, vallée des Baux-de-Provence, Aix-en-Provence, Haute-Provence, Provence, Nice, Corse(Korsika)  ja  Nîmes.

Üks kindel  tähis on ka hind: korralik oliiviõli ei maksa vähem kui 15 eurot liiter.

Ja kindlasti ei tohiks osta plastpudelisse pakitud oliiviõli, samuti ei ole hea heledas pudelis õli.

Mina ise kasutan viimased aastad Portugali oliiviõli, mida saab osta Paulo käest Sadama turult Santa Vitorio margi nimi.  Portugali kvaliteetõlil on hea hinna ja kvaliteedi suhe. Kuna tean seda maja, kes õli toodab, siis seda ma usaldan :) Kuid Eesti turule on tulnud ka oliiviõli Kreetalt ja Itaaliat otse tegijatelt, aegajalt Facebookis kuulutatakse, et saab tellimusi sisse anda. Kui tootjat teate- tunnete, siis tasub osta! Saksas ostan BIO märgistusega õli- ka selle märgiga tooted läbivad korraliku kontrolli, aga ka meil itaallased müüvad oma sugulaste õli. Mina ei ole ostnud, sest ei tunne inimesi ja ei usalda, et see sugulane ei müü just nimelt mingit Napoli oliiviõlitehase toodet, mille ta kanistriga on välja tassinud.

olid

 

 

 

 

 

Kohus mõistis blogija restorani kritiseerimise eest süüdi

Bordeaux kohus lõi pretsendendi, mõistes süüdi advokaadist blogija, kes oma blogis pealkirja all  Koht mida vältida Cap Ferretis-Il Giardino kritiseeris  sealse restorani toitu ja teenindust ning oli eriti terav teda teenindanud ettekandjat kirjeldades.  Kohus mõistist blogijalt välja 1500 eurot kahjutasu hageja s.t restorani omaniku kasuks ja lisaks 1000 eurot kohtukulusid.

Antud artikkel on praeguseks eemaldatud ja kindlasti ei öelnud selle autor oma kirjutises midagi valesti kui kritiseeris saamatut teenindajat ja seda kuidas ta pidi tund aega oma eelrooga ootama, mis lõpuks saabus lauda pearoaga ühel ajal (toimus see kõik aastal 2013)

Paraku tuli aga restorani nime google´sse sisse lüües, esimeseks valikuks just see artikkel ja restorani omanik otsustas pöörduda kohtusse, kuna leidis, et antud kirjutis on tema äri kahjustanud. Samuti arvab restorani omanik, et antud artikkel oli rohkem solvang kui kriitika- antud “blogger” tuli  ühe korra augustikuu kõige kiiremal ajal restorani, kus restoran teenindab 300 klienti õhtu jooksul ja seda juba 15-ndat aastat ja hakkab oma artiklis lihtsalt norima ühe ettekandja kallal. Kindlasti võib augustikuus ajutiste teenindajatega olla probleeme ja teenindus ei pruukinud sujuda, aga sellest ei tohiks teha üldistavat järeldust, et alati on nii.

Blogija, kes ise on elukutselt advokaat, on juhtunust üllatunud. Restoraniomanik ei pöördunud isegi tema poole, paludes tal antud artikkel kustutada  või pealkiri ära muuta, vaid pöördus kohe kohtusse palgates selleks advokaadi.  Kohtuprotsessi käigus selgitati küll välja, et kriitika halva teeninduse üle oli igati õigustatud, kuid blogija sai ikkagi karistada § alusel, mille alusel väideti, et antud kriitikal oli sees “kurjuse” tunnused, mida siiani on rakendatud vaid laimu puhul.

Vot nii- ei oskagi midagi öelda.

Kõne all olev pahandust tekitav artikkel on küll  blogist eemaldatud, aga koopia ikkagi internetis olemas ja prantsuse valdajad saavad  tutvuda siin

 

 

Itaalia tomatite varjukülg

Väike skeem tänapäeva maailmast tomatibusinessi näite abil.

1. Lugu saab alguse Ghanast kirdeosast kus veel hiljuti laiusid rikkalikud saakikandvad tomatipõllud ja nüüd on seal laiutamas vaid tühi kõrb.

Tootjad on loobunud tomatikasvatustustest või hakanud kasvatama teisi põllukultuure.  Teel Tamalest  Navrongoni võib  näha  veoautosid, kus kastis tomatikastide vahel on tomativärvi punasesse riietunud naised – kõik selleks et tomateid  paremini müüa. Vaev on aga asjata- värkeid tomateid müüa ei õnnestu, kraam läheb käes mädanema ja hävib. Kohalikud ghanalased eelistavad värskele tomatile nüüd  Itaalia ja Hiina brändide Salsa, Gino ja Obaapa konservtomateid. Ghanas ei ole rooga, kus tomateid ei kasutataks, aga kahjuks oma kohalik tomat ei müü enam :(

2. Meeletu välismaiste brändide pealetung ja oma põllumehe turukaitseta jätmine, põhjustas aastal 2007  riigis  suure enesetapulaine- tomatikasvatajad, kes olid võtnud laenu seemnete, väetiste ja põllumaa jaoks, seisid silmitsi olukorraga, kus saaki polnud kusagile panna.

