Menüü- kolmapäev 30.juuli

Täna on tark meile sööma tulla, sest meil on menüü rikkalik!

Eelroad / Starters

 

Padrón piprad Barcelona turu moodi

Barcelona market style Padrón peppers with sea salt

6,50

6 värsket austrit sidruni ja šalotiäädikaga

6 oysters with lemon and shallot vinegar

13,50

Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid

Prawns pan-fried with chili and garlic

12,00

Beebi-kaheksajalad vürtsikas tomatikastmes

Baby-octopuses in spicy tomato sauce

10,00

Tuunikala tartar koriandri, mündi ja laimiga

Tunafish tartar with coriander, mint and lime

13,00

Õrnalt võis praetud ja brändiga flambeeritud kammkarbid

Scallops slightly pan-fried in butter and flambéed in brandy

13,00

Küüslaugu-petersellivõiga praetud konnakoivad

Frog legs pan-fried with garlic-parsley butter

11,00

Moules marinieres- sinimerekarbid valges veinis

Mussels cooked in a little white wine with onions and herbs

15,00

 

Pearoad / Main courses

 

Bouillabaisse meriangerjast

Conger eel bouillabaisse

Picture 073

Sidruni ja rosmariiniga küpsetatud kuldmerikoger

Oven baked sea bream (dorada) with lemon and rosemary

16,00

Provence´i ürtidega küpsetatud huntahven

Seabass with Herbs de Provence

16,00

Grillitud seepia ehk tindikala wakame salatiga

Grilled cuttlefish

14,00

Grillitud tuunikalasteik wasabi-koorekastmega

Grilled tuna steak with wasabi-cream sauce

23,00

Grillitud vürtsikad Maroko merguez-lambalihavorstid kinoa salatiga

Grilled spicy Moroccan merguez mutton sausages with quinoa salad

14,00

Salvei ja sibulaga praetud vasikamaks valge veini kastmes

Veal liver fried with sage and onions, white wine sauce

14,00

Grillitud antrekoot ürdivõi ja marineeritud köögiviljadega

Grilled entrecote with herb butter and marinated vegetables

18,00

Pardirind rabarberi-confit’ salati ja apelsinikastmega

Duck breast with rhubarb-confit salad and orange sauce

20,00

Grillitud Uus-Meremaa talle sisefilee trühvlirisottoga

Grilled lamb fillet with truffle risotto

23,00

 

Kuidas on õige õhtustada (Immanuel Kanti nägemus)

Immanuel Kant  22. aprill 1724 Königsberg – 12. veebruar 1804 Königsberg /tänapäeval tuntud kui Kaliningrad.

Kant annab teoses Anthropologie in pragmatischer Hinsicht  juhiseid, kuidas einestada. Täpsemalt, kuidas oleks õige õhtustada ja mida tuleks vältida. Teos ilmus aastal 1796, kuid  on väga hea spikker, kuidas korraldada edukat õhtusööki ka tänasel päeval.

kant

  1.  Külaliste arv ei tohi olla väiksem graatsiate omast (kolm), aga ka mitte suurem muusade omast (üheksa).
  2. Õhtusöök pole ainult füüsilise rahulduse, vaid ka sotsiaalseks naudingu saamiseks.
  3. Kõik ebadiskreetne, mis lauas on öeldud, peab jääma lauda, sest kui usaldust on rikutud, ei saa seltskonda nautida. See pole mitte ainult maitseasi, vaid põhimõtteline küsimus, millest ripub ära vaba ideedevahetus.
  4.  Korralik õhtusöök peaks läbima kolme etappi: a) uudiste vahetamine b) elav mõttevahetus tõsistel teemadel c) naljatamine. Alustatakse isiklike teemadega, uuritakse elulisi asju, siis liigutakse filosoofiliste vaidluste juurde, mõttetööst väsinuna lõõgastutakse naljatades, milles pinge vabaneb naerus.
  5. Taustamuusika on vastunäidustatud
  6. Vestlusteemad peavad kõiki huvitama.
  7. Kunagi ei tohi lubada pikaksveninud vaikust. Vestluses võivad olla vaid lühikesed pausid. Rääkida tuleb sageli, kuid mitte pikalt.
  8. Vestlusteemat tasub muuta vaid vajaduse korral, sest muidu muutub kogu vestlus jälgimatuks ja pidev hüplemine ühelt teemalt teisele meenutab viletsat näidendit, mille püsitust keegi vaadata ei taha.
  9. Igasugune dogmatism on absoluutselt keelatud! Pinget ja kramplikku vastasseisu peab leevendama naljadega.
  10. Kui puhkeb tõsisem tüli, on enesedistsipliin oma tooni jälgimisel möödapääsmatu. Ka väga tõsiste teemade puhul peab vältima võõristuse tekkimist külaliste vahel.

Püha Peetrus

Alustan sellest, et Tigus saab täna Püha Peetruse kala!!!

kalla

Püha Peetrus on üks mu lemmikkaladest. Ta lihtsalt vaeseke on nii inetu, et tõmbab alati kalalettidel pilgud enda peale. Aga mis maitse!!! My God- parim valge kala üldse!

