5.november- pakume Tigu 5 käigulist degustatsiooni menüüd 22 euroga

Kolmapäeval, 5-l novembril, pakume tõelise sõbrahinnaga mereandide menüüd. Hea võimalus tutvust teha meie klassikutega!

Pakume 5 käigulist degustatsiooni menüüd  vaid 22 euroga.

Menüüs on:

3 austrit

Tuunikala tartar koriandri, mündi ja laimiga

3 brändis flambeeritud kammkarpi

Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid

Beebi-kaheksajalad vürtsikas tomatikastmes

Degustatsioonimenüüks on vaja eelnevalt kohad reserveerida. Reserveeringuid võtame vastu kuni 2.novembrini telefonil 56668493 või tigukohvik@tigukohvik.ee

mosaica4f9620f011abbd5eba38a9569b6c46d8a441d34

20.november- Beaujolais Nouveau 2014 Tigus

Beaujolais Nouveau on veinirahvale uue (veini) aasta algus, mida tähistatakse alates 1951 aastast. Samas on Beaujolais aladel alati tehtud vin de l’anné’d ehk sama-aasta veini,  tähistamaks saagikoristuse lõppu. Teise ilmasõja lõpuni  tehti seda vaid kohalikuks tarbimiseks. Beaujolais AOC  (Appellation d’origine contrôlée – kontrollitud päritolu sertifikaat põllumajandustoodetele Prantsusmaal)  loomisel 1937. aastal kehtestatud reeglite kohaselt polnud antud aasta veini lubatud müüa enne 15. detsembrit. 1951. aasta 13. novembril võeti see piirang maha Union Interprofessionnelle des Vins du Beaujolais (UIVB) poolt ning anti eriluba varasemaks müügiks veinile, mida me nüüd tunneme Beaujolais Nouveau nime all.

Seda uut seadust  oskas kommertslikult ära kasutada Georges Dubeuf, kes viis veini Pariisi ja õiged turundus-marketingi nipid tegid algsest piirkondlikust uue veini pühast  70-dateks aastateks juba kogu Prantsusmaa püha, 80-ndatel valgus see komme juba  naabermaadesse, jõudes 90teks Põhja-Ameerikasse ja Aasiasse.  Igatahes võib arvata, et monsieur  Duboeuf on nüüd väga rikas mees.  Loomulikult pole see ainus veinimaja, mis noorveini toodab, aga nagu öeldud esimene, kes suurele turule läks ja edukalt.

Veel tähtsad faktid:

  1.  Beaujolais Nouveau püha peetakse sõltumata saagi koristamise lõpust alati novembri 3-l neljapäeval. Sel aastal seega 20-l  novembril.
  2. Beaujolais regioon asub Lyonist põhjas ja seal on oma 4000 veiniistandust
  3. Selles regioonis korjatakse kõik viinamarjad käsitsi.
  4. Viinamarja sort on Camay.
  5. Igal aastal tuuakse turule 50 miljonit liitrit Beaulolais Nouveaud, mis moodustab poole selle regiooni üldisest veinitoodangust.
  6. Beaujolais Nouveau tuleks ära tarbida enne järgmise aasta maikuud- seistes selle veini maitseomadused ei parane.
  7. Noort veini tuleks juua jahutatult (13kraadi), et paremini tunnetada aroome ja värskust.

Meie avasime 2006 aastal Tigu koos noore veini pühaga ja oleme alati oma sünnipäeva sel päeval tähistanud ning sel aastal on meil käsil juba üheksas kord- oleme kindlasti väga  kogenud Beaujolais ürituse korraldajad :)

Prantsusmaal on Beaujolais Nouveau 2014 sloganiks:  Beaujolais Nouveau- Un art français!

Meie tahame sel aastal ka seda prantsuse kunsti eriti rõhutada ja seega lisaks traditsioonilisele prantsuse menüüle sel päeval, tuleb meile esinema Susanna Aleksandra, kes  astub lavale koos virtuoosse akordionisti Jaak Lutsoja ning fantastilise bassisti Tanel Liibergiga. Kõlavad nii tuntud kui vähemtuntud džässipalad prantsuse muusikapärandist. Karismaatiline jazzlauljatar Susanna Aleksandra on alati tundnud tugevat kirge prantsuse kultuuri vastu. Ta on lõpetanud Prantsuse Lütseumi, Tartu Ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse alal ning elanud mõni aeg Pariisis.

susana1

Meil on juba reserveeringuid selleks päevaks, kes soovib  lauda, peaks kindlasti reserveerimise peale mõtlema. Baari poolele seame nagu eelmiselgi aastal üles pikad õllelauad -pingid, kus saab Beaujolais suupisteid ja veini nautida.