Massiivne import Euroopast, kus omakorda ekport on subsideeritud, on kohaliku tomatikasvatuse välja suretanud.(Loomulikult lasub põhiline süü Ghana valitsusel, kuid mitte ainult…)

 

3. Itaalia tomatipasta business õitseb ja kosub ja seda eelkõige just tänu Aafrika turule.

4. Viimastel aastatel on  Capitanata (Puglio provints) tomativäljadel tööl tuhandeid Ghanast pärit töölisi, kellele makstakse palka ülesande, mitte tundide pealt. 300 kg korjatuid tomateid maksab 3.50.  Mingit töölepingut ega tervisekindlustust töötajatel ei ole, lõunaks on neil võimalus süüa vaid tomateid, mida nad peavad sealtsamast põllult näppama, sest lõunapausigi pole ette nähtud. Elatakse-magatakse laagris lageda taeva all, mõnel juhul on olemas barakid- see on juba luksus. Paljunäinud inimesed pole isegi Aafrikas näinud nii kehvasid elamisolusid.

5. Itaalia on Prantsusmaa ja Saksamaa järel suuruselt kolmas põllumajandusmaa Euroopas,  köögiviljaturul aga rebitakse Hispaaniaga esikoha pärast. Viimase 10 aasta jooksul on Itaalias toodetud keskmiselt 6 miljonit tonni tomateid aastas. Euroopa Liit hüvitab 45 eurot iga tonni konserveeritud tomatite pealt, mis läheb ekspordiks. Aga see pole veel kõik.  EU toetus tomatikasvatusele on lisaks 34.40 tonni kohta,  Ainuüksi toetus katab 65 %  lõpptoote turuhinnast.  Kas Brüsseli mõni ametnik on üldse teadlik, et selline subsideerimine on võimaldanud  Itaalia tomati-businessmanidel madalate hindadega Aafrikas kohaliku toodangu välja suretada ja kui sa inimese seal maal nälga jätad, siis tuleb Euroopal hakata tegelema sisserände probleemiga?

Kogu see lugu on hea näide väärastunud maailmast- selle asemel, et kasvatada ja harida rahulikult oma kodus  tomateid,  tuleb Ghana mees orjatööle Itaaliasse, kus toodetakse  Euroopa Liidu rahadega toetatud tomateid, et müüa neid sellele samale Ghana mehele  perekonnale Ghanas.

 

 

 

 

 

Nii on ja teistmoodi ei ole aka seadus ei ole tingimiseks.

Pole ammu midagi kirjutanud-  pea on muremõtteid täis ja halada kogu rahvale või osta Päevalehe üks lehekülg, et presidendile avalik kiri kirjutada, ka ei taha.  Eks meil oli ju teada, kui me sinna padu-ajaloolisse majja kolisime, et tuleb probleeme Tallinna Kultuuriväärtuste Ametiga, rahvakeeli muinsuskaitsega. Ühesõnaga- panime suure sildi üles, et pakume hommikusööke ja palusime vastavasisulisele sildile ajutist luba suve lõpuni üleval olemiseks. Vastus tuli eitav. Kästi 1,juuliks maha võtta, läbirääkimised vilja ei kandnud. Seega nii nõme kui see asi ka välja näeb, aga kui ei ole silti, ei ole mõtet ka hommikuti lahti hoida- sest hommikul ei julge ükski turist igaks juhuks keldrisse sisse vaadata.  Lootsime sellele, et kuna meil ei ole seinapinda, siis amet pigistab silma kinni ja ajutise loa meile annab- aga nagu öeldi seadus ei ole tingimiseks ja õige ta on.

Samas teatame, et ükskõik kel oleks vaja hommikul või lõuna ajal mingit koosolekut või ärilõunat korraldada, oleme alati valmis kuna oleme nagunii majas ja teise korruse ruum seisab tühjalt, siis 8-20 nimesest saab kasutada. Paneme ka komplektlõuna menüü oma Facebooki lehele üles.

silt

See silt peab kaduma.

 

Nädal hiljem ja noored leidsid, et ei anna alla ja ei murdu bürokraatlike raskuste all. Silt ei ole just pilgupüüdja, kuid siiki, kes natukenegi vaatab- peaks märkama. Elu läheb edasi  :)

silt2

 

 

 

Poubelle cuisine(prügitoit) ehk kas Prantsusmaa restod on maailma halvimad?

Poubelle cuisine/ Newsweek´i  ajakirjanik Nicholas Farrel  tutvus Prantsusmaa tavarestoranidega ja leiadis, et need on maailma kehvimad.

Teen artiklist väikse kokkuvõtte, sest mulle tundus, nagu oleks ma ise selle artikli kirjutanud- täiesti minu mõtted, millest olen siin blogis ka ise varem kirjutanud.

************

Prantsuse restoranid peaksid kuulu järgi olema parimad maailmas. Nicholas Farell külastas kahe nädala jooksul nn.tavarestorane  ja mitte üks kord ei saanud ta midagi, millega ta oleks enam-vähem rahule jäänud või mille ta oleks täiesti ära söönud.  “Mul-on-teist-absoluutselt-kama” käitumine töötajate poolt, kes kindlasti leiavad võimaluse kliendile ka  halvasti öelda ja häbiväärsed arved: kõige tagasihoidlikuma tasemega 3 käiguline õhtusöök kõige odavama poole pudeli punase veiniga maksab 50 euro kanti. Ja see ei olnud midagi personaalset, et ajakirjanik  ise loll ja ei osanud toitu valida- ümberringi kõik sõid sama jama. Kui ajakirjanik lõi google´isse sisse  küsimuse: Why is French restaurant food so bad?, tuli sellele 267 miljonit vastet :) Ehk inimesed massiliselt on ebarahul ja kaeblevad.

