Metskurvits ja Põldtsiitsitaja

4 Prantsuse tippkokka, nende hulgas Alain Ducasse, taotlevad kõrgemal tasemel luba, et aastas korra serveerida oma klientidele metskurvisat (bécasse) ja põldtsiitsitajat (ortolan)- linde, mida alati  Gaskoonias on kütitud, kuid mida restoranid ei saa serveerida, sest seadusega pole neid linde lubatud süüa.

gaskoonid

Kokad rõhuvad sellele, et nende lindude söömine on Gaskoonias iidne traditsioon ja nende täielik keelustamine soodustab ülikõrgeid hindu mustal turul, kuid halvim on, et  ei saa edasi anda teadmisi nende lindude valmistamiskunsti nooremale põlvkonnale ja nii sureb traditsioon.

Alain Ducasse, kes päritolult gaskoon ja kasvanud üles oma vanemate talus Castel-Sarrazin´is (Landes) toob näiteks Rootsi, kus jõevähi püük  ja degusteerimine on 3 päevaks aastas vabaks lastud.

Mina tervitan kokkade püüdu totaalne keeld kaotada, sest praegu on olukord silmakirjalik. Ortolaanide söömine  on rangelt keelatud, kuid ometi teab kogu maailm, et Francois Mitterrandi kuulsa viimase õhtusöögi üks käik oli just nimelt see keelatud  lind.  Gurmaanid peavad seda lindu hõrgumaks kui foie gras, aga samas kuidas nad teavad selle maitset, kui seda lindu on keelatud jahtida, müüa ja süüa?

ortol

Väike juhend kuidas lindu valmistada ja süüa. ei tundu, et asi massidesse võiks minna. Kuna leidsin selle inglise keeles, ei hakka tõlkima:
Preperation: The birds must be taken alive; once captured they are either blinded or kept in a lightless box for a month to gorge on millet, grapes, and figs, a technique apparently taken from the decadent cooks of Imperial Rome who called the birds beccafico, or ‘fig-pecker’. When they’ vereached four times their normal size, they’re drowned in a snifter of Armagnac.

Cooking: Simply pop them in a high oven for six to eight minutes and serve.

Eating: When cool, begin to chew. It should take about 15 minutes to work your way through the breast and wings, the delicately crackling bones, and onto the inner organs. Devotees claim they can taste the bird’s entire life as they chew in the darkness: the wheat of Morocco, the salt air of the Mediterranean, the lavender of Provence. The pea-sized lungs and heart, saturated with Armagnac from its drowning, are said to burst in a liqueur-scented flower on the diner’s tongue. Enjoy with a good Bordeaux wine.

Pildid on pärit lehelt  http://gastronomieetvinsdusudouest.wordpress.com/

 

Taimetoitlastest

Originally posted on Tigu tegemised:

vege

Alain Ducasse tegi hiljuti avalduse, et  vähendab oluliselt liha osakaalu oma Pariisi restorani Plaza Athénée menüüs.

Minu arvates on see hea idee- Ducasse läheb üle kõrgekvaliteetsetele keemiavabadele ehk organiilistele  toiduainetele ja ei  viska kala ja mereande menüüst välja ja mingis kohuses jääb ka liha alles. Kuigi esimesed pealkirjad ajalehtedes olid a la Ducasse muudab oma 3 tärni restorani taimetoidurestoraniks.

Leidsin ühe vana sissekande väike lõbus pilajutt kuidas inglasest taimetoitlane tuleb Pariisi kohvikusse…

Avaldasin selle aastal 2009, aga lugesin täna juhuslikult, tundus ikka hiigla lõbus…

Eile aga sattusin ma toreda lõigu peale  Stephen Clarke-i raamatus Merde 2 ja tahaksin kirja panna episoodi, kuidas Pariisi söögikohta saabub inglise turist ja soovib taimetoitu saada…

Turist oli umbes 30 aastane ning varustatud peaaegu kõigega, mida inglise keelt kõnelev  Pariisi külaline  vajab pikaks nädalavahetuseks vaenulikul  välismaisel territooriumil: orkaanikindel anorak, reisijuht koos naabruskonda käsitleva peatüki vahele pistetud sõrmega ning alaliselt kahtlustav ilme…..

… oli reede hommik…

View original 515 more words

Restoranielamus: Taverne de Roy (Nancy)

Nagu ma oma blogis mitmel korral olen hoiatanud- Prantsusmaal ei saa sööma minna nii nagu 30 aastat tagasi, et astud suvalisse restorani sisse ja  toiduelamus on kindlustatud. 70% restorane Prantsusmaal serveerib suurtööstuste valmistoite ja tegeleb valmistoidu soojendamisega.  Probleem just tavarestoranide klassis, tipptaseme restoranidega on Prantsusmaa praeagu veel ikka juhtival kohal maailmas (tärnirestoranide arv)  Tärnirestoranis paraku mitu korda kuus ei käi, asi pole ainult rahas, mis on ka paraku piirav põhjas,  aga samuti ajas- tipprestoranile tuleb kindlasti planeerida 3 tundi oma õhtust

On muidugi kahju, et kõrgkulinaaria sünnimaal tuleb tikutulega taga otsida head lihtsat toitu, kuid kes otsib, see leiab-Taverne de Roy.  Asub Stanislasi platsi harutänavas, kohas kus alates aastast 1900 tegutses  legendaarne Alsace´i söögituba “Taverne Müller”, mis  pidas vastu mitmeid režiime ja oli kohalikele oluline  ja sümboolne koht.  Uuele omanikule ja kokale Joël Roy´lem teeb kindlasti nii suursuguse ajalooga kohta,  uue koha loomine  raskusi.  Kuid läheb tõusvas joones- sel aastal sai koht Michelin´i soovituse.  Asja eest soovitab- kokal ju eelmisest kohast Michelini tärnidki välja teenitud ja see, mis ta teeb, on klassikaline,  lihtne, kuid suurepärane.  Umbes samasugune kontseptsioon  nagu Joel Royl, on ka  Éric Frechonil Pariisis “Lazare”  nimelises bistroos.. Kuid Taverne du Roy on palju väiksem ja kodusem.