Miks kalal selline nimi (prantsuse keeli St. Pierre, hispaania keeles San Pedro jne), siis tõesti-tõesti, kalal on piiblilooga seos.

 

Matteuse 17:24—27. Sellest loost saame teada, et kui Peetrus viibis Galilea järve ääres Kapernaumas, küsiti temalt, kas Jeesus maksab templi maksuraha. Jeesus selgitas hiljem, et temal kui Jumala Pojal pole kohustust sellist maksu maksta. Selleks aga, et teisi mitte pahandada, käskis ta Peetrusel järve äärde minna, visata õng vette, võtta esimene õnge otsa sattunud kala ning anda kala suust leitud münt maksurahaks.

Arvatakse, et ligi 20-st Galilea järves leiduvast kalaliigist võivad üksnes 10 sobida selleks kalaks, mis Peetrus õngega välja tõmbas. Need kümme liiki on jagatud kolmeks kaubanduslikult tähtsaks rühmaks.

Suurim rühm on musht (tilaapia), mis tähendab araabia keeles ’kamm’, sest selle rühma viiel liigil on kammiga sarnanev seljauim. Üks musht’i liik on kuni 45 sentimeetrit pikk ja kaalub umbes kaks kilogrammi.

Teise rühma moodustavad Kinnereti (Galilea järve) sardiinid, kes meenutavad väikest heeringat. Sardiinipüügi tipphooajal saadakse igal ööl mitu tonni kala, mis teeb umbes tuhat tonni aastas. Juba muistsest ajast peale on seda kala olnud tavaks sisse soolata.

Kolmanda grupi moodustavad biny’d, pardkalad. Semiidikeelne nimi biny, mis tähendab ’karv’, on pandud sellepärast, et selle grupi kolmel pardkalaliigil on suunurgas kompimisjätked. Pardkalad toituvad molluskitest, tigudest ja väikestest kaladest. Üks pardkala liik kasvab kuni 75 sentimeetri pikkuseks ja kaalub üle seitsme kilogrammi. Pardkaladel on palju liha ning juutidel on kombeks süüa neid hingamispäeval ja pühade ajal.

Nende kolme kaubanduslikult tähtsa rühma hulka pole arvatud suurt angersäga, mis on Galilea järve suurim kala. Angersäga võib kasvada 120 sentimeetri pikkuseks ning kaaluda üle 10 kilogrammi. Kuna angersägal puuduvad soomused, oli see Moosese Seaduse järgi ebapuhas (3. Moosese 11:9—12). Seega ei söö juudid angersäga ning see ei saa olla kala, mille Peetrus järvest püüdis.

Niisiis loogilise arutelu tulemusel saame vastuseks pardkala, mis ristiti Püha Peetruse kalaks, sest nimi müüb hästi :)

Need, kel pole plaanis Galilea järve äärde lähiajal sõita, saavad seda Peetruse enda väljaõngitsetud” templimaksu” meie juures proovida.

Prantsuse restoranide (allakäinud) kultuurist

Kuna mul tekkis mõni päev tagasi huvitav mõttevahetus Prantsuse restoranide teemast ehk siis täpsemalt, et aastaks 2014 on gastronoomia hällimaa jõudnud olukorda kus kaks kolmandikku restorane kasutab valmis ehk pakendatud toite ja üks kodanik ütles mulle, et kindla peale on Eestis ka sama jama, et kus sa tead….

Seega  mõtlesin, et seletan vähe seda pakendi süsteemi ja kuidas ja miks see Prantsusmaal toim(i)ub. Eestis ei ole seda hirmugi, et restoranid saavad ja peaksid  kasutama valmispakendatud toite, sest nende omahind on kallis ja meil on võrreldes Prantsusmaaga tööjõud omanikule odavam, lisaks ei ole meil peavalu 35 tunnise töönädalaga. Töötaja Prantsusmaal nimelt rohkem tööd teha ei tohi, seega restoran peab reaalselt omama 3 vahetust inimesi.  Eesti restoranide häda on see, et tooraine on tihti kehvakene, kindlasti ei saa aga kahelda, et meie mail on käsitöö oskus kadunud  :)

 

Kui te olete ringi sõitnud Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, olete kindlasti tähele pannud suuri HoReCa sektorile mõeldud kaubamajasid nimega Metro. Ma isegi olen seal ostmas käinud laudlinu ja moules marinièri potte. Hind on soodne ja saab käibemaksu võrra alla ka. Väheke oli kliendiks registreerimisega raskusi, sest Eestis ei ole olemas nn. kutsekaarti, millega tõestada, et sa oled restoranipidaja. Aga samaväärseks tunnistati mu visiitkaart ja mind vormistati kliendiks.