Mis meil täna süüa on? Menüü 15. oktoober

Eelroad / Starters

 

6 värsket austrit sidruni ja šalotiäädikaga

6 oysters with lemon and shallot vinegar

13,50

Padrón piprad Barcelona turu moodi

Barcelona market style Padrón peppers with sea salt

6,50

Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid

Prawns pan-fried with chili and garlic

12,00

Õrnalt võis praetud ja brändiga flambeeritud kammkarbid

Scallops slightly pan-fried in butter and flambéed in brandy

13,00

Tuunikala tartar koriandri, mündi ja laimiga

Tunafish tartar with coriander, mint and lime

13,00

Beebi-kaheksajalad vürtsikas tomatikastmes

Baby-octopuses in spicy tomato sauce

10,00

Küüslaugu-petersellivõiga praetud konnakoivad

Frog legs pan-fried with garlic-parsley butter

11,00

Vitello tonnato- vasikaliha lõigud tuunikala-majoneesi kastmes

Sliced veal covered with a creamy, mayonnaise-tuna sauce

10,00

 

Pearoad / Main courses

Mereannimix – sinimerekarbid, veenuskarbid, krevetid

Seafood mix – mussels, clams, prawns

18,00

Huntahven, küpsetatud Provence´i ürtidega

Seabass with Provence herbs

17,00

Grillitud makrell, Coleslaw salat koriandri-jogurtikastmega

Grilled mackerel, Coleslaw salad with coriander yoghurt sauce

15,00

Rouille de seche à la sétoise- Sete moodi tindikala hautis

Sete style cuttlefish stew

12,00

Grillitud tuunikalasteik seesami-ingveri kastega

Grilled tuna steak with sesame-ginger sauce

23,00

Grillitud antrekoot trühvlivõi ja marineeritud köögiviljadega

Grilled entrecote with truffle butter and marinated vegetables

18,00

Uus-Meremaa grillitud talle sisefilee trühvlirisottoga

Grilled New Zealand lamb fillet with truffle risotto

23,00

Dessert

Rummipallike Tigu moodi (1 tk)

Little rum cake ball Tigu style (1 pc)

1,50

Sorbett: sidruni või rohelise õuna

Sorbet: lemon or green apple

3,50

Jäine laimi-toorjuustukook mustika-vaarika kastmega

Frosty lime cheesecake with blueberry-raspberry sauce

5,50

Kõrvitsa-karamelli kreem punase sõstra coulis´ga

Pumpkin-caramel cream with redcurrant coulis

3,50

Šokolaadi kvartett

Chocolate quartet

6,00

Brillat-Savarin juust mee ja rosmariiniga

Brillat Savarin cheese with honey and rosemary

6,00

 

Menüü 2.oktoober

Eelroad
6 värsket austrit sidruni ja šalotiäädikaga
6 oysters with lemon and shallot vinegar
13,50
Meriangerja bouillabaisse
Conger eel bouillabaisse
9,00
Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid
Prawns pan-fried with chili and garlic
12,00
Õrnalt võis praetud ja brändiga flambeeritud kammkarbid
Scallops slightly pan-fried in butter and flambéed in brandy
13,00
Tuunikala tartar koriandri, mündi ja laimiga
Tunafish tartar with coriander, mint and lime
13,00
Padrón piprad Barcelona turu moodi
Barcelona market style Padrón peppers with sea salt
6,50
Beebi-kaheksajalad vürtsikas tomatikastmes
Baby-octopuses in spicy tomato sauce
10,00
Flambeeritud küülikumaks siidri-estragoni kastmes
Rabbit liver flambé in tarragon-cidre sauce
9,00

Pearoad

Mereannimix – sinimerekarbid, veenuskarbid, krevetid ja beebi-kaheksajalad

Seafood mix – mussels, clams, prawns and baby octopuses

18,00

Huntahven oliivõli ja meresoolaga, Coleslaw salat koriandri-jogurtikastmega

Seabass with olive oil and sea salt, Coleslaw salad

17,00

Grillitud tuunikalasteik wasabi-koorekastmega

Grilled tuna steak with wasabi-cream sauce

23,00

Salvei ja sibulaga praetud vasikamaks valge veini kastmes

Veal liver fried with sage and onions, white wine sauce

14,00

Grillitud härja antrekoot trühvlivõiga

Grilled ox entrecote with truffe butter

24,00

Uus-Meremaa grillitud talle sisefilee trühvlirisottoga

Grilled New Zealand lamb fillet with truffle risotto

23,00

Dessert

Rummipallike Tigu moodi (1 tk)

Little rum cake ball Tigu style (1 pc)

1,50

Sorbett: sidruni või rohelise õuna

Sorbet: lemon or green apple

3,50

Jäine laimi-toorjuustukook mustika-vaar      ika kastmega

Frosty lime cheesecake with blueberry-raspberry sauce

5,50

Kõrvitsa-karamelli kreem punase sõstra coulis´ga

Pumpkin-caramel creme with redcurrant coulis

3,50

Šokolaadi kvartett

Chocolate quartet

6,00

Brillat-Savarin juust mee ja rosmariiniga

Brillat Savarin cheese with honey and rosemary

6,00

Leivast

WordPress saatis teate, et blogi sai täna 6 aastaseks.  Palju õnne mulle ja blogile!  Ma mõtlesin, et selle puhul võiks midagi kirjutada. Kirjutan õige  leivast ja prantslaste murest, et leib, mis tänapäeval pagari juurest saab, on õudus-unenägu mitte leib.