õue olid mõned lauad pandud, meie kahjuks terrassile ei saanud...vaade on ju super...otse Stanislasi platsile

õue olid mõned lauad pandud, meie kahjuks terrassile ei saanud…vaade on ju super…otse Stanislasi platsile

Koduleht puudub.  Reserveeringut saab teha vaid helistades. Teenindab 2 inimest ja  mingil ajal tekkis tramm. Segaduse tekitas suur sakslaste laudkond, kes kõik tellisid veini klaasi kaupa ja  igaüks eri veini, klaasid said  pidevalt tühjaks ja vajasid täitmist,  Oli näha, et 60-tes eluaastates kelner, kes seda tööd eluaeg on teinud, oli endast vahepeal välja minemas  ja ei suutnud sõbralik olla. Selline ehtne prantslaslik arrogantsus lõi välja.

Toidud on esitletud lihtsalt, kuid kõik on värske ja tehtud parimast toorainest. On olemas 19 eurone menüü ja 38 eurone menüü. Odavamas menüüs on valida kahe eelroa ja pearoa vahel. Kallimas variandis 3 valikut.  Valiku tegemine oli raske…Mõelge ise kui valikus on 1 minut suitsu saanud värske lõhe tartar, kalmaari piperade, puraviku ravioolid kõrvitsakastmega, artišoki-foie gras vorm, Või pearoogadest: koha kotlett (see olla klientide lemmik), tuunikala varras, grillitud Püha Peetruse filee, lamba karree köögiviljade curryga,..oli veel pardirind ja veise filee.  Menüü pole püsiv ja vaheldub pea iga päev mingis osas.

mosaic80fddf0442c3896c3a74715de3f617f7e484e1ed

Piltidel on: ahjus meega kuumaks aetud kitsejuust(minu magustoit) foie gras ja artišoki press, Püha Peetruse filee  kreemisel mereannirisottol, lamba karee köögivilja curryga.

Kui kellelgi on Prantsusmaale sõit ees ja tahab head elamust, siis Nancy võib kindlasti plaani võtta. Nancy on ajakirja Le Nouvel Observateur. poolt 4 korda  ehk siis aastal 2006, 2007, 2008 et 2010, valitud Prantsusmaa kõige paremaks linnaks kus elada. /« ville la plus agréable de France »/ . Näiteks  turistide lemmiklinnad Nice, Antibes ja Toulon olid  selles samas kategoorias, viimastel kohtadel.

Pariisist asub Nancy umbes 400 km kaugusel, Strasbourgist 150 km,  Weingartenist 250 km.

Nancy on üks linn”superbe”!

Vaimustav! Suurejooneline! Elav! Vapustav! Ilus! Huvitav!

Rohkem ei tule omadussõnu esimese hooga meelde,

F54_Nancy_panorama

Panoraampilt Nancyst, pilt Wikist

Nancy, kunagise  Lotringi suurhertsogiriigi pealinn, üllatab eelkõige oma suursuguse kuningliku arhitektuuriga. Minu jaoks meenutas see linn natuke Pariisi, natuke Sankt-Peterburgi ja Talvepaleed, veidi Roomat ja tema purskkaevusid, veidi  des Quinconces platsi Bordeaux´s.

Nancy keskväljak- Place Stanislas ja selle kõrval asuv La place de la Carrièr ning La place d’Alliance,  kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Aga mitte ainult see, et tegemist suure hulga toreda arhitektuuriga, ei ole oluline, vaid see et kogu selle vahel käib elu- kohvikud, restoranid, terrassid, kioskid ja rahvas. Ei ole  vaid suveniiriputkade ja turistirestode piirkond, kuhu kohalikud harva ära eksivad. Ajalugu saab lugeda täpsemalt Wikipediast- klikka siia

Nancy triumfikaar

Nancy triumfikaar

Kulinaariast.

Lorraine´iga on esimene asi mis meelde tuleb Quiche Lorraine, aga nii huvitav kui see ka on, on Nancy seotud bergamotiga, mille tõi sinna kuningas Rene II Lotring, kes oli ka Sitsiilia kuningas.

Kuningas Stanislasi kokk oli teinud oma kuninga üllatamiseks  väikeseid pastille või komme lisades suhkurule tilgakese bergamoti õli ja kuningale olid need väga meelepärased olnud.

Aastal 1845 hakkas  mees nimega Jean-Frédéric Godefroy Lillich (päritolult sakslane, Württembergist) tootma bergamoti komme ja müüma neid oma väikeses butiigis.  Selle retsepti ja kujuga komme toodetakse tänase päevani ja nad on kaitstud IGP märgiga, nad on neljakandilised ja pakitud metallkarpi, millel kaanel on Stanislasi väljaku pilt.

n17

Le véritable Macaron de Nancy-  tõelised, ehk ehtsad Nancy makroonid, 200 aastase ajalooga, retsept pärineb pühadelt õdedelt Püha Sakramendi kogudusest ja makroon koosneb munavalgest, suhkrust ja Provence´i mandlite jahust. Nancy makroonid näevad välja pisut teistsugused- ei ole kaheosalised värvilised keskel kreemiga.

macron1

makroon

Baba au rhum (Rhum-baba) on kuningas Stanislasi (Poola-Leedu kuningas, kes pärast tütre abielu Louis 15-ga, sai ka Lotringi suurvürstiks ja kelle nimeline on Nancy väga ilus kulla ja karra ja purskkaevudega keskväljak)leiutis. Nimelt kord kui talle serveeriti tüüpilist kouglofi, leidis ta selle kuiv olema ja kallas sellele peale Malaga veini. Leidnud koogi nõnda palju parema olema,  palus ta veel täiendada kooki safrani lisamisega.