Asi oli ajakirjaniku viimasel Prantsuse reisil ikka nii halb, et ta hakkas ühes restos mängima mõtetega, et mis vahet on näiteks tükikesel vasika terriinil (terrine de veau) hinnaga  12.50 restorani taldrikul ja võetud supermarketi purgist ja purgikesel tavalisel koeratoidul? Või kahel õhukesel tükil Foie Gras´l 14.50 ja pisikesel purgil luksus koeratoidul?

Toidust kirjutav  ajakirjanik Anissa Helou pajatab, kuidas ta 70-tel elas Pariisis ja kuidas ta võis sisse astuda ükskõik mis restorani ja saada tõelise naudingu. Kõik restoranid serveerisid fantastilist toitu. Enam ei julge ta minna ühtegi söögiasutusse, mille “looga” ta pole enne tutvunud, sest nii halba toitu, kui oskab serveerida mõni Pariisi restoran, ei saa kuskil mujal maailmas.

Nicolas Farell kirjutab, et ta armastab Prantususmaad ja käib seal tihti,  nii nagu talle jääb alatiseks meelde  fantastiline  9-käiguline  õhtusöök aastal 1969 Hotel Grande Bretagne´s, ajakirjanik oli tollal 11 aastane.  Kahjuks 1980 aastatel hakkas restorani kultuur  vaikselt alla käima. Viimased 2 nädalat Ferjus´is (Cannes´i ja St. Tropezi vahel asuv linn) oli aga nutmaajavalt masendav: ühine nimetaja oli- igav ja nii nõrk, et sõnavaras puuduvad sellise toidu kirjeldamiseks omadussõnad.. Lisaks  toidu kvaliteedile, peab klient  olema kindel, et jõuab restorani enne kella 21.00-i. Niipea kui Prantsusmaal restoran õhtuseks vahetuseks lahti tehakse, on selle  tööjõud “me hakkame kohe oma restorani sulgema” moega. Kell 21.00 aga hakatakse kloppima laudlinu ja toolid pannakse laudadele, et kliendil oleks ääretult ebameeldiv. Pole Euroopas enam maad, kus restoranid kell 9 õhtul suletaks.

Muidugi,  võimalik on ikka veel ka suurepärast toitu Prantsusmaal saada,  Michelini tärni restorane on Prantsusmaal ikka veel rohkem mistahes muul maal, kuid ka see on muutumas.  Kõik Euroopa maad on teinud viimastel aastatel tohutu suure hüppe kvaliteedi osas. Prantsusmaa enamus restorane aga  pakub supermarketi toitu, tihti on see lahtiselt külmkapis seisnud ja on veel eriti kehv. Kas on suurt vahet nädal aega külmkapis seisnud vasika terriinil, mille eest küsitakse 12 eurot, et keegi on tükikese taldrikule pannud ja värskel koerakonservil? Viimane võib isegi maitsvam olla :) (Oma poolt ütlen märkuseks, et Prantsusmaa tegi uue seaduse: alates sellest aastast peavad kõik restoranid menüüs ära märkima toidud, mis on maja poolt valmistatud ehk kui märgistust pole, siis ei tehta selles majas midagi ise)

Toidukirjutaja Sudi Pigott kirjutab, et Prantsusmaal on mõned väga head väiksed bistrood, mida pead teadma ja kuhu tuleb reserveerida kohad mitu nädalat enne  ja on suurepärased Michelini restoranid, aga täiesti masendav on olukord tava ehk ” iga-päeva-restodega”. Täiesti loogika vastane on nn. päevapakkumise fix-menüüd, kus terve mõistus ütleb et see peaks olema kõige värskem, kõige  parema kvaliteediga, selleks päevaks spetsiaalselt tehtud toit.. Tegelikuses lastakse juba 20 aastat ilma igasuguse fantaasiata ikka ühte ja sama menüüd: liiga kauaks ahju jäätud kasvanduse kümutatud huntahven või üleküpsetatud kana vettind-nätskete juurviljadega.

Mõeldes Peter Mayle´i 1989 aastal avaldatud  rahvusvahelise bestselleri “Aasta Provence´is” peale, kus autor kirjeldab kuidas ta kolis Inglismaalt  Provence´i  idüllisse külasse, kus kõik- inimesed, toit, loodus on nii õige ja harmooniline ja alustab peatükki-  aasta Provence´is algab lõunaga… Käies nüüd Provence´is ringi, tekib kahtlus, et Mayle ei kirjuta päris elust, vaid see on ulmeromaan väljamõeldud “wonderlandist”.

Helena Frith Powell, kes on raamatu “Two Lipsticks and a Lover” autor ja kellel on maja Languedoci´s Montpellieri lähedal, ütleb:  “Me ei käi Prantsusmaal olles väljas söömas” Mis point on  süüa läbivettinud lehtsalatit, millele on peale pandud  tükk sulatatud kitsejuustu ja mis maksab 10 eurot? Prantsusmaa on nagu Inglismaa 1970-tel aastatel  :(

Kus ja millal on siis viga sisse lastud?  Anissa Helou ütleb, et need põhjused on: künism, laiskus ja Prantsusmaa ametlik  35 tunnine töönädal.