Esmalt  mainin ära, et alates 2. oktoobrist  kuni jõuludeni toimetan ma Tigu köögis ja neljapäeval 2. oktoobril valmistan oma pisikeste kätega mereangerja bouillabaisse´i ja küpsetan härja antrekooti. Härjad ei ole “torod”, kes pärast corridat “üle jäävad” ja kelle vintskest lihast saab teha vaid daube´i, vaid Saksamaa spetsiaalsed lihahärjad.  Lühemalt seesama lause kõlaks nii:  olen Eestis kuni jõuludeni.

Leivast ja selle kvaliteedist

Noorem põlvkond ei teagi, kuidas õige pain de campagne välja näeb ja maitseb. Milline  krõbe koorik peab tal olema ja milline õhuline (aukudega) sisu.  Leib ei tohi olla nagu rullbiskviit pehme ja nätske ning kõiksugu maitsetega üle külvatud. ÕIge leib on madala soolasisaldusega ja ei mingeid maitseparandajaid ja -tõstjaid ega suhkruid. Vanem põlvkond mäletab ja nutab taga.

külaleib

Kahjuks aga seda pagarit, kes tänapäeval veel seda õiget hapendatud leiba küpsetab, on raskem leida kui nõela heinakuhjast.  Sest tavapärane, mida boulangerie´d müüvad, on külmutatud juba valmisvormitud baquette,  mis topitakse pagariahju küpsema ja kaetakse igasugu seemnetega.

Aga see selleks. Esimene probleem on tegelikult nisu.  Nisu, mida aastakümnete jooksul on niipalju muudetud ja arendatud ja nüüd seisab toiduentusiastidel ees kolossaalne töö, et taastada nisu vanu nn. heirloom sorte.

Nägin liigutavat uudisklippi France3 telekanalil. Nimelt Barbu de  Roussillon on üks iidne nisusort, mille kasvatamisest kohalikud teraviljakasvatajad loobusid juba eelmise sajandi algupoole kuna sordiaretus arenes ja peale tulid rentaablimaid ja haiguskindlamad sordid.. Mõned aastad tagasi leidis  Aude´i lähedal elav põllumees oma aidast sellesama vana nisusordi  mõned seemned,  millest õnnestus tal kasvatada taimed.  Tänaseks kasvatab ta seda nisu viiel hektaril. Selle vilja ostab ära üks  Perpignani lähedal asuv  pagari töökoda- Le Couvent à Ille sur Têt.  See on Prantsusmaal väga tunnustatud boulangerie. Selle omanikku Henri Pochi kutsutakse geenius-pagariks, talle on omistatud aastal 2000 Prantsusmaa parima töötegija nimetus. Lisaks on ta ka kõikide tähtsamate leivaorganisatsioonide  liige,president, saadik jne.

Ja täna hommikul lugesin ma veel ühest heas mõttest “hullust” pagarist Cucugnani külast( Aude on lähim suurem linn)

Tänapäeval, et teha nn. tõeliselt head leiba, peab pagar kontrollima protsessi algusest lõpuni- põllult pagariahju. See tähendab- kasvatab ise vilja, jahvatab selle veskis ise ja õigesti, et jahu oleks kõrgekvaliteetne, “elav”, rikas- ei mingeid jahu parandajaid ega rikastajaid!  Järgmine samm on ideaalne leivajuuretis ja siis tähtsaim:  puudega köetav pagariahi!  Selline pagar ongi olemas seal  “karupees” asuvas külas.  Asutuse nimi Les Maîtres de mon Moulin. 

Kilo leiba selles pagariäris maksab 8 eurot mis muidugi ei ole odav.  kuid miks mitte maksta raske ja jätkusuutliku töö eest.  Süüa tervislikku, tarbetute lisanditeta leiba,  on meditsiiniline toiming.  Ehk siis seda väljaminekut võibki liigitada “investeerimine oma tervisesse”  alla.