Madeleine- need küpsetised ei tule otseselt Nancyst, vaid Lorraine´i regioonist, täpsemalt Commercy nimelisest linnast. Kaudselt on nad ikka Nancy ja Stanislasiga seotud, sest Madeleine´i  nimeline kuninga kokk (kondiiter) küpsetas legendi järgi kuningale küpsiseid oma vanaema retsepti järgi. Kuningale koogikesed meeldisid nii väga, et nimetas neid autori auks madeleinedeks. Pärast kuninga surma, kolis kuninga kondiiter Commercysse, võttes kaasa oma salaretsepti ja hakkas madeileinede müügiga endale elatist teenima

madeileine

Mirabelle ja aprikoos on Lorraine marjad. Mirabelle´st teevad nad pea kõike.

mirabelle

Eraldi kirjutan suurepärasest restoranielamusest Taverne du Roy´s. See on endise  Micheline´i tärniresto Le Prieuré à Flavigny-sur-Moselle chefi  Joël Roy  nn. tavalise söögikoha projekt. Ehk surepärane toit bistrot hindadega.  Tavalisest oli asi kaugel- esiteks ei saa sinna reseveerimata sissegi. Õnneks oli  mul eeltöö seekord tehtud ja reserveering olemas :)

Mõned linnavaated/ pildile klikates võtab pilt normaalse mõõtme :) Ma olin küll fotoka patareid ära laadinud, kuid suutsin ta  ikkagi jätta hotelli. Telefoni pildid on sellised nagu nad on…

Beaune ja restoran “Ma Cuisine”

Olen suur Pinot Noir´i sõber ja Burgundia veinide austaja, samuti olen alati võlutud olnud klassikalistest Burgundia retseptidest: teod Burgundia moodi, Boeuf Bourguignon (veiseliha punases veinis), Les œufs en meurette(munad punase veini kastmes), Jambon persillé, Coq au vin (kana või kukk punases veinis)…trühvlid, Kir jne. jne.  Seda naljakam on, et ma polnud varem Beaune´is, mis on Burgundia veinipealinn, käinud. Seejuures asub Beaune minu kodust Weingartenist vaid 400 km kaugusel- selline Tallinnast Leedu piirini ots.

Septembri algus on Burgundias  turismi  tipphooaeg s.t. restoranid ja hotellid on turiste paksult täis. Tark reserveeriks nii hotelli kui restorani eelnevalt. Meil hotell oli reserveeritud, aga restoran ei olnud ja ma kindlasti ei soovinud süüa mõnes keskväljaku ” grandcafe-tüüpi” kohas.

Portugalist tagasiteel tunnetab eriti  teravalt Prantsusmaa hindade täielikku “ebademokraatlikust” nagu me oma sõpruskonnas armastame väljendada.  Esimene muie tuli suule kui kiirtee bensujaamas kuskil Bordeauxi lähedal küsiti 1 tassi piimakohvi eest 6 euri. Võrdluseks: meie taditsiooniline hommikusöök Aveiros kohvikus Ria Pao, mis koosnes  2* 2 tassi piimakohvist, 2st pasteis de natast ja 2 st tuunikala empanadast (pirukast), maksis 6.80. Seega seda enam ei tahtnud raha välja anda lihtsalt niisama, vaid asja eest :)

Mul ei olnud aega teha eeluurimistööd restoranide kohta ja seega usaldasin Gilles Pudlowski blogi ja arvasin, et mulle meeldiks restoran Ma Cuisine-  meeldiv väike restoran, hea köögi ja suurepärase veinikaardiga ja kus ka sisekujunduse iga detail rõhutab veini. Tundus “tigulik”.  Muidugi ei olnud sinna kohti, aga riskisime ja läksime kohale. Mingi nipiga ma peremehele hinge läksin-  tegin maailma kõige kurvema näo selle peale kui öeldi, et laupäeva õhtu ja ilma reserveeringuta on võimatu,  ning meid kutsuti kella 21.30ks tagasi  ja peremees lubas, et ta tekitab meile laua… 21.30 pole Portugalist tulnule probleem, seal enne 22.0o sööma jõudmine oli pigem haruldus ja kell ka seal veel 1 tund taga…

117

See restoran oli just see, mida Prantsusmaal restoranist ootad- väike bistroo, paksult rahvast täis ja hea kohaliku köögiga. Kui pererahva perekonnanimi lisaks on Escoffier, siis tundub täpselt bingo olema :)  Internetis tagantjärgi olen lugenud muidugi ameeriklaste vingumist kui pettunud nad on, et täiesti tavaline koht, kus osad külastajad olid olnud põlvpükstes ja ülikonnaga oli imelik olla.  Jah- see ei ole posh restoran.  Burgundias on luksuslikke mõisarestorane külluses, ei oskagi öelda miks ameeriklased lugedes Michelini ja ajakirjanduse positiivset hinnangut söögikohale automaatselt sinna juurde lühtrid, punase vaiba ja frakis kelneri juurde mõtlevad. Ja ameeriklasi oli linn täis. Meie kõrvallauaski istus üks paarike ning olime tunnistajaks filmidest nähtud holliwoodlikule stseenile kus naisterahvale on kihlasõrmus peidetud veiniklaasi.  Tundus, et ka selle paari meespool oli restoranivalikuga “petta saanud”- polnud see formaat, mis ta oli oodanud abieluettepaneku tegemiseks.