Anissa Helou ja Pille Petersoo Anna Tasca Lanza kokakooli 25. sünnipäeva pidustused/ pilt Pille erakogust *

Anissa Helou ja Pille Petersoo Anna Tasca Lanza kokakooli 25. sünnipäeva pidustusel/ pilt Pille erakogust *

Tigu muutub suvel kohvikuks ja Pariisi parim baguette 2014

Pariis valib  igal aastal nende linna parima baguette´i ehk nagu paljud eestlased ütlevad pika saia valmistaja. Võistlus nimega Grand Prix de la Baguette de Tradition Française de la Ville de Paris, on tõsine- baguette´ide hindamiseks  moodustatakse 3 züriid, igas 5 liiget, kes sel aastal pidid 3 tunni jooksul ära maitsma 187 baguette´i. Baguette´i kriteeriumid on-  sai peab olema traditsionnilises möödus ja kaalus s.t. 55-65 cm ja  250-300 grammi, soolasisaldus 18 grammi kilo jahu kohta. Nendele kriteeriumitele ei vastatnud 50 baguette 187.st ja need kõrvaldati võistlusest. Edasi hinnatakse värvust, visuaali, lõhna, küpsetust, õhumulle saias ja muidugi maitset!  Kuna tegemist on asjatundjatega, kes teavad väga täpselt, milline tainas on ideaalne ja kuidas peab maitsema traditsiooniline baguette, siis surun oma pessimismi, et maitse on ju nii individuaalne, maha.

2 aastat järjest on võitnud sama pagar- Antonio Teixeira,  Délices du Palais on pagar-i ja kondiitripoe nimi,  kus ta neid võidutooteid valmistab  ja asub  see Pariis 14-s. Ajakirjanduses on juba läbi käinud info, et pärast võitu on pood kondiitritoodete hindu kahekordistanud.

Meie hommikumenüü

Meie hommikumenüü

 

Ja meil on ka uudis! Nimelt suvel, kui on palju rahvast vanalinnas, hakkame ka meie pakkuma hommikuti  croissanti ja boguette´i  kohvi ja apelsinimahla ja muidugi Mimosa´t neile, kes ei pea tööle ruttama :)  Baquette´ist  valmistame tüüpilisi Pariisi saiu: Jambon-cru singiga, juustuga, tuunikala-majoga. Croissante  ja saia võib meilt ka kaasa osta!

Meie hommikukohvik on avatud alates 3.juunist T-L 8-00-12.00

Restoran töötab oma tavapärasel moel K-L  õhtuti.

Kui keegi soovib lõuna ajal mingile suuremale grupile toitlustust, siis oleme avatud .

nummid

Hollande´i haldusreform.

Eesti pole ainus maa, kus pidevalt haldusreformi vajalikusest räägitakse, aga kusagile sellega ei jõuta. Prantsusmaal on sellest samuti juba pikalt ja kaua räägitud, kuidas raha ja ressurss ei jagune ühtlaselt ja regioonid tuleb ümber teha ehk vaesamad alad liita rikastega või väiksemad regioonid liita üheks.  François Hollande on nüüd välja öelnud, et luuakse senise 22 regiooni asemel 12 super-regiooni( nida iganes see tähendama peaks) ja tahetakse sellega hakkama saada aastaks 2017
Praegune haldusjaotus näeb välja selline:
prantsusmaa

Prantsusmaa pärast haldusreformi:

uus-Prantsusmaa

Monsieur Dekisteri õpilasena, kes on  maakaardi, regiooni, depardemangud ja linnad koos postiindeksitega endale kunagi eksmiteks pähe tuupinud,  on esmapilgul väike nostalgia ja kahju…sest peale kuivade faktide sai ju Dekisteriga õpitud ka iga regiooni omapära. Dekisteri  Prantsusmaa kaart nägi välja tegelikult umbes selline:
prants2

Kindlasti ei lähe see kergelt- esialgu soovitakse, et regioonid seda vabatahtlikult teeksid ja jõumeetmeid ei kasutada. Hollande tahab muidugi ka millegi muuga ajalukku minna kui rolleriga armukese juurde hiilimisega :)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Korsika teejuht

* Tekst ja pildid Kaili Kaseorg-Cremonalt. Kaili abikaasa on pesueht korsiklane, seega on Kailil Korsikaga tihe suhe.

———-

Mõtlesin seekord kirjutada natuke Korsikast. Minu tutvusringkonnas on üsna mitmed inimesed seda Vahemere saart külastanud, aga siiani tundub, et populaarsemad sihtkohad asuvad ikka kas Kreekas või Itaalias või hoopis… Türgis. Noh, ja lisaks see, et ikka ja jälle imestatakse, et Korsika… aaa see polegi Itaalia või? Ahh et Prantsusmaa… jaa-jaa oli vist Napoleon sealt pärit või midagi. Tegelikult pole selle üle üldse vaja imestada, sest kultuuriliselt ja keeleliselt on korsiklased tõesti itaallastega sarnasemad ja ega prantslased asjata neid pisut “metsikuteks” nimeta.