Mina, nagu paljud tänapäeva inimesed,  olen oma saia-leiva söömise viinud miinimumini. Aegjajalt kui käime  Lauterbourgis, meile lähimas Prantsusmaa linnakeses, siis ikka teeme ühe kohvi- croissanti ringi. Selles külas on 3 pagari töökoda.  2 neist suurte pagarikettide filiaalid ja 1 perekonnaäri. Selles viimases me käimegi,  sealsed croissant pur beurre´id on fantastilised ja ekläärid viivad keele alla, aga siiski on viimasel ajal  mul hakanud tekkima kahtlus, et baguette ei ole nende enda tehtud, vaid panevad samuti külmutatud pätse ahju, vaatamata sellele, et nad avavad oma pagariäi juba kell 4 hommikul. Ostaksin pigem 8 eurost leiba- teades, et saan puhta toote,  millega mul ei teki hinge kahtlust, kas see on ikka õige või on külmutatud masstoode.

Täitsa huvitav oleks väljauurida, et kas Eestiski on mõni heas mõttes hull viljakasvataja-mölder-pagar, kes iidsetest viljasortidest  leiba küpsetab ja kuidas ja kuhu ta oma tooteid realiseerib.

Sain hea lingi meiekandi parimast pagarist, Ma alustan oma külastust sellest :)

 

Metskurvits ja Põldtsiitsitaja

4 Prantsuse tippkokka, nende hulgas Alain Ducasse, taotlevad kõrgemal tasemel luba, et aastas korra serveerida oma klientidele metskurvisat (bécasse) ja põldtsiitsitajat (ortolan)- linde, mida alati  Gaskoonias on kütitud, kuid mida restoranid ei saa serveerida, sest seadusega pole neid linde lubatud süüa.

gaskoonid

Kokad rõhuvad sellele, et nende lindude söömine on Gaskoonias iidne traditsioon ja nende täielik keelustamine soodustab ülikõrgeid hindu mustal turul, kuid halvim on, et  ei saa edasi anda teadmisi nende lindude valmistamiskunsti nooremale põlvkonnale ja nii sureb traditsioon.

Alain Ducasse, kes päritolult gaskoon ja kasvanud üles oma vanemate talus Castel-Sarrazin´is (Landes) toob näiteks Rootsi, kus jõevähi püük  ja degusteerimine on 3 päevaks aastas vabaks lastud.

Mina tervitan kokkade püüdu totaalne keeld kaotada, sest praegu on olukord silmakirjalik. Ortolaanide söömine  on rangelt keelatud, kuid ometi teab kogu maailm, et Francois Mitterrandi kuulsa viimase õhtusöögi üks käik oli just nimelt see keelatud  lind.  Gurmaanid peavad seda lindu hõrgumaks kui foie gras, aga samas kuidas nad teavad selle maitset, kui seda lindu on keelatud jahtida, müüa ja süüa?

ortol

Väike juhend kuidas lindu valmistada ja süüa. ei tundu, et asi massidesse võiks minna. Kuna leidsin selle inglise keeles, ei hakka tõlkima:
Preperation: The birds must be taken alive; once captured they are either blinded or kept in a lightless box for a month to gorge on millet, grapes, and figs, a technique apparently taken from the decadent cooks of Imperial Rome who called the birds beccafico, or ‘fig-pecker’. When they’ vereached four times their normal size, they’re drowned in a snifter of Armagnac.

Cooking: Simply pop them in a high oven for six to eight minutes and serve.

Eating: When cool, begin to chew. It should take about 15 minutes to work your way through the breast and wings, the delicately crackling bones, and onto the inner organs. Devotees claim they can taste the bird’s entire life as they chew in the darkness: the wheat of Morocco, the salt air of the Mediterranean, the lavender of Provence. The pea-sized lungs and heart, saturated with Armagnac from its drowning, are said to burst in a liqueur-scented flower on the diner’s tongue. Enjoy with a good Bordeaux wine.

Pildid on pärit lehelt  http://gastronomieetvinsdusudouest.wordpress.com/

 

Taimetoitlastest

Originally posted on Tigu tegemised:

vege

Alain Ducasse tegi hiljuti avalduse, et  vähendab oluliselt liha osakaalu oma Pariisi restorani Plaza Athénée menüüs.

Minu arvates on see hea idee- Ducasse läheb üle kõrgekvaliteetsetele keemiavabadele ehk organiilistele  toiduainetele ja ei  viska kala ja mereande menüüst välja ja mingis kohuses jääb ka liha alles. Kuigi esimesed pealkirjad ajalehtedes olid a la Ducasse muudab oma 3 tärni restorani taimetoidurestoraniks.

Leidsin ühe vana sissekande väike lõbus pilajutt kuidas inglasest taimetoitlane tuleb Pariisi kohvikusse…

Avaldasin selle aastal 2009, aga lugesin täna juhuslikult, tundus ikka hiigla lõbus…

Eile aga sattusin ma toreda lõigu peale  Stephen Clarke-i raamatus Merde 2 ja tahaksin kirja panna episoodi, kuidas Pariisi söögikohta saabub inglise turist ja soovib taimetoitu saada…

Turist oli umbes 30 aastane ning varustatud peaaegu kõigega, mida inglise keelt kõnelev  Pariisi külaline  vajab pikaks nädalavahetuseks vaenulikul  välismaisel territooriumil: orkaanikindel anorak, reisijuht koos naabruskonda käsitleva peatüki vahele pistetud sõrmega ning alaliselt kahtlustav ilme…..