Ma usun, et oma eellooga andsin ma juba mõista kui väga mulle see koht meeldis!  Veinikaart oli paks. väidetavalt sisaldab üle 900 veini.  Meie valisime endale välja Domaine Albert Morot Beaune Les Cent-Vignes 1 er Cru 2003. Oli juba pisut vanust ja hinnaklass oli ütleme 100 euro kanti pudel.  Mina sõin eelroaks loomulikult Burgundia tigusid ja Uwe Jambon persillé-t . Pearoaks valisin mina vasika harknäärme ja Uwe jäi klassika peale: sõi Boeuf Bourguignon´i.  Kohustuslik Burgundia veiniga on juustukäik ja loomulikult Époisses de Bourgogne juust. Desserti ei suutnud enam süüa- Burgundia  rammus talupoja köök on pärast paar nädalat mereandide ja kalaga harjunud kõhule paras katsumus.

mosaic2b43fb98ef9291710e7212b8d1ac210c027d6287

 Aadress:

Passage St Hélène21200 Beaune

Porto ja Yeatman on sel aastal Euroopa kõige-kõige-kõige

luxury-porto-hotel_202913280152fce61b0f5f4

Et ei jääks arvamust, et Portugalis fine dining restorane polegi, siis panen kirja oma muljed  Yeatmanist.

See koht on  mulle ammu silma jäänud rongiga Portost Aveiro poole sõites-  Asudes Gaia poolel, mäe otsas, avanevad selle Relais & Châteaux  ketti kuuluva hotelli terrassilt, hunnitud vaated Porto vanalinnale, Douru jõele ja portveinimajade katustele.

Nagu Relais & Châteaux  keti puhul kombeks, siis lisaks 5 tärni hotellile, on nendes ka fine dining restoran. Yeatmanil on aastast 2011 Michelini 1 tärn.  Chef Ricardo Costa on töötanud Madeiral, Inglismaal ja Hispaanias kuulsate chefide käe all.  Nagu tärnirestodes tavaks- töötakse kohaliku tooraine ja kohalike traditsiooniliste retseptide ja maitsetega moodsas kulinaarses võtmes. Me võtsime, nagu meile soovitati,  8 käigulise degustatsioonimenüü mis koos koka tervitustega osutus lõpuks 11 või 12 käiguliseks ja seda oli liiast. Aga uudishimu oli suur ja kuidas sa jätad midagi ära?

Hea uudis on see, et juua klaasike veini või tassike kohvi hotelli baari terrassil, ei pea olema hotelli külaline või restorani külastaja- see supervaatega baar ja terrass on avatud kõigile. Baari teenindus ei ole just 5 tärni, aga jällegi, vaade kompenseerib. Kuidagi valusalt kriipis kui tulime pärast restorani baari terrassile sigarit tõmbama ning kelner asetas sigar ja tikud ja sigarikäärid lihtsalt lauale ja mingit abi ei pakkunud.

Lisan veel, et hotelli välibassein valiti Euroopa parimaks basseiniks sel aastal. Kogu nimekiri siin

porto1

2c7a7a04be06e59b5f34fc505a49c90b5a563bf4278518d89505d43681d5794d

Restoran terrassile laudu ei kata- ookean lähedal, ilm muutub kiiresti.

Väike pildigalerii menüüst. Raske on hiljem pildilt tuvastada, mis on mis, aga menüü oli korralik ülevaade Portugali kuulsamatest toitudest: sardiin, bacalhau, krabi, Alentejo must siga veenuskarpidega, lammas jne… Telefoniga hämaras klõpsitud pildid pole nüüd teab mis kõrgkvaliteet, aga annab aimu koka käekirjast

mosaiccdd3d305de2555e54e0be6879b9bec97ab6fc633

8 käigulise degustatsiooni menüü hind on 145 eurot.  55 eurot tuleb lisaks maksta, kui soovite iga toidu juurde sommeljee valitud veini.  Veini kallatakse juurde kui klaas tühjaks peaks saama enne järgmist toitu ning seda arvele juurde ei lisata.

 

Chefi tööd, menüüd ja teenindust Michelini restoranide vahel on võimalik hinnata ja võib öelda, et meeldis sama hästi kui Weingarteni tärbiresto  uus suvemenüü, mida me enne suve lõppu ikka jõudsime ära proovida. Sellist vaadet, nagu Yeatman suudab pakkuda, ei ole maailmas palju.

Kõik gurmeereisijad peaksid kindlasti Yeatmani kohe oma reisiplaanidesse lisama.

 

 

 

 

 

Monção / Convento dos Capuchos

Kogu Põhja-Portugal ja Galicia (v.a. Santiago de Compostela) üllatab oma sõbralike restorani hindadega. Seega kui söögi pealt on kokkuhoid tehtud, siis võib ööks- paariks lubada endale veidi luksulikku elamist. Täiesti korraliku hotelli võib leida Monçãost ka 32 euroga, aga see väikelinn pakub ka midagi neile, kes tahaksid raha tuulutada ja pisut luksust nautida. 1746 aastal kaputsiini munkade asutatud klooster on ümberehitatud hotelliks. Tubadest on vaade Minho jõele ja üle jõe asuvale Hispaaniale. Hotellil on 4 tärni ja kõik teenused olemas: baar, Michelini soovitusega restoran, bassein õues. Letihind hotellitoale on soolane, aga hindu saab “läbirääkida”. Ka kodulehel on nurgake: viimase hetke hind- saatke oma andmed ja teile antakse personaalne hind.