Minu esimene tutvus Korsikaga oli 8-9 aastat tagasi, mil ma külastasin ka naabersaart Sardiiniat. Pean tunnistama, et turistina jättis mulle sügavama mulje just Sardiinia, kuna see tundus mulle sama inimtühi kui Eesti ja võib-olla olid seal ka inimesed esmapilgul sõbralikumad :) Seal ütles üks kohalik mees, et õige Sardiinia pole mitte see, mida sa näed rannikul, vaid just sisemaa. Ka Korsika puhul peab see 100% paika. See veidi salapärane ja mägine saar oli minu jaoks veidi „kinni“ ja õieti avanes alles siis, kui sinna kuulsat GR20 tegema läksin (paljude arvates üks raskemaid matkaradu Euroopas, mis ühtlasi on ka hea põhjus alternatiivturismiks. Ülevaade siit :) Panen siia mõned fotod sellest mägimatkast, et pisut isu tekitada (tegelikult on kõik muidugi kordades kaunim :)

34. Kitsede Org 2

IMG_7726 IMG_7757 IMG_7581OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Korsika pole mingi erand turisminduse rubriigis “meri ja päike ja palmid”, kuid ega siis alati ei ole nohused põhja- ja kesk-eurooplased saarele kippunud. Lugesin kunagi ühte artiklit, kus kirjeldati üsna õõvastavalt, kuidas peale teist maailmasõda peeti Vahemere piirkonnas sõda malaariaga ning selleks, et nakatunud sääskedest vabaneda, kasutati kurikuulsat mürki DDT. Lihtsalt meenutuseks, et see on eriti paha keemiline ühend ja jõuab organismi ka keerukaid toiduahelaid pidi (näiteks kalu süües). Alles siis, kui haigust tekitavatest sääskedest oli lahti saadud, hakkasid inimesed madalamatel rannikupiirkondadel veini- ja tsitruseistandusi rajama. Enne seda oli niisugune tegevus praktiliselt võimatu ja vaatamata suurepärastele klimaatilistele oludele üsna väikesemahuline. Ühtlasi tõi see kaasa ka selle, et ei kardetud enam rännata saare ühest otsast teise, “karjused hakkasid veinitootjateks” :) ning ka turistide liikumine võis alata. Mis omakorda on viinud tõsiasjani, et kogu infrastruktuur turisminduseks ongi koondunudki peamiselt rannikule.  Nii asuvad rannikul tähtsamad asulad ning heas korras teedevõrgustik ning samas kõik, mis jääb sisemaale, on suurel määral teisejärguline ning unustusse vajunud. Sellest ka probleem, et tavapäraste turismitrajektooride puhul jääb sisemaa avastamata. Tüüpiline turist tahab ikka oma õhtusööki nautida vaatega merele (aga miks on see parem vaatest mägedele?) ja mugavalt ning kiiresti jõuda punktist a punkti b. Sisemaal on kõik nii keeruline – külakesed on väiksed, teed on käänulised, majutusega on kitsas ja kogu sellest jamast saadud migreenihoogu ei leevenda ka hunnitud pastoraalmaastikud.

IMG_7450
Rannikul asub suurem osa asustusest, sest kusagilt mägikülast tööle sõiduks kuluks liiga palju aega ka kohalikul. Samuti tasub tähele panna, et mägedes ei saa tegeleda teatud liiki taimede kasvatamisega nagu näiteks viinapuud ja tsitruselised – viinapuud vajavad ruumi ja päikest, mida laugemal maastikul on ohtralt ja tsitrused ei talu mägist jahedat kliimat ning vajavad kasvuks palju-palju vett.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
See on idüll, aga vaid väike osa turistidest jõuab sellele teele. Mis on iseenesest hea mulle, aga kohalikku külaelu ei toida.

Mis jääb siis turistile? Jah, ikka suplus Vahemeres koos kohustusliku jalutamisega palmide all ning vahest õnnestub mõnel õnnelikul kaasa osta ka purgike konfitüüri, mis tõepoolest tehtud kohalikest klementiinidest. Ilmselt avastab mõni prantsuse turist üllatusega, et restorani omanik või ettekandja on pärit samast linnast Põhja-Prantsusmaal, kust temagi. Korsikal on inimeste liikumine väga loomulik ja sage, st et kohalikud liiguvad mandrile ja tulevad pensionile jäädes Korsikale tagasi ning väga loomulik on ka see, et hooajaline tööjõud on pärit mandri-Prantsusmaalt, vahel ka kaugemalt. Asja veidi kurvem külg on see, et migratsioon on sedavõrd hooajaline, et talveperioodil võivad osad linnad ja paljud külakesed jääda päris inimtühjaks. Külastasin näiteks selle aasta märtsikuus, st hooajaväliselt, populaarset ja idüllilist sadamalinna Bonifaciot ning avatud oli vaid üks restoran, mille omanikud polnud ka kohalikud. Talvel puhub 95% neist söögikohtadest kõle tuul ja pole ime, kui absoluutselt KÕIK on kinni. Kui ka kohalikud elanikud on suure osa aastast eemal, turistidest rääkimata, ei tasu ükski aastaringne äri ennast ära. Kui reisid hooajaväliselt Korsikal, siis vaata linnakestes ja külakestes aknaid: kui luugid on suletud, on inimesed ära, võimalik, et majas pole enam aastaid elanikke olnud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Niisugused armsad külakesed ja majakesed. Isegi, kui väliselt tundub kõik kena ja klants, pole ilmselt siin palju elanikke. Tihti näeb vaid mõnda päris vana inimest või tuiskavad oma neljaveolisega mööda kohalikud kitsekarjused või jahimehed. Nemad ehk elavad seal, aga kas kogu aasta, ei tea.