… oli reede hommik…

View original 515 more words

Restoranielamus: Taverne de Roy (Nancy)

Nagu ma oma blogis mitmel korral olen hoiatanud- Prantsusmaal ei saa sööma minna nii nagu 30 aastat tagasi, et astud suvalisse restorani sisse ja  toiduelamus on kindlustatud. 70% restorane Prantsusmaal serveerib suurtööstuste valmistoite ja tegeleb valmistoidu soojendamisega.  Probleem just tavarestoranide klassis, tipptaseme restoranidega on Prantsusmaa praeagu veel ikka juhtival kohal maailmas (tärnirestoranide arv)  Tärnirestoranis paraku mitu korda kuus ei käi, asi pole ainult rahas, mis on ka paraku piirav põhjas,  aga samuti ajas- tipprestoranile tuleb kindlasti planeerida 3 tundi oma õhtust

On muidugi kahju, et kõrgkulinaaria sünnimaal tuleb tikutulega taga otsida head lihtsat toitu, kuid kes otsib, see leiab-Taverne de Roy.  Asub Stanislasi platsi harutänavas, kohas kus alates aastast 1900 tegutses  legendaarne Alsace´i söögituba “Taverne Müller”, mis  pidas vastu mitmeid režiime ja oli kohalikele oluline  ja sümboolne koht.  Uuele omanikule ja kokale Joël Roy´lem teeb kindlasti nii suursuguse ajalooga kohta,  uue koha loomine  raskusi.  Kuid läheb tõusvas joones- sel aastal sai koht Michelin´i soovituse.  Asja eest soovitab- kokal ju eelmisest kohast Michelini tärnidki välja teenitud ja see, mis ta teeb, on klassikaline,  lihtne, kuid suurepärane.  Umbes samasugune kontseptsioon  nagu Joel Royl, on ka  Éric Frechonil Pariisis “Lazare”  nimelises bistroos.. Kuid Taverne du Roy on palju väiksem ja kodusem.

õue olid mõned lauad pandud, meie kahjuks terrassile ei saanud...vaade on ju super...otse Stanislasi platsile

õue olid mõned lauad pandud, meie kahjuks terrassile ei saanud…vaade on ju super…otse Stanislasi platsile

Koduleht puudub.  Reserveeringut saab teha vaid helistades. Teenindab 2 inimest ja  mingil ajal tekkis tramm. Segaduse tekitas suur sakslaste laudkond, kes kõik tellisid veini klaasi kaupa ja  igaüks eri veini, klaasid said  pidevalt tühjaks ja vajasid täitmist,  Oli näha, et 60-tes eluaastates kelner, kes seda tööd eluaeg on teinud, oli endast vahepeal välja minemas  ja ei suutnud sõbralik olla. Selline ehtne prantslaslik arrogantsus lõi välja.

Toidud on esitletud lihtsalt, kuid kõik on värske ja tehtud parimast toorainest. On olemas 19 eurone menüü ja 38 eurone menüü. Odavamas menüüs on valida kahe eelroa ja pearoa vahel. Kallimas variandis 3 valikut.  Valiku tegemine oli raske…Mõelge ise kui valikus on 1 minut suitsu saanud värske lõhe tartar, kalmaari piperade, puraviku ravioolid kõrvitsakastmega, artišoki-foie gras vorm, Või pearoogadest: koha kotlett (see olla klientide lemmik), tuunikala varras, grillitud Püha Peetruse filee, lamba karree köögiviljade curryga,..oli veel pardirind ja veise filee.  Menüü pole püsiv ja vaheldub pea iga päev mingis osas.

mosaic80fddf0442c3896c3a74715de3f617f7e484e1ed

Piltidel on: ahjus meega kuumaks aetud kitsejuust(minu magustoit) foie gras ja artišoki press, Püha Peetruse filee  kreemisel mereannirisottol, lamba karee köögivilja curryga.

Kui kellelgi on Prantsusmaale sõit ees ja tahab head elamust, siis Nancy võib kindlasti plaani võtta. Nancy on ajakirja Le Nouvel Observateur. poolt 4 korda  ehk siis aastal 2006, 2007, 2008 et 2010, valitud Prantsusmaa kõige paremaks linnaks kus elada. /« ville la plus agréable de France »/ . Näiteks  turistide lemmiklinnad Nice, Antibes ja Toulon olid  selles samas kategoorias, viimastel kohtadel.

Pariisist asub Nancy umbes 400 km kaugusel, Strasbourgist 150 km,  Weingartenist 250 km.

Nancy on üks linn”superbe”!

