Meie ehk minu ja Renata nn.lemmik absurdinaine on Val Marchiori.
Selle naisterahva intelligents on t6esti ääretu, ta nimelt oskab kohe 3 lauset:
1) hello!
2) ma olen blond ja rikas
3) ma joon ainult Cristal shampanjat
Miskipärast kohalik ajakirjandus peab vajalikuks iga päev ära trükkida mingit järjekordset “sügavat mõttetera” selle “geeniuse ” suust.
Küll on ikka tore, et ma saan ka eestlastele tutvustada nii vajalikku ja kuulsat inimest 
Rubriigid: Brasiilia
Ubatuba on pisike rannalinn Sao Paulo ja Rio de Janeiro vahel. Administratiivselt kuulub ta Sao Paulo maakonda. Huvitav on linn seetõttu, et linna läbib Kaljukitse pöörijoon, mis tähendab täpsemalt seda, et 22.detsembril on seal päike seniidis.
Kuid olulisem troopilisest p66rjoonest on muidugi asjaolu, et ümber linna on sadu maalilisi randu nagu Maranduba, Itamambuka, Lazaro etc. Ubatuba on ametlikult Sao Paulo surfi pealinn….
Mis minule aga oluline, minu kalli s6bra Re vanematel on seal ühel maalilisel rannal maja, kus sai veeta nädalakese rannas, juua kookos vett pählist otse rannas ja nautida sooja, tõeliselt sooja ookeanit…Ujumisest küll suurt miskit välja ei tule, kuna tegemist ikkagi surfarite paradiisiga- laine on meeletu…saab vaid kalda peal madalas laines hüpata….
Mis aga olulisem info, millest kasu ka teistele, on see, et Re vanemate maja naabriks on eestlane Peeter Rääbis, kes laenutab rannas surfilaudu ja võtab vastu küllasaabunuid eestlasi ja teeb neile eksursioone. See muidugi maksab ja ma ei küsinud kahjuks Peetrilt palju ta giidi tasu võtab, aga igatahes tasub temaga ühendust võtta ja seda teenust kasutada kui kellelgi plaan Brasiiliasse sôita. Peeter korraldab ka majutuse…Kontakti saab Peetriga emailitsi: peeter74@hotmail.com. Aprillis lubas Peeter üle 4 aasta koju käima tulla, kui meil Tigu sel ajal olemas, saab kindlasti meie meest Ubatubalt näha ka oma silmaga Tigus
Mõned kaunid vaated:
Re vanemate maja
hommikus66k
Selle aia tagant leiab Peetri
Viimasel pildil Peeter Rääbis(minu k6rval) isiklikult koos kahe küllatulnud eestlase- Heleni ja Antsuga. Re isa lemmikteema on juba pikemat aega kuidas 4 eestlast täiesti juhuslikult Ubatuba pisikuses rannas kohtusid.
Rubriigid: Brasiilia
Sao Paulos on laias laastus 2 suurt restoranide piirkonda:
1) Jardins linnaosa
2) Amauri tänav + Itaim Bibi linnaosa
Itaim Bibis elab ka minu s6branna ja töötab kuulsal ja šikil Amauri tänaval. See on ikka nii kõva tänav, et tal lausa oma ajakiri ilmub, mis kajastab selle tänava sündmusi
Amauril asub uhke restoran restoran Parigi, kus peakokaks Salvatore Loi kellele kuulub ka restoran Forneria San Paulo, mis asub samas linnaosas. Esimeses pakutakse Itaalia ja Prantsuse klassikat uhketelt possuudadelt väga uhkes miljoos ja teine on taskukohasem lihtsamas võtmes Itaalia köök.
Itaim Bibi restoranid:
Trindade- Portugali köök
Dve Cvochi- peakokk Giam Piero, Itaalia klassika
Varanda-liha, barbeque. Peakokk Silvio Vazarini
La Tambuille- peakokk Giancarlo Bolla
Sümpaatne on restoran Arturito
Peakokaks on seal naisterahvas Paola Carosella, kes õppinud aastaid Argentiinas kuula chefi Francis Mallmanni käe all. See on kuulus liharestoran ja Paula serveerib liha ausalt- grillib sütel, maitseks sool, pipar, rosmariin, kõrvale rucola salat pisukese balsamicoga ja ei mingit mängimist demi glacede, vahtude ja moussidega.
Jardins linnaosa kõige kallim restoran aga pole sugugi D.O.M., vaid hoopis Fasano, peakokk nagu Parigiski Salvatore Loi, lisaks on siingi linnaosas Fasano odavam variant nimega Gero.
Samuti on kuulsad Paris6- eelkõige seetõttu, et lahti 24 h.
Le Vin aga juudi-prantususe restoran….arvatavasti tähendab see ikkagi koššerit.
Meie aga väisasime viimati toredat restot nimega Salve Jorge oma linnaosas….sai joodud kohalikku Originaali ja nii m6nedki mandariini caipirinhad. Koduteel aga astus Renata sisse kohalikku politsei jaoskonda, vedas ka mind kaasa ja n6udis, et politseinikud kinnitaksid mulle, et Sao Paulo on t2iesti ohutu linn ja ma mina kui gringa v6in ohutult ringi tatsata. (pildiseeria allpool)
Rubriigid: Brasiilia
Kuna internet t66tab siin ütleks nii, et pigem halvasti, et mitte 6elda kohutavalt ja pilte on pea võimatu üles laadida, siis kõik kokkamiste ja retseptide postitused teen ma koju saabudes. Kuna ka täpitähti on jube tüütu tekitada, siis proovin leida alternatiivs6nu :)
Kui Eestis on inimestel kuidagimoodi jäänud mulje, et Brasiilia on üks odav koht ja mullegi anti soovitusi k6ik asjad kohapeal osta, siis pean teid kurvastama- Sao Paulo on üks maailma kallimaid linnu. Kõik on siin väga moderne ja kõrgeklassiline, aga ka tohutult kallis. Odav võib olla kuskil põhjas Amazonase suudmes ube süüa, Sao Paulos restosse minnes, tuleb arvestada õhtusöögiks kahele koos veiniga ikkagi oma 120 USD.