Vaade kauplus-laole

Vaade kauplus-laole

 

Mis  seal Metros siis tegelikult ostetakse lisaks odavatele nõudele, ruudulistele laudlinadele ja odavatele kokariietele? Metro  ongi koht, kus hangitakse oma restoranile toit. Montpellieri Metros on tavaline selline pilt, et sõidab oma Citrœn kaubikuga ette täisvarustuses kokk- pole kokamütsi ka peast võtnud ja läheb leti juurde. Metros on nii moodne, et ei pea enam riiulite vahel oma konserve otsima, vaid on piltidega kataloogid. Ütled aga kassas, mis tahad- arvuti ütleb laomehele, laomees laob su menüü auto peale. Kokk kärutab oma menüü kohale ja avab restorani uksed.  Ei ole nõmedat varavalges tööle- koori, keeda, küpseta palavas köögis. Täielik stress ju! Tore oleks ju sõita poodi, valida menüü välja sellisest raamatust ja voila:

Catalogue Métro 2

Kõige iroonilisem on minu arvates Metroo kataloog nimega Chef, seal on laias valikus fonde ehk allakeedetud puljongeid ja reklaamitakse neid loomulikult kui tärnirestorani koka naturaalset kvaliteediga toodet ja

chef1

kirsiks tordil on, et saab oma restorani osta kogu Bocuse D´Or´i 2013 Prantsuse kandidaadi võistlustöö menüüd.

chef2

 

 

Menüü 23 juuli

Pole ammu menüüd  jaganud. Panen tutvumiseks üles tänase laululehe :)

Eelroad / Starters

 

Padrón piprad Barcelona turu moodi

Barcelona market style Padrón peppers with sea salt

6,50

6 värsket austrit sidruni ja šalotiäädikaga

6 oysters with lemon and shallot vinegar

13,50

Beebi-kaheksajalad vürtsikas tomatikastmes

Baby-octopuses in spicy tomato sauce

10,00

Tuunikala tartar koriandri, mündi ja laimiga

Tunafish tartar with coriander, mint and lime

13,00

Õrnalt võis praetud ja brändiga flambeeritud kammkarbid

Scallops slightly pan-fried in butter and flambéed in brandy

13,00

Veenuskarbid Portugali moodi (à Bulhão Pato)

Clams à Bulhão Pato

10,00

Küüslaugu-petersellivõiga praetud konnakoivad

Frog legs pan-fried with garlic-parsley butter

11,00

Moules marinieres- suur potitäis valges veinis ürtidega hautatud värskeid Hispaania sinimerekarpe

15,00

 

Pearoad / Main courses

 

Sidruni ja rosmariiniga küpsetatud kuldmerikoger

Oven baked sea bream (dorada) with lemon and rosemary

16,00

Provence´i ürtidega küpsetatud huntahven

Seabass with Herbs de Provence

16,00

Grillitud mõõkkala steik oliiviõli ja meresoolaga

Grilled swordfish steak with olive oil and sea salt

23,00

Praetud sardiinid tomati-sibula concassega

Pan-fried sardines with tomato-onion concasse

14,00

Grillitud tindikala ehk seepia wakame salatiga. Sobib 2-le

Grilled cuttlefish

30,00

Grillitud vürtsikad Maroko merguez-lambalihavorstid kuskuss salatiga

Grilled spicy Moroccan merguez mutton sausages with couscous salad

14,00

Grillitud antrekoot ürdivõi ja marineeritud köögiviljadega

Grilled entrecote with herb butter and marinated vegetables

18,00

Grillitud Uus-Meremaa talle sisefilee trühvlirisottoga

Grilled lamb fillet with truffle risotto

23,00

 

Dessert

 

Rummipallike Tigu moodi (1 tk)

Little rum cake ball Tigu style (1 pc)

1,50

Granadilli panna cotta

Passion fruit panna cotta

4,00

Rohelise õuna sorbett

Green apple sorbet

4,00

Jäine köömne-toorjuustu kook maasikatega

Frosty caraway cheesecake with strawberry

5,50

Šokolaadi kvartett

Chocolate quartet

6,00

Gluteenivaba dessert: mustika-ricotta kook kookosejahust

Blueberry ricotta Cake

5,50

Prantsusmaa uus nn. restoraniseadus

Alates 15 juulist hakkas Prantsusmaal kehtima “fait maison” (valmistatud kohapeal) seadus, mis lubab restorane ära märgistada oma menüüs toidud, mis on valmistatud koha peal nn. päris toorainest. Gastronoomia kodumaa vajas hädasti mingit sammu, et ohjeldada rämpstoidu pealetungi.  Mõned toidukriitikud arvavad, et suisa 80 % Prantsusmaa restoranidest kasutab valmistoite: kartulipüree pakist, kaste pulbrist,  “moelleux au chocolat” on puhas keemia pakist, baski moodi kalmaarid suurest plastikkarbist , “bœuf bourguignon”  vaakumpakendist jne.

Synhorcat (meie mõistes HoReCa Liit- hotell, restoran, catering) ütleb oma pressiteates, et kui Prantsusmaa sai aastal 2011 UNESCO maailmapärandi tiitli oma kokakunstile, aga samas valitseb maal olukord  kus iga kolmas restoran kasutab tööstuslikult töödeldud toorainet, tuli kiirelt midagi ette võtta

faitmaison

Logo, mida Prantsusmaal üha rohkem nägema hakkame.