Ilmselt külastabki enamik inimesi Korsikat hiliskevadel või suvel ning minu soe soovitus on, et tulebki minna omal käel ja võimalikult sügavale saare südamesse. Kevad on just paras aeg, et maitsta värsket brocciut, lasta endale lõigata parimad palad kohaliku “kastanisea” kintsust või minna lihtsalt loodusesse ja korjata näiteks kimp rosmariini. Kuigi mingit valikut hõrgutistest müüvad supermarketid ja suurt osa kohalikust kaubast saab osta väikestest “konfitüür-vein-juust-liha” tüüpi poodidest, saab ehedat elu avastada vaid mägedes ning kohalikega suheldes. Nii olen sattunud näiteks ühe kitsepidaja juurde, kelle farm asub eelpool mainitud GR20 matkamarsruudil (siit ikka soovitus – matkata on lahe! ) Ka autoga ringi sõites kohtab sisemaal kitsekarju pea igal sammul, antud koha teeb aga eriliseks see, et sealt käib läbi palju rahvast, kuna kohapeal saab ka ööbida ning nautida õhtusööki. Külastasime seda farmi kahel aastal järjest ning tundus, et seal on alati selline mõnus melu ja natuke erilised inimesed. Nii ei möödu põhimõtteliselt ükski õhtu väikese peota ning kui seltskonnas on musikaalseid kohalikke, võib kindel olla, et lõpuks laulad ka ise keelt oskamata. Korsiklased nagu eestlasedki armastavad väga laulda ja huvitaval kombel on need karjused oma loomade kutsumisega vist hääle niisuguseks treeninud, et kõik peavad ka viisi enam vähem :) Farmi peremees Noël on muidu tagasihoidlik mees, aga kuna igal õhtul juhtub nii, et kokku satuvad jutukamad ja pisut ülemeelikud matkalised, siis tõmmatakse ka tema käima :) Ka niisugust muusikat võib seal kuulda :D

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Niisuguse nimega kitsefarm on Noëlil

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Noël kitsi lüpsmas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Igasugust rahvast käib neil külas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tihti käib külas ka giid Robert, kes on liialdusteta üks parimaid Korsika mägede tundjaid. Robert polnud küll meie giid, sest me matkasime omal käel :) kuid olen jälginud hiljem, et Korsika loodusturismi teemadel võtab just tema meedias tihti sõna

IMG_7894
Vahel pannakse külalised kööki nõusid pesema, nii et oma inimesed saavad vähemalt ühe suitsu teha ;) Külaliste kulul tehakse ka taksonalja (vt silt posti küljes) :D (selgituseks: farmi pääseb vaid omal jalal kohale tulles, sest ühtegi autoteed sinna ei vii. OK, helikopteriga saab ka!)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

IMG_7880

Kui rääkida Korsika toidust, siis ei saa üle ega ümber seast. Sigu on saarel peetud aastasadu ning traditsiooniliselt kuulub sealiha söömine talupojakultuuri juurde.  Teisi koduloomi oleks kitsastes looduslikes tingimustes raske ka ohjata või oleks nad lihtsalt pidevas toidupuuduses – kuid sead ja kitsed sobivad ideaalselt võsavahele jooksma :) Tegelikult ongi nii, et sigu peetakse vabalt, st üldjuhul ei ehitata neile aedikut. Olen küll mõelnud, et kuidas nad minema ei jookse, kuid ilmselt siis peremehe tihe külastusgraafik peab neid paigal :)  Kohalikud isegi nimetavad oma sigu metsikuteks (porcu di foresta), kuigi mõistagi nad pole metssead. Nõnda vabalt ringi uidates ja erinevaid taimi nosides kasvavad sigadest vintsked tegelased, kelle liha on vägagi mõnusa mekiga. Asi, mis sigu eriti huvitab, on värskelt maha kukkunud kastanid, mistõttu viivadki talunikud oma karjad sügiseti kastanisaludesse.  Seal annavad kärsad oma lihale viimase lihvi ehk siis kasvatavad hea mekiga rasva ja lähevad jube paksuks :)

Lihtsalt selgituseks, et Korsika seatõug Nustrale on alates 2006. a ka ametlikult tunnustatud. 2000 a loodi Syndicat Salameria Corsa, mis töötleb vaid kohalike seakasvatajate toodangut, mis peaks omakorda aitama kaasa erisuse loomisele kohalikku päritolu ja võltsitud lihatoodangu vahele (umbes 90% turul olevast lihatoodangust, mida müüakse traditsioonilise pähe, ei ole seda mitte). Nimetatud ühing aitab alates 2012. a müüa osasid tooteid ka AOC toodanguna.

Mainin siinkohal ära ka mõned põhilised tooted, mida seast valmistatakse (pr.k. la charcuterie corse, korsikapäraselt: salameria corsa)

Le jambon sec (korsikapäraselt: u prisuttu) – sirvides ühte Korsika  kulinaariaraamatut, leidsin sealt prisuttu kohta järgmist: 1933. a märgiti Prantsuse gastronoomide akadeemia poolt, et prisuttu on Bornholmi singi kõrval õrneim ning aromaatseim omataoliste seas.  AOC toodet „Jambon sec de Corse —Prisuttu” valmistatakse sea reietükist ning umbes 12 kuud laagerdunud lihal peaks lõpuks olema puuviljaline aroom pähkli-, seene- või tammeste nüanssidega; maitse on iseloomulikult soolane, pipratse toonidega, sest muud maitsained pole lubatud.

L’echine (korsikapäraselt: a coppa) – päritolunimetusega „Coppa de Corse — Coppa di Corsica” toodet valmistatakse kohalikku sea seljatükist, mis soolatakse, kuivatatakse ja laagerdatakse. Maitse ja aroomi poolest peaks ta olema sarnane prisuttule.

Le lonzo (korsikapäraselt: u lonzu – AOC nimetusega „Lonzo de Corse — Lonzu” toodet valmistatakse sea fileeosast ning maitseomadustelt on see sarnane eelnevatele.