Vaimustav! Suurejooneline! Elav! Vapustav! Ilus! Huvitav!

Rohkem ei tule omadussõnu esimese hooga meelde,

F54_Nancy_panorama

Panoraampilt Nancyst, pilt Wikist

Nancy, kunagise  Lotringi suurhertsogiriigi pealinn, üllatab eelkõige oma suursuguse kuningliku arhitektuuriga. Minu jaoks meenutas see linn natuke Pariisi, natuke Sankt-Peterburgi ja Talvepaleed, veidi Roomat ja tema purskkaevusid, veidi  des Quinconces platsi Bordeaux´s.

Nancy keskväljak- Place Stanislas ja selle kõrval asuv La place de la Carrièr ning La place d’Alliance,  kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Aga mitte ainult see, et tegemist suure hulga toreda arhitektuuriga, ei ole oluline, vaid see et kogu selle vahel käib elu- kohvikud, restoranid, terrassid, kioskid ja rahvas. Ei ole  vaid suveniiriputkade ja turistirestode piirkond, kuhu kohalikud harva ära eksivad. Ajalugu saab lugeda täpsemalt Wikipediast- klikka siia

Nancy triumfikaar

Nancy triumfikaar

Kulinaariast.

Lorraine´iga on esimene asi mis meelde tuleb Quiche Lorraine, aga nii huvitav kui see ka on, on Nancy seotud bergamotiga, mille tõi sinna kuningas Rene II Lotring, kes oli ka Sitsiilia kuningas.

Kuningas Stanislasi kokk oli teinud oma kuninga üllatamiseks  väikeseid pastille või komme lisades suhkurule tilgakese bergamoti õli ja kuningale olid need väga meelepärased olnud.

Aastal 1845 hakkas  mees nimega Jean-Frédéric Godefroy Lillich (päritolult sakslane, Württembergist) tootma bergamoti komme ja müüma neid oma väikeses butiigis.  Selle retsepti ja kujuga komme toodetakse tänase päevani ja nad on kaitstud IGP märgiga, nad on neljakandilised ja pakitud metallkarpi, millel kaanel on Stanislasi väljaku pilt.

n17

Le véritable Macaron de Nancy-  tõelised, ehk ehtsad Nancy makroonid, 200 aastase ajalooga, retsept pärineb pühadelt õdedelt Püha Sakramendi kogudusest ja makroon koosneb munavalgest, suhkrust ja Provence´i mandlite jahust. Nancy makroonid näevad välja pisut teistsugused- ei ole kaheosalised värvilised keskel kreemiga.

macron1

makroon

Baba au rhum (Rhum-baba) on kuningas Stanislasi (Poola-Leedu kuningas, kes pärast tütre abielu Louis 15-ga, sai ka Lotringi suurvürstiks ja kelle nimeline on Nancy väga ilus kulla ja karra ja purskkaevudega keskväljak)leiutis. Nimelt kord kui talle serveeriti tüüpilist kouglofi, leidis ta selle kuiv olema ja kallas sellele peale Malaga veini. Leidnud koogi nõnda palju parema olema,  palus ta veel täiendada kooki safrani lisamisega.

Madeleine- need küpsetised ei tule otseselt Nancyst, vaid Lorraine´i regioonist, täpsemalt Commercy nimelisest linnast. Kaudselt on nad ikka Nancy ja Stanislasiga seotud, sest Madeleine´i  nimeline kuninga kokk (kondiiter) küpsetas legendi järgi kuningale küpsiseid oma vanaema retsepti järgi. Kuningale koogikesed meeldisid nii väga, et nimetas neid autori auks madeleinedeks. Pärast kuninga surma, kolis kuninga kondiiter Commercysse, võttes kaasa oma salaretsepti ja hakkas madeileinede müügiga endale elatist teenima

madeileine

Mirabelle ja aprikoos on Lorraine marjad. Mirabelle´st teevad nad pea kõike.

mirabelle

Eraldi kirjutan suurepärasest restoranielamusest Taverne du Roy´s. See on endise  Micheline´i tärniresto Le Prieuré à Flavigny-sur-Moselle chefi  Joël Roy  nn. tavalise söögikoha projekt. Ehk surepärane toit bistrot hindadega.  Tavalisest oli asi kaugel- esiteks ei saa sinna reseveerimata sissegi. Õnneks oli  mul eeltöö seekord tehtud ja reserveering olemas :)

Mõned linnavaated/ pildile klikates võtab pilt normaalse mõõtme :) Ma olin küll fotoka patareid ära laadinud, kuid suutsin ta  ikkagi jätta hotelli. Telefoni pildid on sellised nagu nad on…

Beaune ja restoran “Ma Cuisine”

Olen suur Pinot Noir´i sõber ja Burgundia veinide austaja, samuti olen alati võlutud olnud klassikalistest Burgundia retseptidest: teod Burgundia moodi, Boeuf Bourguignon (veiseliha punases veinis), Les œufs en meurette(munad punase veini kastmes), Jambon persillé, Coq au vin (kana või kukk punases veinis)…trühvlid, Kir jne. jne.  Seda naljakam on, et ma polnud varem Beaune´is, mis on Burgundia veinipealinn, käinud. Seejuures asub Beaune minu kodust Weingartenist vaid 400 km kaugusel- selline Tallinnast Leedu piirini ots.