Mida “fait maison” märgilt loodetakse?

Loodetakse, et see märk eristab ära kohe nn. päris restoranid ja väärtustab seeläbi kokkasid ja nende loodud roogi. Tahetakse tõmmata vahe sisse päris restoranipidajatel ja restoranipidajatel-ärimeestel, kel pole vaja kokkagi tööle palgata, vaid  inimese, kes oskaks tööstusklikult valmistatud toidu üles soendada ja taldrikule laotada.

Loodetakse, et antud märgi kasutuselevõtmine suurendab tööhõivet, sest restorani köökides läheb vaja rohkem tööjõudu. Lisatööjõu kulu  kompenseerib odavam tooraine- osta hooajal kilo kartulit on kindlasti odavam kui  kg külmutatud friikartulit. Mõiste “fait maison” ei tähenda kallist toitu, vaid omatehtud tõelist rooga. Lisakulusid aga kindlasti tuleb…

Tänasel päeval küsitakse ka palju, et kuidas üldse sinnamaani on jõutud, et restoranide kööke on vallutanud külmutatud ja valmistooted ja tõdetakse, et selleni on viinud nn. hügieeninõuded.  Kui ametnikud tootsid aina rangemaid ja kohati jaburamaid hügieeninireegleid restoranidele, hakkasid restoranid  paratamatult üleminema  valmis-  ja külmutatud toiduainetele: kui ühel päeval tuleb EL direktiiv, mis keelab samas ruumis juurvilja ja liha puhastamise, aga su restoranis ei ole juurviljale eraldi ruumi, mis siis üle jäi. Koos toiduainete tööstuse arenguga, on  toitude pakendamine juba nii suureks äriks kätte ära läinud, et restorani kokakunst hakkab kaduma- kõik klassikalised Prantsuse bistroo toidud toodetakse vaakumisse ja maitsevad seejuures hästi, aga sellise toidu toiteväärtus on zero.

Ainult telereklaamis eksisteerib  veel kokk, kes hommikul mootorrolleriga sõidab turule, valib ilusamad juurviljad välja ja laseb lihunikul raiuda ilusad tükid õhtuseks praeks.

See selleks ja kui esialgu tundus, et “fait maison” märgiga hakkab kõvasti Prantsuse restoranide toidu kvaliteet paranema, siis paraku asjatundjad peavad seda seadust naljategemiseks, mis ei kohusta millekski ja ei karista kedagi. Lisaks on  normid, mida võib  oma valmistatuks nimetada, liiga nõrgad.  Näiteks avokaado salat krevettidega- lubatakse märki fait maison, külmutatud ja kooritud krevettidele  või lehttaigna õunapirukas- tainas tohib olla tööstuslikult valmistatud, isegi ratatouille, mis valmistatud juba puhastatud ja külmutatud juurviljadest, on lubatud nimetada “fait maison”. Et McDonalds ei saaks hakata märki kasutama, siis külmutatud friikartuleid isetehtuks ei saa nimetada, aga kui viskate fritüüri külmutatud porgandikuubikud, siis võib logi “fait maison” kasutada. Asi  tundub ikkagi kuidagi nõrk… et lasagne tegemiseks võib kasutada külmutatud tooraineid, aga kui kaste on valmistatud restoranis, siis toode kvalifitseetub isevalmistatud alla etc.

Proua Delga selgitab: http://www.itele.fr/chroniques/invite-galzi-jusqua-minuit/delgales-restaurateurs-ont-6-mois-pour-deployer-le-fait-maison-88498

Vaatame, mis muutub ja kas muutub. Kuna toiduainetetööstus on suur ja mõjuvõimas äri, siis on tunda  kõvasti nende kätt, et lõppkokkuvõtteks seadus, millega taheti suuri muutusi, nii hambutu välja tuli. Ei ole võimalik hundid söönud lambad terved variant.

 

 

Itaalia ja oliiviõliäri

Enamus oliiviõli mida müüakse Itaalia õli pähe on võltstoodang- toodetud Itaalias, kuid oliivid ostetakse kokku Hispaaniast, Marokost ja Tuneesiast segadakse sisse sojaõli ja beetakaroteeni ja sildistatakse valeandmeid sisaldava  sildiga.

Klikates lingile näeb head skeemi, kuidas business üles on ehitatud: http://www.nytimes.com/interactive/2014/01/24/opinion/food-chains-extra-virgin-suicide.html?_r=

See, et Extra Virgin Oliiviõli on võltsitud kraam, on teada juba aastaid. Ameerika turul arvatakse olema 69% nn. valeõli.  Ka Prantsusmaal  viidi 2006 aastal läbi  üks suurem oliivõlide testimine ja vaid 56 % Prantsusmaa oliiviõlidest vastasid nõuetele. Esines selliseid tooteid, kus nimetus oli oliiviõli, kuid sisaldas 50 % päevaöilleõli!

Aga kuidas siis ostja peab aru saama, kui silt valetab- milline on õige õli?

Ajakirjanik Tom Mueller kirjutanud  suisa  raamatu sel teemal ja Ameerika tarbija leiab ka tema väikese spikri siit, mis õli võib julgelt osta.