Meie nautisime 50% allahindlust: kõrghooaeg oli läbi ja eelmisel aastal oli Eesti Lions Club kogu maja reserveerinud- eestlased on heas kirjas.

Pühakojas ööbida on väga zen :)

Hoteli koduleht

053

048 049 050   092 095

Milleks üldse Monçãosse sõita? Ilus loodus, Alvarinho vein, väikesed külad mõlemal pool piiri- näiteks Valença, Melgaço,  Parque Nacional da Peneda-Gerês looduspark.

 

 

Puhkus 2014: Salvaterra do Minho / Salvaterra de Miño

Puhkus 2014: Salvaterra do Minho / Salvaterra de Miño

Öeldakse küll, et teiste inimeste reisimuljed ja -pildid on maailma igavamaid asjad, aga aadressid vajavad talletamist ja mõned kulinaarsed muljed jagamist. Materjali on palju ja pole enam kõige noorem, tuleb arhiveerida mälestusi :)

Häid üllatusi oli palju ja hakkan jagama neid suvalises järjekorras, mitte tegema kronoloogilist memo oma puhkusest.

Salvaterra do Minho asub Hispaanias, vabandust, Galicias, otse üle jõe  Monção´st, mis asub  Portugalis ja kust pärit ka näiteks MonçãoMuralhasRosé Vinho Verde vein, mida me Tigus müüme

kaart

Salvaterras asub restoran  O Noso Eido (klikka peale)- sõitmine sinna on nagu “maale külla vanaemale”- läbi kitsa külatänava kolm korda paremale, viis korda vasakule, siis kuuri taha ja oledki kohal: no mis koht, mul pole lihtsalt sõnu: kanad siblivad hoovis, perenaine toimetab köögis, peremees on lisaks restoranipidamisele kõva torupilli mängija ja aegajalt on restoranis kõik ümbruskonna torupilli mängijad koos, kes külastajatele oma pille puhuvad.

070

Kalad ja mereannid toob peremees Vigost, kus ta noorena oli restoranis töötanud ja hea väljaõppe saanud.  Restorani suursündmused on kõik fotografeeritud ja restorani seintel presenteeritud.  Aukohal foto Fidel Castrost, kes restorani külastanud. Miks ja kuidas ja mis asjaoludel, seda ei suutnud ma välja selgitada. Ainult seda, et Fidel Castro isa on pärit sealtkandist ja ka Fideli ema oli päritolult  galeeg ning seega võib olla restorani peremees mingitpidi ta sugulane, aga see on spekulatsioon- ma ei tea, Fidel võis ka niisama oma vanemate lapsepõlve radasid otsida ja sinna sattuda.

restos

ba1877c57d5d74e1dcd526fd91055714ed9174a218aa18a895a3399c6db0adfa

Järgmine üllatus saabus kui istusime lauda ja toodi menüü. See nägi välja selline:

074

Plokk, kus oli kirjas, mis sahvris täna on. Klient võtab järgmise lehe ja kirjutab sinna tellimuse ja annab selle perenaisele.

Mida sel päeval siis oli:

menüü

Lauad kaeti looka, vein voolas ojadena: mulle meeldib nende kerge mulliga vaadivein, millel pole palju kraadi ja mis maksab nii 4 euri kann

078 080  081  088 087 086 089

k6rvad

Desserdi menüü oli loomuliklt samast ooperist ja tuisutopse toodi lauda 4 pudelit ja igaüks sai endale meelepärase napsi kallata:

091

Ja nüüd tuleb parim osa: meid oli 9 inimest, sõime mõõdutundetult ja jõime  kannude viisi ning meie arve oli alla 90 euro- 9 peale!

Hoiatus! Pererahvas on sõbralik, aga kui ei valda  üldse kohalikku keelt või portugali keelt, siis on lood pahasti.- kui numbritega 10 piires ja toidunimetustest aru saate, siis kindlasti soovitan külastada.  Kuna hindasid menüüplokis ei ole, siis internetis on  palju hispaanlaste nurinat, et hirmus kallis on.  Tegemist ikkagi galeegidega, kel Madridiga oma kana kiskuda. Hinda küsitakse kliendi näo järgi :)

 

 

 

Domäne Mechtildshausen

Mulle meeldib to-do listide tegemine, siis saab asjad liikuma- muidu muudkui veeretan peas mõtet, et peaks mingi koha üle vaatama, aga ikka lööd kuhugi umbmäärasesse tulevikku teostamise.  Nüüd aga, kus ma reedel kenasti kirja panin, et 2 asja kindlasti vaja sel suvel veel ära teha, on 1 juba tehtud ja teisele reserveering järgmise pühapäeva lõunaks. Ei, me ei hakka spetsiaalselt Auvillari sõitma, kuigi võiks ka spetsiaalselt sõita, on ju viimane pärjatud Prantsusmaa ilusaima küla nimega,  planeerime oma teekonna Portugali läbi Auvillari, et  süüa kohas, kus on kontseptsioon õigesti kokkupandud ja kus mulle garanteeritakse koha peal tehtud toit kohalikust toorainest.

Eile külastasime Hesseinis, Wiesbadeni külje all olevat mahetoidu oaasi- Domäne Mechtildshausenit. Kohale panin silma peale Slow Foodi Saksamaa 2014 teatmikus:

slowfood

See hiigelkompleks- 185 ha haritavat maad, on tegelikult sotsiaalne projekt.  Hooned sellel on mitusada aastat vanad, põllusaadusi kasvatati nendel põldudel juba Karolingide perioodil. Täna kuulub kinnistu Wiesbadeni linnavalitsusele, kes on sellest teinud töötoad ja seminarid erivajadustega noortele ja pikaajaliste töötute rehabiliteerimise tööturule.