Septembri algus on Burgundias  turismi  tipphooaeg s.t. restoranid ja hotellid on turiste paksult täis. Tark reserveeriks nii hotelli kui restorani eelnevalt. Meil hotell oli reserveeritud, aga restoran ei olnud ja ma kindlasti ei soovinud süüa mõnes keskväljaku ” grandcafe-tüüpi” kohas.

Portugalist tagasiteel tunnetab eriti  teravalt Prantsusmaa hindade täielikku “ebademokraatlikust” nagu me oma sõpruskonnas armastame väljendada.  Esimene muie tuli suule kui kiirtee bensujaamas kuskil Bordeauxi lähedal küsiti 1 tassi piimakohvi eest 6 euri. Võrdluseks: meie taditsiooniline hommikusöök Aveiros kohvikus Ria Pao, mis koosnes  2* 2 tassi piimakohvist, 2st pasteis de natast ja 2 st tuunikala empanadast (pirukast), maksis 6.80. Seega seda enam ei tahtnud raha välja anda lihtsalt niisama, vaid asja eest :)

Mul ei olnud aega teha eeluurimistööd restoranide kohta ja seega usaldasin Gilles Pudlowski blogi ja arvasin, et mulle meeldiks restoran Ma Cuisine-  meeldiv väike restoran, hea köögi ja suurepärase veinikaardiga ja kus ka sisekujunduse iga detail rõhutab veini. Tundus “tigulik”.  Muidugi ei olnud sinna kohti, aga riskisime ja läksime kohale. Mingi nipiga ma peremehele hinge läksin-  tegin maailma kõige kurvema näo selle peale kui öeldi, et laupäeva õhtu ja ilma reserveeringuta on võimatu,  ning meid kutsuti kella 21.30ks tagasi  ja peremees lubas, et ta tekitab meile laua… 21.30 pole Portugalist tulnule probleem, seal enne 22.0o sööma jõudmine oli pigem haruldus ja kell ka seal veel 1 tund taga…

117

See restoran oli just see, mida Prantsusmaal restoranist ootad- väike bistroo, paksult rahvast täis ja hea kohaliku köögiga. Kui pererahva perekonnanimi lisaks on Escoffier, siis tundub täpselt bingo olema :)  Internetis tagantjärgi olen lugenud muidugi ameeriklaste vingumist kui pettunud nad on, et täiesti tavaline koht, kus osad külastajad olid olnud põlvpükstes ja ülikonnaga oli imelik olla.  Jah- see ei ole posh restoran.  Burgundias on luksuslikke mõisarestorane külluses, ei oskagi öelda miks ameeriklased lugedes Michelini ja ajakirjanduse positiivset hinnangut söögikohale automaatselt sinna juurde lühtrid, punase vaiba ja frakis kelneri juurde mõtlevad. Ja ameeriklasi oli linn täis. Meie kõrvallauaski istus üks paarike ning olime tunnistajaks filmidest nähtud holliwoodlikule stseenile kus naisterahvale on kihlasõrmus peidetud veiniklaasi.  Tundus, et ka selle paari meespool oli restoranivalikuga “petta saanud”- polnud see formaat, mis ta oli oodanud abieluettepaneku tegemiseks.

Ma usun, et oma eellooga andsin ma juba mõista kui väga mulle see koht meeldis!  Veinikaart oli paks. väidetavalt sisaldab üle 900 veini.  Meie valisime endale välja Domaine Albert Morot Beaune Les Cent-Vignes 1 er Cru 2003. Oli juba pisut vanust ja hinnaklass oli ütleme 100 euro kanti pudel.  Mina sõin eelroaks loomulikult Burgundia tigusid ja Uwe Jambon persillé-t . Pearoaks valisin mina vasika harknäärme ja Uwe jäi klassika peale: sõi Boeuf Bourguignon´i.  Kohustuslik Burgundia veiniga on juustukäik ja loomulikult Époisses de Bourgogne juust. Desserti ei suutnud enam süüa- Burgundia  rammus talupoja köök on pärast paar nädalat mereandide ja kalaga harjunud kõhule paras katsumus.

mosaic2b43fb98ef9291710e7212b8d1ac210c027d6287

 Aadress:

Passage St Hélène21200 Beaune

Porto ja Yeatman on sel aastal Euroopa kõige-kõige-kõige

luxury-porto-hotel_202913280152fce61b0f5f4

Et ei jääks arvamust, et Portugalis fine dining restorane polegi, siis panen kirja oma muljed  Yeatmanist.