Kuidas on Euroopa tarbijaga, eriti nende maadega, kes ise oliiviõli ei tooda, et tead naabrimehe käest osta. Tegelikult ajab ju vihale kui sa enda arust ostad tervislikku oliiviõli, aga tuleb välja, et see on solgitud GMO-sojaõliga.

2010 aastal tehti USA-s suurem test sisseveetud oliiviõlidele ja Extra Virgin nõuetele ei vastanud järgmised kaubamärgid:

  • Whole Foods 365 100% Italian
  • Rachel Ray
  • Safeway Select
  • Newman’s Own Organics
  • Colavita
  • Bertolli
  • Filippo Berio
  • Pompeian
  • Star
  • Carapelli
  • Mezzetta
  • Mazzola

Mul ei õnnestunud kahjuks leida Euroopa kohta samasugust konkreetset nimekirja. Mida eelistada- Prantsuse, Itaalia, Kreeka, Hispaania või Portugali oliiviõli?? Üldine rusikareegel on see, et õlil peab  peale riigi nimetuse olema ka täpsem asukoha nimetus- parim oleks kui ta oleks kaitstud päritolu nimetusega nn. AOC).

Kui toote peal on kirjas- toodetud Hispaanias, siis tähendab see seda, et tegu on seguga ja oliivid on sisse veetud ka väljaspoolt Hispaaniat.

Prantsusmaal kaitstud päritoluga oliiviõlid on: Nyons, vallée des Baux-de-Provence, Aix-en-Provence, Haute-Provence, Provence, Nice, Corse(Korsika)  ja  Nîmes.

Üks kindel  tähis on ka hind: korralik oliiviõli ei maksa vähem kui 15 eurot liiter.

Ja kindlasti ei tohiks osta plastpudelisse pakitud oliiviõli, samuti ei ole hea heledas pudelis õli.

Mina ise kasutan viimased aastad Portugali oliiviõli, mida saab osta Paulo käest Sadama turult Santa Vitorio margi nimi.  Portugali kvaliteetõlil on hea hinna ja kvaliteedi suhe. Kuna tean seda maja, kes õli toodab, siis seda ma usaldan :) Kuid Eesti turule on tulnud ka oliiviõli Kreetalt ja Itaaliat otse tegijatelt, aegajalt Facebookis kuulutatakse, et saab tellimusi sisse anda. Kui tootjat teate- tunnete, siis tasub osta! Saksas ostan BIO märgistusega õli- ka selle märgiga tooted läbivad korraliku kontrolli, aga ka meil itaallased müüvad oma sugulaste õli. Mina ei ole ostnud, sest ei tunne inimesi ja ei usalda, et see sugulane ei müü just nimelt mingit Napoli oliiviõlitehase toodet, mille ta kanistriga on välja tassinud.

olid

 

 

 

 

 

Kohus mõistis blogija restorani kritiseerimise eest süüdi

Bordeaux kohus lõi pretsendendi, mõistes süüdi advokaadist blogija, kes oma blogis pealkirja all  Koht mida vältida Cap Ferretis-Il Giardino kritiseeris  sealse restorani toitu ja teenindust ning oli eriti terav teda teenindanud ettekandjat kirjeldades.  Kohus mõistist blogijalt välja 1500 eurot kahjutasu hageja s.t restorani omaniku kasuks ja lisaks 1000 eurot kohtukulusid.

Antud artikkel on praeguseks eemaldatud ja kindlasti ei öelnud selle autor oma kirjutises midagi valesti kui kritiseeris saamatut teenindajat ja seda kuidas ta pidi tund aega oma eelrooga ootama, mis lõpuks saabus lauda pearoaga ühel ajal (toimus see kõik aastal 2013)

Paraku tuli aga restorani nime google´sse sisse lüües, esimeseks valikuks just see artikkel ja restorani omanik otsustas pöörduda kohtusse, kuna leidis, et antud kirjutis on tema äri kahjustanud. Samuti arvab restorani omanik, et antud artikkel oli rohkem solvang kui kriitika- antud “blogger” tuli  ühe korra augustikuu kõige kiiremal ajal restorani, kus restoran teenindab 300 klienti õhtu jooksul ja seda juba 15-ndat aastat ja hakkab oma artiklis lihtsalt norima ühe ettekandja kallal. Kindlasti võib augustikuus ajutiste teenindajatega olla probleeme ja teenindus ei pruukinud sujuda, aga sellest ei tohiks teha üldistavat järeldust, et alati on nii.

Blogija, kes ise on elukutselt advokaat, on juhtunust üllatunud. Restoraniomanik ei pöördunud isegi tema poole, paludes tal antud artikkel kustutada  või pealkiri ära muuta, vaid pöördus kohe kohtusse palgates selleks advokaadi.  Kohtuprotsessi käigus selgitati küll välja, et kriitika halva teeninduse üle oli igati õigustatud, kuid blogija sai ikkagi karistada § alusel, mille alusel väideti, et antud kriitikal oli sees “kurjuse” tunnused, mida siiani on rakendatud vaid laimu puhul.