Seda infot on enne minekut hea teada, sest siis võtad asju hoopis teise pilguga. Meie alustasime Weinstubes pisikese lõunaga ja jõudsin selle käigus oma kaaslasele mitu korda  öelda, et teenindajad on vist Eestist toodud-toob supi lauda, unustab lusika tuua. Läheb lusikale järgi, unustab ära, et veini võiks samal ajal tuua jne…Teades nüüd, et nad ongi kergemat ja raskemat sorti vaimse puudega, ei oleks ma lasknud ennast üldse häirida ja oleks tüdrukuid hoopis julgustanud.

domzne_loomad

Lisaks loomafarmidele, on kompleksis veel leivatehas, pagari töökoda, juustukoda, lihakarn. Kõiki tooteid saab osta nende poes ja loomulikult on kõigil toodetel küljes mahe märk. Peab ütlema, et on ikka julge tunne osta, nähes kõike neid vahukooreseid ja kreemiseid  tordilõike, mille järgi vahel ju väga isutab, aga ei julge tavalisest kondiitriärist osta, kuna võid olla kindel, et ostad endale keemiakoogi, mitte kreemikoogi.

 Suur mahemarket on lihtsalt üks suur mahetoodete pood, kus müüakse igasugu mahekraami: orgaanilisest toidust ja veinist mahekosmeetika ja jalanõudeni- kuigi nad nimetavad seda Domäne´i turuks, siis seal ei müüda ainult enda toodangut.

Toidukohti on 3: kohvik, juba nimetatud weinstube ja restoran.

Weinstube toitude häda oli muidugi see, et toidud on mõttetult suured.  Kui tahaks süüa nii eelrooga kui praadi, siis lihtsalt  ükski inimene ei suuda sellist kuhja endale sisse ajada. Aga ma tahtsin väga proovida nende majasülti remulaadiga, mis oli neil kirjas eelroogade all- lauda saabus see sült saatjaks peale remulaadi hiigelportsjon praekartuleid  ja pesukausitäis  salatit. Kõik oli lhea, aga mu pearoaks tellitud tursk jäigi minust söömata- ma ei suutnud.

Weinstube toitudele peab kahjuks ette heitma veel  seda, et vaatamata sellele, et toorainet kasutatakse mahedat, siis toiduvalmistamise stiil on ikkagi saksalikult rasvane- no ei ole vaja ravioolisid sulavõiga üleujutada ja salatit magusat sorti jogurtikastmega üle kallata.

Restoranis me seekord ei käinud,  aga kindlasti tahan ka selle ära proovida.

Vaatamata mu pisikesele virinale toidu üle, oli  emotsioon ülivõimas. Suurepärane koht perega üks pärastõuna veeta, lihtsalt jalutada, vaadata sisse hobutallidesse, (mahe)shopata,.

Isegi prints Charles on seda põllumajanduspoliitika imet oma silmaga vaatamas käinud ja einestanud sealses restoranis.

Soovitan külastada, kui Frankfurti lennujaamas 2 lennu vahele tühimik tekib. Lennujaamast on sinna 27 kilomeetrit. Ühistranspordiga saab ka, veidi keerulisemalt: kõigepealt tuleks võtta rong ja sõita Wiesbadenisse ja sealt viib buss nr. 28 otse Domäne väravasse.

Iganädalaseks shoppama sõitmiseks jääb ta minule ka pisut kaugele,140 km umbes, olen Wiesbadeni ja Frankfurti elanike peale kade, et neil niisugune super koht olemas.

Mõned pildid eilsest. Ilmaga meil väga ei vedanud, hoovihmad kimbutavad praegu.

039

040

042

044

047049

046

050

vein

060

2 toidukohta minu to-do listis.

Sel ajal kui bürokraadid pastapliiatsist välja imevad igasugu hambutuid direktiive nn. toidukultuuri päästmiseks Prantsusmaal, oleks tegelikult igasuguste topakate “fait maison” märgistuste asemel lihtsam, ausam ja läbipaistvam oma menüükaardil ära tuua oma tarnijate nimed. Ehk siis, kes on liha kasvataja, kes kasvatas tomatid, kes ürdid, kes on õli tootja.
 L´HORLOGE- 2. place de l’Horloge 82340 Auvillar
See restoran asub kenas kohas  Tarn-et-Garonne , Gers´i ja Lot-et-Garonne´i  vahel. Mis mind  kohe paelus, oli nende tutvustus kodulehel:

Me ei soovi mingil juhul varjata ilusat toorainet, mida toovad meile meie tarnijad- neid autentseid  Edela- Prantsusmaa imesid !  L´Horloge´i köögi uksest ei pääse sisse hetke mood, keemia ja maitsetus.  Me ei anna nõuandeid isegi mitte televisioonis! Sest see mis loeb, pole teeseldud esinemine, vaid MAITSE!  On õnn põlistada ja väärtustada retsepte, mida meile on andnud meie esivanemad Guyenne´st,  Gascogne´st,  Quercy´st  ja Languedoc´ist, sest nende  loodusega kooskõlas elamine ja sügav respekt sellesse, on andnud meile retseptid, kus kiirgab “head puhast elu”. Me avame teile isegi  kohaliku põllumajanduse  peegelpildi- oma sahvri uksed.