Ehk on ka huvitav teada, et kuigi lihatoodete säilitusvõimalused on tänapäeval mitmekesised, siis õige lonzu ja coppa on saadaval varakevadest sügiseni ning need tooted on tüüpiline eelroog korsiklase toidulaual. Prisuttu peaks reeglina olema poes müügil aastaringselt ning seda käsitletakse rohkem pidusöögina :)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Vahel ehitatakse sigadele ka aedikuid ja pisikesi onne, ilmselt on see rohkem talvisteks oludeks, sest niisugusel maastikul võib vabalt meeter lund maha tulla.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sigu on mitmevärvilisi, aga meile tuttavat “roosat notsut” sealt ei leia :) Vahel segunevad kodusead ka metssigadega, mis on vabapidamise loomulik kaasnähtus.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Lihatooteid küsi väikestest poodidest, sest reeglina supermarketist päris õiget asja ei saa. Kuid funktsioneeriva ja usaldusväärse väikepoe leidmine võib ka raske olla.

Kastan – Korsikal arvatakse olevat umbes 50 erinevat kastanivariatsiooni, mis erinevad üksteisest maitse ja muude omaduste poolest. Mõned sordid sobivad paremini jahuks, mõned rohkem maiustuste või alkoholi tegemiseks (n kastanijäätis, kastanipasta ja liköör). Tasub ka märkida, et mitmed tootjad pakuvad AOC kastanijahu ja ka -mett. Ise olen alati Korsikal käies kastanijahu kaasa toonud, aga ülihead suhet meil tekkinud pole. See-eest on veidi mõrkjas kastaniõiemesi minu lemmik. Kui üldse rääkida meest, siis minu kogemusel tasub AOC mett alati kaas osta ja seda eriti kohtadest, mis on meie kliimavöötmest erineva taimestikuga – võib avastada väga lahedaid ja ootamatuid maitsenüansse. Muide, ka toored kastanid kõlbavad süüa ja neil on küllalt sarnane maitse sarapuupähklitega. Kuid ei tasu ebameeldivalt üllatuda, kui suvaliselt nopitud kastan tundub veidra maitsega – kõik nad polegi meie jaoks söödavad, selles mõttes on kastan sarnane viigipuuga.

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kastanisalu. Olenemata aastaajast kohtab niisugusel maastikul alati sigu. Lisaks püüavad kastanid pilku oma ülijämedate ja kohati pikselöögi tagajärjel põlenud tüvedega.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kastani õied. Tegemist on siis Castane sativa ehk söögikastaniga.

Kitsekasvatus – Korsika kitsekasvatajate ühingu president on öelnud, et kitsepidamine on kohalikku kultuurilugu arvestades küll väga positiivse kuvandiga, kuid põllumajanduslikus mõttes üsnagi teisejärguline amet. Kohalike põllumeeste arvates aitas sellele kaasa ka Roqueforti masstootmine, mis viis selleni, et massiliselt hakati kasvatama lambaid, aga kitsekasvatus marginaliseerus täiesti ning jäi vaid kodutootmine. Otseselt väljendus see selles, et niigi piiratud põllu- ja karjatusvõimalustega mägisel saarel said suured lambafarmid omale parimad rohumaad, kuid kitsed pidid kolima nö võssa. Kitsekasvatajad jäid ilma igasugusest riiklikust toetusest ja tähelepanust, mis mõistagi viis selleni, et varsti polnudki enam palju neid, kes alaga oleks viitsinud jännata. Hetkel on aga olukord parem, sest Korsika kitsetõug on taas aastast 2003 ametlikult tunnustatud ning tänu sellele on võimalik toota ka AOC brocciu’t. Tõsi, kogu see AOC maailm on tegelikult kirjum ja nii valmistatakse ka kitse- ja lambapiima segust AOC brocciut. Võib tõesti öelda, et iga väiketootja juust on erineva maitsega ja parima selgitamiseks tuleb kõik hooajal poest leitavad ritta seada ja maitsma hakata :) Tasub jälle tähele panna, et väga palju müüakse ka odavamat “brousse’i”, mis on siis lihtsalt brocciu-taoline juust “mingist” piimast :)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Korsika õites ja maikuus. Kevad on sarnane Eestile, sest kõik on veel roheline ja õites. Juunis algab kõrbemine, mis kestab oktoobrini, siis aitab kõigel kasvada vaid kõva kastmine.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Korsika juunikuus. Sellist jääd võib kohata juuni lõpus umbes 2000 m kõrgusel, sest öised temperatuurid on tihti nulli lähedal või vaid väikeses plussis. Muide, mägedes ei alga matkahooaeg enne juunit, kuna kehva ilma ja lumega on tavaturistil raske hakkama saada, samuti ei ole matkaonnid veel avatud.