Vot nii- ei oskagi midagi öelda.

Kõne all olev pahandust tekitav artikkel on küll  blogist eemaldatud, aga koopia ikkagi internetis olemas ja prantsuse valdajad saavad  tutvuda siin

 

 

Itaalia tomatite varjukülg

Väike skeem tänapäeva maailmast tomatibusinessi näite abil.

1. Lugu saab alguse Ghanast kirdeosast kus veel hiljuti laiusid rikkalikud saakikandvad tomatipõllud ja nüüd on seal laiutamas vaid tühi kõrb.

Tootjad on loobunud tomatikasvatustustest või hakanud kasvatama teisi põllukultuure.  Teel Tamalest  Navrongoni võib  näha  veoautosid, kus kastis tomatikastide vahel on tomativärvi punasesse riietunud naised – kõik selleks et tomateid  paremini müüa. Vaev on aga asjata- värkeid tomateid müüa ei õnnestu, kraam läheb käes mädanema ja hävib. Kohalikud ghanalased eelistavad värskele tomatile nüüd  Itaalia ja Hiina brändide Salsa, Gino ja Obaapa konservtomateid. Ghanas ei ole rooga, kus tomateid ei kasutataks, aga kahjuks oma kohalik tomat ei müü enam :(

2. Meeletu välismaiste brändide pealetung ja oma põllumehe turukaitseta jätmine, põhjustas aastal 2007  riigis  suure enesetapulaine- tomatikasvatajad, kes olid võtnud laenu seemnete, väetiste ja põllumaa jaoks, seisid silmitsi olukorraga, kus saaki polnud kusagile panna.

Massiivne import Euroopast, kus omakorda ekport on subsideeritud, on kohaliku tomatikasvatuse välja suretanud.(Loomulikult lasub põhiline süü Ghana valitsusel, kuid mitte ainult…)

 

3. Itaalia tomatipasta business õitseb ja kosub ja seda eelkõige just tänu Aafrika turule.

4. Viimastel aastatel on  Capitanata (Puglio provints) tomativäljadel tööl tuhandeid Ghanast pärit töölisi, kellele makstakse palka ülesande, mitte tundide pealt. 300 kg korjatuid tomateid maksab 3.50.  Mingit töölepingut ega tervisekindlustust töötajatel ei ole, lõunaks on neil võimalus süüa vaid tomateid, mida nad peavad sealtsamast põllult näppama, sest lõunapausigi pole ette nähtud. Elatakse-magatakse laagris lageda taeva all, mõnel juhul on olemas barakid- see on juba luksus. Paljunäinud inimesed pole isegi Aafrikas näinud nii kehvasid elamisolusid.

5. Itaalia on Prantsusmaa ja Saksamaa järel suuruselt kolmas põllumajandusmaa Euroopas,  köögiviljaturul aga rebitakse Hispaaniaga esikoha pärast. Viimase 10 aasta jooksul on Itaalias toodetud keskmiselt 6 miljonit tonni tomateid aastas. Euroopa Liit hüvitab 45 eurot iga tonni konserveeritud tomatite pealt, mis läheb ekspordiks. Aga see pole veel kõik.  EU toetus tomatikasvatusele on lisaks 34.40 tonni kohta,  Ainuüksi toetus katab 65 %  lõpptoote turuhinnast.  Kas Brüsseli mõni ametnik on üldse teadlik, et selline subsideerimine on võimaldanud  Itaalia tomati-businessmanidel madalate hindadega Aafrikas kohaliku toodangu välja suretada ja kui sa inimese seal maal nälga jätad, siis tuleb Euroopal hakata tegelema sisserände probleemiga?

Kogu see lugu on hea näide väärastunud maailmast- selle asemel, et kasvatada ja harida rahulikult oma kodus  tomateid,  tuleb Ghana mees orjatööle Itaaliasse, kus toodetakse  Euroopa Liidu rahadega toetatud tomateid, et müüa neid sellele samale Ghana mehele  perekonnale Ghanas.

 

 

 

 

 

Nii on ja teistmoodi ei ole aka seadus ei ole tingimiseks.

Pole ammu midagi kirjutanud-  pea on muremõtteid täis ja halada kogu rahvale või osta Päevalehe üks lehekülg, et presidendile avalik kiri kirjutada, ka ei taha.  Eks meil oli ju teada, kui me sinna padu-ajaloolisse majja kolisime, et tuleb probleeme Tallinna Kultuuriväärtuste Ametiga, rahvakeeli muinsuskaitsega. Ühesõnaga- panime suure sildi üles, et pakume hommikusööke ja palusime vastavasisulisele sildile ajutist luba suve lõpuni üleval olemiseks. Vastus tuli eitav. Kästi 1,juuliks maha võtta, läbirääkimised vilja ei kandnud. Seega nii nõme kui see asi ka välja näeb, aga kui ei ole silti, ei ole mõtet ka hommikuti lahti hoida- sest hommikul ei julge ükski turist igaks juhuks keldrisse sisse vaadata.  Lootsime sellele, et kuna meil ei ole seinapinda, siis amet pigistab silma kinni ja ajutise loa meile annab- aga nagu öeldi seadus ei ole tingimiseks ja õige ta on.