Ja tõesti kodulehel on esikohale tõstetud just tarnijad:  kust tulevad trühvlid, kust tulevad puravikud, kust foie gras, kust kitsejuust ja mesi.

horloge

Domäne Mechtildshausen

Hesseni pealinnas Wiesbadenis asuv fantastiline veinimõis, mis on ühtlasi  talu, B&B, restoran, kohvik, vinoteek, lihapood, meierei.  Restorani menüü toorained veise-, sea- ja linnuliha, munad, köögiviljad, salatid ja kartulid, küpsetised, juust ja muud piimatooted ning puuviljad,  mis sessoonselt erinevad, on kõik kõrgeima orgaanilise  kvaliteediga.
Gastronomie

13 augusti menüü

Eelroad / Starters

 

6 värsket austrit sidruni ja šalotiäädikaga

6 oysters with lemon and shallot vinegar

13,50

Beebi-kaheksajalad vürtsikas tomatikastmes

Baby-octopuses in spicy tomato sauce

10,00

Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid

Prawns pan-fried with chili and garlic

12,00

Tuunikala tartar koriandri, mündi ja laimiga

Tunafish tartar with coriander, mint and lime

13,00

Õrnalt võis praetud ja brändiga flambeeritud kammkarbid

Scallops slightly pan-fried in butter and flambéed in brandy

13,00

Küüslaugu-petersellivõiga praetud konnakoivad

Frog legs pan-fried with garlic-parsley butter

11,00

Padrón piprad Barcelona turu moodi

Barcelona market style Padrón peppers with sea salt

6,50

Praetud merikuradi maks tomati-sibula concassega

Pan-fried monkfish liver with tomato-onion concasse

10,00

Pearoad / Main courses

 

Grillitud tindikala ehk seepia wakame salatiga

Grilled cuttlefish with wakame salad

13,00

Sidruni ja rosmariiniga küpsetatud kuldmerikoger

Oven baked sea bream (dorada) with lemon and rosemary

16,00

Grillitud mõõkkala steik sidrunivõi ja suitsutatud paprikaga

Grilled swordfish steak with lemon butter and smoked paprika

23,00

Grillitud tuunikalasteik wasabi-koorekastmega

Grilled tuna steak with wasabi-cream sauce

23,00

Grillitud vürtsikad Maroko merguez-lambalihavorstid kinoasalatiga

Grilled spicy Moroccan merguez mutton sausages with quinoa salad

15,00

Grillitud antrekoot ürdivõi ja marineeritud köögiviljadega

Grilled entrecote with herb butter and marinated vegetables

18,00

Uus-Meremaa grillitud talle sisefilee trühvlirisottoga

Grilled New Zealand lamb fillet with truffle risotto

23,00

 

 

 


 

Pariisi uued popid restod

Mike Steinberger, üks suurepärasemaid veini (aja)kirjanikke meie planeedil ning raamatu
“Au Revoir to All That: Food, Wine and the End of France”autor, on selle aasta märtsis “New York Times´is” avaldanud artikli “Can Anyone Save French Food?”. Ega ta midagi uut selles artiklis ei ütle, kuid siiski on ta leidnud Pariisi restoranikultuuris uut hingamist täiesti ootamatul moel, mis prantslaste meele võib mõrudaks teha.

Pisike résumé:

Algab artikkel meenutustega eelmisesse aastasse kui suurimate ajalehtede pealkirjad pidid nagu šokeerima inimesi faktiga, et 70 % Prantsuse restorane kasutab suurtööstuses toodetud valmistoite.  Tõeline šokk või üllatus oli hoopis see, et see uudis ei üllatanud kedagi. Prantsusmaa kulinaarsed traditsioonid on viimastel aastakümntel närbunud vaadates ükskõik milliseid statistilisi näitajaid: alates toorpiima juustudest, mis moodustavad praeguseks vaid 10% kogutoodangust, prantslaste veini tarbimine on langenud võrreldes 1960 aastatega 50% ja muidugi suurim pauk on, et Prantsusmaa on McDonald`sile teine enim tulutoov turg maailmas.  Alates 1990 aastate algusest on Pariis olnud igav, etteaimatav toidu linn. Tõelist kulinaarset erutust pakuvad London, Kopenhagen, Tokyo, San Sebastian, New York.

Kuid…viimasel ajal on Pariisi restoranikultuuris näha uusi elujõu märke täiesti ootamatust allikast: noored välismaised kokad!  Pariisi restode-kohvikute edetabelites figureerivad sellised toidukohad nagu: Spring ja Bones.  Esimese kokk ameeriklane ja teisel pesueht austraallane ja restoranides pakutakse Prantsuse  klassikat, ei midagi võõramaist..Samal ajal on viimasel ajal enim räägitud /kirjutatud kokk Pariisis, Gregory Marchand, kes oma koolituse saanud hoopistükis Londonis(Jamie Olivier restos “Fiftteen”) New Yorgis, Hispaanias ja Hong Kongis  ja pakub oma Pariisi restoranis ” Frenchie”  nüüd suures ilmas õpitut- lisaks keetmisoskusele ka angloameerikalikku külalislahkust.

Kõik nimetatud kokad taastavad Pariisis “kadumaläinud” käsitöö oskust, menüüd on koostatud vaid hetkel turul saadavast kraamist ja Daniel Rose, Springi peakokk, ütleb et kasutab 16 erinevat tootjat- müüjat oma menüü 4 toidu jaoks.

20 aastat tagasi oleks kõlanud sõnaühend Ameerika või Austraalia päritolu peakokk pariislastele kui anekdoot või naerukoht. Praegu aga Pariisi söögikohad lausa kisendavad “seikluste ja lõbu” järele, mida võib leida teistest maailma suurlinna toidukohtadest.

Sissetulnud kokad tahavad Pariisi teha avatumaks –  nende veinilistidesse on tekkinud ka mitte Prantsuse veine, Pariisi on tekkinud “food truckid”,  läbinisti ameerikalik nähtus ja samas Springi ameeriklasest peakokk suudab Prantsuse toitu keeta nii autentselt ja maitsvalt nagu oleks ta pärit Lyonist, mitte Illinoisist.