30. mail on Tigus Tuule ja Lego disco

Kuigi me avades lubasime, et naabreid diskodega vihaseks ei aja ja diskode korraldamisele rõhku ei pane- no ei saa üle ega ümber. Esiteks meile endale väga meeldib sedalaadi mürts üritus ja teiseks tegi Linnavalitsus selle teene, et nüüd tohib keskööni möllu teha. Pärast seda peab olema hiirvaikne :)

Naabreid kurjaks ajada ei taha, seega kell 00.00 on pidu läbi! Tulge varakult- tantsu saab keerutada alates kella 21.00st. Ent nagu teada, ei saa tublid diskotajad läbi ka korraliku kõhutäieta, seega on Tigu sööjatele ja veininautijatele avatud juba kella 17st

 Niisiis – kutsu sõbrad kokku, pane tantsuvaim valmis ning teata enda ja oma külaliste arv ning saabumise kellaaeg meile kas numbril 56668493 või e-maili aadressil tigukohvik@tigukohvik.ee

* Sete õhtusöök tuleb, tuli selline vallatu mõte, et kutsuks kokad Setest, 30. maiks kahjuks ei jõua :)

 

 

 

Nõges ja võrsed

Kuna meil siin hakkab kevad veidi varem kui Eestis, siis nõgese periood on minul juba läbitud. Sel aastal ma tarbisin tõesti vist kõik garaazi taga kasvavad nõgesed ära.   Märtsikuus kui eismesed nõgesed tulid, siis sai igal õhtul nõgese teed juua, lisaks umbrohu suppi,kuhu läksid sisse kõik garaazi taga kasvavad söödavad umbrohud, tehtud. Aga minu absoluutne lenmmik  oli kreeklaste spanakopita ehk spinati-fetapirukas, kus ma spinati asendasin nõgesega. Kuna praegu on ka spinati uputus, siis teen nüüd segu 50/50 nõges-spinat.

Teen seda  Jamie Oliveri kiirmeetodil -  minu arvates on Jamie geenius, vähemalt see retsept töötab!  Retsept siin

Soovitan omalt poolt kui kaubandusvõrgus on, kasutada Bulgaaria fetat- selles on kõvasti rohkem karakterit ehk animaalsust maitses ja lõhnas kui kaubandusvõrgus saadaolevates Kreeka fetades.

spinatilehed võib asendada nõgesega ja tulemus on positiivselt üllatav!

spinatilehed võib asendada nõgesega ja tulemus üllatab positiivselt!

002

 

PS. Ma ei ole oma meespoolele öelnud, et piruka sees on nõgesed ja minu arvates maitses talle puhas nõgese pirukas rohkem kui spinat.  Proovige seda pirukat kreeklaste jabura maitsega valge veini,  Retsinaga- ideaalne klapp!!!

väike spikker

väike spikker

Täna tegin väikese tiiru meie metsas ja  tutvusin meie kandi okaspuude võrsetega- oli piinia-  ja nuluvõrseid. Korjasin kotikese ja olen  vaimustuses. Piinia võrsed on pehmemad ja mahedama maitsega ning sobivad niisama näksimiseks ja salatisse. Aga ma tahan proovida küpsetada rabarberikooki piiniavõrsetega. Peaks saama huvitava maitsekombinatsiooni.

Nuluvõrsetel on jällegi rohkem karakterit maitses ja nendest teen maitsevõi ja konfitüüri.  Meenutab täiesti kuusevõrseid- Maitsevõiga omakorda saab maitsestada näiteks kartulipüreed  ja sobib ka kohaliku  jõeforelli maitsestamiseks. Konfitüüri ehk keedist eesti keeli on zen keeta- kus kasutada, veel ei tea.  Lisaks on mul üks” Pürenee nõidade ” retsept nulu ja kuusevõrsete kasutamiseks:

Korja noori  võrseid inimsaastest puutumata alal, kui sa sellise leiad./ Püreneedes soovitatakse alates 800 meetri pealt neid otsida, Eestis jääb sellega hätta/Pane võrsed  koos pruunsuhkruga vahekord  50/50 hermeetiliselt suletavatesse purkidesse ja jäta kuuks ajaks seisma. Kuu aja prast filteeri tekkinud vedelik välja ja lisa seda kas tavalisele ja gaseeritud veele.  3 spl klaasi kohta. Aitab bronhiidi korral, aga ka migreeni ja unetuse korral.

vorsed1


Sel aastal on sarapuud pähkleid paksult täis nagu ka mandlipuud- minu noorel pisikel mandlipuul on ka 1 mandel küljes  :) Ja siis on veel meeletult lupiine tulemas. Kõik veel ei õitse, aga  nädala pärats umbes saab järve kallas võrratu olema! Teadupoolest on lupiiniseemned ja lupiinijahu üks supertoitudest. Siiski looduses kasvavaid lupiine ei tasuks tarbida- need sisaldavad liialt alkaloide ja võib saada tugeva mürgituse. Lupiinide kohta põnevat lugemist siin

vorsed

 

Sete ja Tigu

Sete ja Tigu

Sète on linn Prantsusmaal. millest võiks lõputult rääkida. Linn on väike, kuid ometi on siin palju erilist, et ikka ja jälle teema üles võtta.

Asukoht:

sete1

Sealse toidulaua kirjeldamiseks ei jätku minul eestikeelseid väljendeid ja omadussõnu- nii et rääkigu parem pilt:

mosaic2389c712c1cdd1c47318f7635858706c570f3247

mosaic7565c4335327868f9204110300c1176b7e092a9a

Tigu on väike restoran Eestis, kes alates 2006 aastast on eestimaalastele Seté kulinaariat tutvustanud.

sete2

Miks ma sellest juttu teen? Aga sellepärast, et meil on plaanis teha Sete teemaline õhtusöök, kus menüüs kõik teada-tuntud klassikud, mis läbi aegade ikka Tigu menüüs olnud: gratineeritud austrid, Sete kalasupp rouille ja krutoonidega, täidetud seepia ja täidetud sinimerekarbid ning veel miskit, kas merikuradi saba või tuunikala…

Juba selle kuu lõpus on  plaanis  “tigulik õhtusöök”  koos diskoga. Olge lainel!

sete4