Samas teatame, et ükskõik kel oleks vaja hommikul või lõuna ajal mingit koosolekut või ärilõunat korraldada, oleme alati valmis kuna oleme nagunii majas ja teise korruse ruum seisab tühjalt, siis 8-20 nimesest saab kasutada. Paneme ka komplektlõuna menüü oma Facebooki lehele üles.

silt

See silt peab kaduma.

 

Nädal hiljem ja noored leidsid, et ei anna alla ja ei murdu bürokraatlike raskuste all. Silt ei ole just pilgupüüdja, kuid siiki, kes natukenegi vaatab- peaks märkama. Elu läheb edasi  :)

silt2

 

 

 

Poubelle cuisine(prügitoit) ehk kas Prantsusmaa restod on maailma halvimad?

Poubelle cuisine/ Newsweek´i  ajakirjanik Nicholas Farrel  tutvus Prantsusmaa tavarestoranidega ja leiadis, et need on maailma kehvimad.

Teen artiklist väikse kokkuvõtte, sest mulle tundus, nagu oleks ma ise selle artikli kirjutanud- täiesti minu mõtted, millest olen siin blogis ka ise varem kirjutanud.

************

Prantsuse restoranid peaksid kuulu järgi olema parimad maailmas. Nicholas Farell külastas kahe nädala jooksul nn.tavarestorane  ja mitte üks kord ei saanud ta midagi, millega ta oleks enam-vähem rahule jäänud või mille ta oleks täiesti ära söönud.  “Mul-on-teist-absoluutselt-kama” käitumine töötajate poolt, kes kindlasti leiavad võimaluse kliendile ka  halvasti öelda ja häbiväärsed arved: kõige tagasihoidlikuma tasemega 3 käiguline õhtusöök kõige odavama poole pudeli punase veiniga maksab 50 euro kanti. Ja see ei olnud midagi personaalset, et ajakirjanik  ise loll ja ei osanud toitu valida- ümberringi kõik sõid sama jama. Kui ajakirjanik lõi google´isse sisse  küsimuse: Why is French restaurant food so bad?, tuli sellele 267 miljonit vastet :) Ehk inimesed massiliselt on ebarahul ja kaeblevad.

Asi oli ajakirjaniku viimasel Prantsuse reisil ikka nii halb, et ta hakkas ühes restos mängima mõtetega, et mis vahet on näiteks tükikesel vasika terriinil (terrine de veau) hinnaga  12.50 restorani taldrikul ja võetud supermarketi purgist ja purgikesel tavalisel koeratoidul? Või kahel õhukesel tükil Foie Gras´l 14.50 ja pisikesel purgil luksus koeratoidul?

Toidust kirjutav  ajakirjanik Anissa Helou pajatab, kuidas ta 70-tel elas Pariisis ja kuidas ta võis sisse astuda ükskõik mis restorani ja saada tõelise naudingu. Kõik restoranid serveerisid fantastilist toitu. Enam ei julge ta minna ühtegi söögiasutusse, mille “looga” ta pole enne tutvunud, sest nii halba toitu, kui oskab serveerida mõni Pariisi restoran, ei saa kuskil mujal maailmas.

Nicolas Farell kirjutab, et ta armastab Prantususmaad ja käib seal tihti,  nii nagu talle jääb alatiseks meelde  fantastiline  9-käiguline  õhtusöök aastal 1969 Hotel Grande Bretagne´s, ajakirjanik oli tollal 11 aastane.  Kahjuks 1980 aastatel hakkas restorani kultuur  vaikselt alla käima. Viimased 2 nädalat Ferjus´is (Cannes´i ja St. Tropezi vahel asuv linn) oli aga nutmaajavalt masendav: ühine nimetaja oli- igav ja nii nõrk, et sõnavaras puuduvad sellise toidu kirjeldamiseks omadussõnad.. Lisaks  toidu kvaliteedile, peab klient  olema kindel, et jõuab restorani enne kella 21.00-i. Niipea kui Prantsusmaal restoran õhtuseks vahetuseks lahti tehakse, on selle  tööjõud “me hakkame kohe oma restorani sulgema” moega. Kell 21.00 aga hakatakse kloppima laudlinu ja toolid pannakse laudadele, et kliendil oleks ääretult ebameeldiv. Pole Euroopas enam maad, kus restoranid kell 9 õhtul suletaks.