Uue laine restoranid Mike Steinbergeri järgi. Kel rohkem huvi, mida Steinberger neist kirjutab, saab artikliga tutvuda siin.  Panen siia vaid nimekirja ja lühikirjelduse.

  • Bones-  peakokk James Henry Austraaliast

james henri

Roseval - Bellevilles,  out-of-the-way linnaosas asuvat restorani teevad Sardiiniast pärit Simone Tondo,(töötanud varem Pariisi väga moodsas restos Chateaubriand) ameeriklane Michael Greenwold ja Kolumbias juurtega sommelier Erika Biswell, kes hullutab Pariisi maheveinidega.

Foto artikli juurest

Albion-  restot teevad Hayden Clout, kes tuleb Uus-Meremaalt ja britt Matt Ong.  Internetist leitud 29 jaanuari menüüst on näha märge, et küpsetamiseks kasutatakse kreeka pähkli õli.menyyalbion

Les Enfants Rouge-  jaapanlane Dai Shinozuk, kes teeb Prantsuse kööki ja hästi teeb.

punasedlapsed

  • Abri -peakokk Katsuaki Okiyama, kelle on välja õpetanud Joël Robuchon. Kogu meeskond koosneb jaapalastest, keegi ei räägi inglise keelt, prantsuse keel on samuti konarlik, Söögikoht avatud köögiga, veidi suurem kui kingakarp  Mike Steinbergeri kirjelduse järgi :D Koduleht puudub, Facebook samuti, e-kirjadele ei vastata süstemaatiliselt. Kohti on raske saada.. Foodistade lemmikkoht! Siit leiab ühe arvustuse, piltide järgi ütleks küll vauuuu!
  • Frenchie- Gregory Marchand – kõige ameerikalikum kokk Pariis,  sündinud Prantsusmaal ja rahvuselt prantslane. Menüüs 2 eelrooga, 2 pearooga,  mis vahelduvad.

frenchie_menu

  • Verjus-  tegijateks ameeriklased Braden Perkins ja Laura Adrian.
  • Spring- tegijaks Daniel Rose, Ameerika päritolu, kuid  peetakse kõige prantslaslikumaks chefiks Pariisis.  Rose on õppinud Lyonis Paul Bocuse kokakoolis.(mainima peaks vist, et New Mexico ülikoolist on Rosel filosoofia ja matemaatika ajaloo kraad, mis iganes see viimane tähendama ka peaks) Springile on Michelin ka 1 tärni andnud, kuid kirsiks tordil on, et eelmisel aastal tuli Springi peakokaks Gilles Chesneau, kes oli töötanud 20 aastat Guy Savoi 3 tärni restos!
  • Le Camion qui Fume- food truck ehk toidulavka, tegijaks Los Angelesest pärit Kristin Frederic, kes pakub gurmee burgereid ja gurmee tänavatoitu. Business läheb väga hästi vastupidiselt prantslaste endalevitatud arvamusele, et prantslased ei armasta tänaval süüa ja et neile ei meeldi sõrmedega süüa. Väike  video, kus Kristin räägib oma armsa ameerika aksendiga kuidas nad oma toitu valmistavad  Video

toidulavka

Pariisi söögikohtadest saab väga hea ülevaate muidugi ka David Lebovitz/My Paris lehelt

 

Menüü- kolmapäev 30.juuli

Täna on tark meile sööma tulla, sest meil on menüü rikkalik!

Eelroad / Starters

 

Padrón piprad Barcelona turu moodi

Barcelona market style Padrón peppers with sea salt

6,50

6 värsket austrit sidruni ja šalotiäädikaga

6 oysters with lemon and shallot vinegar

13,50

Tšilli ja küüslauguga praetud krevetid

Prawns pan-fried with chili and garlic

12,00

Beebi-kaheksajalad vürtsikas tomatikastmes

Baby-octopuses in spicy tomato sauce

10,00

Tuunikala tartar koriandri, mündi ja laimiga

Tunafish tartar with coriander, mint and lime

13,00

Õrnalt võis praetud ja brändiga flambeeritud kammkarbid

Scallops slightly pan-fried in butter and flambéed in brandy

13,00

Küüslaugu-petersellivõiga praetud konnakoivad

Frog legs pan-fried with garlic-parsley butter

11,00

Moules marinieres- sinimerekarbid valges veinis

Mussels cooked in a little white wine with onions and herbs

15,00

 

Pearoad / Main courses

 

Bouillabaisse meriangerjast

Conger eel bouillabaisse

12,00

Picture 073

Sidruni ja rosmariiniga küpsetatud kuldmerikoger

Oven baked sea bream (dorada) with lemon and rosemary

16,00

Provence´i ürtidega küpsetatud huntahven

Seabass with Herbs de Provence

16,00

Grillitud seepia ehk tindikala wakame salatiga

Grilled cuttlefish

14,00

Grillitud tuunikalasteik wasabi-koorekastmega

Grilled tuna steak with wasabi-cream sauce

23,00

Grillitud vürtsikad Maroko merguez-lambalihavorstid kinoa salatiga

Grilled spicy Moroccan merguez mutton sausages with quinoa salad

14,00

Salvei ja sibulaga praetud vasikamaks valge veini kastmes

Veal liver fried with sage and onions, white wine sauce

14,00

Grillitud antrekoot ürdivõi ja marineeritud köögiviljadega

Grilled entrecote with herb butter and marinated vegetables

18,00

Pardirind rabarberi-confit’ salati ja apelsinikastmega

Duck breast with rhubarb-confit salad and orange sauce

20,00

Grillitud Uus-Meremaa talle sisefilee trühvlirisottoga

Grilled lamb fillet with truffle risotto

23,00