See koht on  mulle ammu silma jäänud rongiga Portost Aveiro poole sõites-  Asudes Gaia poolel, mäe otsas, avanevad selle Relais & Châteaux  ketti kuuluva hotelli terrassilt, hunnitud vaated Porto vanalinnale, Douru jõele ja portveinimajade katustele.

Nagu Relais & Châteaux  keti puhul kombeks, siis lisaks 5 tärni hotellile, on nendes ka fine dining restoran. Yeatmanil on aastast 2011 Michelini 1 tärn.  Chef Ricardo Costa on töötanud Madeiral, Inglismaal ja Hispaanias kuulsate chefide käe all.  Nagu tärnirestodes tavaks- töötakse kohaliku tooraine ja kohalike traditsiooniliste retseptide ja maitsetega moodsas kulinaarses võtmes. Me võtsime, nagu meile soovitati,  8 käigulise degustatsioonimenüü mis koos koka tervitustega osutus lõpuks 11 või 12 käiguliseks ja seda oli liiast. Aga uudishimu oli suur ja kuidas sa jätad midagi ära?

Hea uudis on see, et juua klaasike veini või tassike kohvi hotelli baari terrassil, ei pea olema hotelli külaline või restorani külastaja- see supervaatega baar ja terrass on avatud kõigile. Baari teenindus ei ole just 5 tärni, aga jällegi, vaade kompenseerib. Kuidagi valusalt kriipis kui tulime pärast restorani baari terrassile sigarit tõmbama ning kelner asetas sigar ja tikud ja sigarikäärid lihtsalt lauale ja mingit abi ei pakkunud.

Lisan veel, et hotelli välibassein valiti Euroopa parimaks basseiniks sel aastal. Kogu nimekiri siin

porto1

2c7a7a04be06e59b5f34fc505a49c90b5a563bf4278518d89505d43681d5794d

Restoran terrassile laudu ei kata- ookean lähedal, ilm muutub kiiresti.

Väike pildigalerii menüüst. Raske on hiljem pildilt tuvastada, mis on mis, aga menüü oli korralik ülevaade Portugali kuulsamatest toitudest: sardiin, bacalhau, krabi, Alentejo must siga veenuskarpidega, lammas jne… Telefoniga hämaras klõpsitud pildid pole nüüd teab mis kõrgkvaliteet, aga annab aimu koka käekirjast

mosaiccdd3d305de2555e54e0be6879b9bec97ab6fc633

8 käigulise degustatsiooni menüü hind on 145 eurot.  55 eurot tuleb lisaks maksta, kui soovite iga toidu juurde sommeljee valitud veini.  Veini kallatakse juurde kui klaas tühjaks peaks saama enne järgmist toitu ning seda arvele juurde ei lisata.

 

Chefi tööd, menüüd ja teenindust Michelini restoranide vahel on võimalik hinnata ja võib öelda, et meeldis sama hästi kui Weingarteni tärbiresto  uus suvemenüü, mida me enne suve lõppu ikka jõudsime ära proovida. Sellist vaadet, nagu Yeatman suudab pakkuda, ei ole maailmas palju.

Kõik gurmeereisijad peaksid kindlasti Yeatmani kohe oma reisiplaanidesse lisama.

 

 

 

 

 

Monção / Convento dos Capuchos

Kogu Põhja-Portugal ja Galicia (v.a. Santiago de Compostela) üllatab oma sõbralike restorani hindadega. Seega kui söögi pealt on kokkuhoid tehtud, siis võib ööks- paariks lubada endale veidi luksulikku elamist. Täiesti korraliku hotelli võib leida Monçãost ka 32 euroga, aga see väikelinn pakub ka midagi neile, kes tahaksid raha tuulutada ja pisut luksust nautida. 1746 aastal kaputsiini munkade asutatud klooster on ümberehitatud hotelliks. Tubadest on vaade Minho jõele ja üle jõe asuvale Hispaaniale. Hotellil on 4 tärni ja kõik teenused olemas: baar, Michelini soovitusega restoran, bassein õues. Letihind hotellitoale on soolane, aga hindu saab “läbirääkida”. Ka kodulehel on nurgake: viimase hetke hind- saatke oma andmed ja teile antakse personaalne hind.

Meie nautisime 50% allahindlust: kõrghooaeg oli läbi ja eelmisel aastal oli Eesti Lions Club kogu maja reserveerinud- eestlased on heas kirjas.

Pühakojas ööbida on väga zen :)

Hoteli koduleht

053

048 049 050   092 095

Milleks üldse Monçãosse sõita? Ilus loodus, Alvarinho vein, väikesed külad mõlemal pool piiri- näiteks Valença, Melgaço,  Parque Nacional da Peneda-Gerês looduspark.