Muidugi,  võimalik on ikka veel ka suurepärast toitu Prantsusmaal saada,  Michelini tärni restorane on Prantsusmaal ikka veel rohkem mistahes muul maal, kuid ka see on muutumas.  Kõik Euroopa maad on teinud viimastel aastatel tohutu suure hüppe kvaliteedi osas. Prantsusmaa enamus restorane aga  pakub supermarketi toitu, tihti on see lahtiselt külmkapis seisnud ja on veel eriti kehv. Kas on suurt vahet nädal aega külmkapis seisnud vasika terriinil, mille eest küsitakse 12 eurot, et keegi on tükikese taldrikule pannud ja värskel koerakonservil? Viimane võib isegi maitsvam olla :) (Oma poolt ütlen märkuseks, et Prantsusmaa tegi uue seaduse: alates sellest aastast peavad kõik restoranid menüüs ära märkima toidud, mis on maja poolt valmistatud ehk kui märgistust pole, siis ei tehta selles majas midagi ise)

Toidukirjutaja Sudi Pigott kirjutab, et Prantsusmaal on mõned väga head väiksed bistrood, mida pead teadma ja kuhu tuleb reserveerida kohad mitu nädalat enne  ja on suurepärased Michelini restoranid, aga täiesti masendav on olukord tava ehk ” iga-päeva-restodega”. Täiesti loogika vastane on nn. päevapakkumise fix-menüüd, kus terve mõistus ütleb et see peaks olema kõige värskem, kõige  parema kvaliteediga, selleks päevaks spetsiaalselt tehtud toit.. Tegelikuses lastakse juba 20 aastat ilma igasuguse fantaasiata ikka ühte ja sama menüüd: liiga kauaks ahju jäätud kasvanduse kümutatud huntahven või üleküpsetatud kana vettind-nätskete juurviljadega.

Mõeldes Peter Mayle´i 1989 aastal avaldatud  rahvusvahelise bestselleri “Aasta Provence´is” peale, kus autor kirjeldab kuidas ta kolis Inglismaalt  Provence´i  idüllisse külasse, kus kõik- inimesed, toit, loodus on nii õige ja harmooniline ja alustab peatükki-  aasta Provence´is algab lõunaga… Käies nüüd Provence´is ringi, tekib kahtlus, et Mayle ei kirjuta päris elust, vaid see on ulmeromaan väljamõeldud “wonderlandist”.

Helena Frith Powell, kes on raamatu “Two Lipsticks and a Lover” autor ja kellel on maja Languedoci´s Montpellieri lähedal, ütleb:  “Me ei käi Prantsusmaal olles väljas söömas” Mis point on  süüa läbivettinud lehtsalatit, millele on peale pandud  tükk sulatatud kitsejuustu ja mis maksab 10 eurot? Prantsusmaa on nagu Inglismaa 1970-tel aastatel  :(

Kus ja millal on siis viga sisse lastud?  Anissa Helou ütleb, et need põhjused on: künism, laiskus ja Prantsusmaa ametlik  35 tunnine töönädal.

Anissa Helou ja Pille Petersoo Anna Tasca Lanza kokakooli 25. sünnipäeva pidustused/ pilt Pille erakogust *

Anissa Helou ja Pille Petersoo Anna Tasca Lanza kokakooli 25. sünnipäeva pidustusel/ pilt Pille erakogust *

Tigu muutub suvel kohvikuks ja Pariisi parim baguette 2014

Pariis valib  igal aastal nende linna parima baguette´i ehk nagu paljud eestlased ütlevad pika saia valmistaja. Võistlus nimega Grand Prix de la Baguette de Tradition Française de la Ville de Paris, on tõsine- baguette´ide hindamiseks  moodustatakse 3 züriid, igas 5 liiget, kes sel aastal pidid 3 tunni jooksul ära maitsma 187 baguette´i. Baguette´i kriteeriumid on-  sai peab olema traditsionnilises möödus ja kaalus s.t. 55-65 cm ja  250-300 grammi, soolasisaldus 18 grammi kilo jahu kohta. Nendele kriteeriumitele ei vastatnud 50 baguette 187.st ja need kõrvaldati võistlusest. Edasi hinnatakse värvust, visuaali, lõhna, küpsetust, õhumulle saias ja muidugi maitset!  Kuna tegemist on asjatundjatega, kes teavad väga täpselt, milline tainas on ideaalne ja kuidas peab maitsema traditsiooniline baguette, siis surun oma pessimismi, et maitse on ju nii individuaalne, maha.

2 aastat järjest on võitnud sama pagar- Antonio Teixeira,  Délices du Palais on pagar-i ja kondiitripoe nimi,  kus ta neid võidutooteid valmistab  ja asub  see Pariis 14-s. Ajakirjanduses on juba läbi käinud info, et pärast võitu on pood kondiitritoodete hindu kahekordistanud.

Meie hommikumenüü

Meie hommikumenüü

 

Ja meil on ka uudis! Nimelt suvel, kui on palju rahvast vanalinnas, hakkame ka meie pakkuma hommikuti  croissanti ja boguette´i  kohvi ja apelsinimahla ja muidugi Mimosa´t neile, kes ei pea tööle ruttama :)  Baquette´ist  valmistame tüüpilisi Pariisi saiu: Jambon-cru singiga, juustuga, tuunikala-majoga. Croissante  ja saia võib meilt ka kaasa osta!

Meie hommikukohvik on avatud alates 3.juunist T-L 8-00-12.00

Restoran töötab oma tavapärasel moel K-L  õhtuti.

Kui keegi soovib lõuna ajal mingile suuremale grupile toitlustust, siis oleme avatud .

nummid