Sao Paulo kuulsaim kokk on Alex Atala (ma ei saa mainimata jätta, et Alex tuli meie lauda tere ütlema, sest talle öeldi edasi, et restoranis istub chef Eestist )
Alex on väga sarmikas meesterahvas ja tema edu ja kuulsus põhineb selles, et hakkas promoma Brasiilia traditsioonilisi tooraineid tooraineid ja kasutades klassikalise Prantsuse köögi tehnikaid , lõi nn. moodsa Brasiilia köögi. Kohaliku toorained nagu manoiola, tucupi, jambu, feijao de santarem. Mulle meeldib eriti jambu- nimelt on sel tuimestav mõju keelele ja keel on 2-3 minutit kange ja tuim nagu hambaarsti juures süsti saades. Kohalikud Amazonase kalad Surubim ja Pirarucu. Ja siis veel nuçuã- kilpkonn. Traditdiooniliselt on kilpkonna valmistamine õige jõhker tegevus. Nimelt lõigatakse elusa kilplonna kõht lõhki, pannakse sinna sibulat, küüslauku ja kohalike maitseaineid ja siis pannakse kilpkonn kilbiga tulele. Raffa ütes, et tema ei suuda seda süüa, kuigi on mitu korda proovinud. Kõik sisikond ja väikesed luud tuleb korralikult läbi närida ja see ei pidanud olema meeldivaim suutäis. Alex loomulikult kilpkonna sellisel viisil ei paku.
Alexil on 2 kuulsat restorani, mõlemad asuvad Jardins’ i linnaosas. Kuulsaim D.O.M. kuulub Word best 50 restoranide nimistusse.(aastal 2011, oli 7-s) Seal käisime me kööki vaatamas (foto allpool) Sealse sous-chefi vanaisa on eestlane Tallinnast. Köök on kitsuke ja väike, vahetuses töötab oma 15 inimest ja õhtusöök kahele läheb maksma umbes 250 USDd. Järgmisel nädalal on meil laud sinna restorani bronnitud, sest Raffa arvab et ma absoluutselt pean seda kõike nägema ja proovima. Raffa ise on selles restoranis praktikal olnud 2 aastat tagasi. P.S. Köögis ringkäiku tehes jäi silma laual seisev thermomix
D.O.M.i köök
Alexi uus restoran Dalva e Dito asub D.O.M. -i lähedal, praktiliselt üle tee ja see on veidi lihtsam, aga siiski väga moodne restoran. Milline sisustus!!!! Sellest restoranist on mul koormatäis fotosid ka, mille lähitulevikus proovin siia üles panna. Restoran on odavam kui DOM, nii umbes 120 USDga kahele saab hakkama
Mis aga eriti silma on jäänud, on teenindus- see on parim, mis ma kogenud olen. Enamus teenindajaid on meesterahvad ja nad teevad oma tööd ikka nii, et vaatad ja ütled vauuu…..
Jätkub…
Rubriigid: Brasiilia
Esimene mulje kui lennuk Sao Paulos maanduma hakkas ja ma lennukiaknast välja vaatasin, oli: Õu mai gaad, ma pole elus midagi nii suurt näinud! Tegemist on ikka tõelise cityga, näiteks maja katusel kus elab minu sõber, on helikopterite maandumisplats. Hommikuti on muidugi kaua magamine võimatu, helikopterid teevad põrgu lärmi
Järgmine suur üllatus on, et mu sõbranna Renata on vahepeal mehele läinud ja tema abikaasa üllatus-üllatus töötab kokana ühes Sao Paulo parimais restoranis. See aga tähendab tohutut kulinaarset seiklust siin, sest Raffa tunneb pea kõiki parimate restoranide kokkasid ja parem sellest ei räägigi, et me kodus ka nüüd nn.4.l käel süüa teeme ja muljetame…või siis sellest, et Rafael tutvustab mind igal pool kui kuulsat cheffi Eestist Ja mis kõige toredam, noored tulevad mais Euroopasse oma mesinädalatele ja Raffa tahab kindlasti vähemalt nädalaks tulla Eestisse ja Tigu projektis kaasa lüüa.
Esimene õhtu algas meil ettevalmistusega feijoada tegemiseks, sest järgmine päev oli reede ja me pidime sõitma Re vanemate rannamajja, mis asub Sao Paulo ja Rio vahel maalises Ubatuba rannas….
Rubriigid: Brasiilia
Viimases Ekpressis toob Ene Ojaveski meieni Ameerikas ennustatavad toidutrendid aastaks 2012.
Väga huvitav lugemine ja ootaks paljusid trende pikisilmi ka Eestisse- nagu Peruu rahvusroogasid ja lähipiirkondades toodetud veini ja õlut. Just selle viimasega on meil Eestis ikka nutmaajavalt halvasti. Ei, mitte sellega , et keegi ei tooda, vaid büroktraatia sõna otses mõites kiusab väiketootjaid.
Toon tsitaadi Jaagu viinamäe blogist. Jaak kirjutab 12.detsembril 2011:
Väiketoojatega on meil asjad ikka ühel pool ja kõik muu on teisel pool! Rahandus Ministeerium valmistas Aktsiisimaksu seaduse muutmise seadusesse ette ka mõned punktid, mis oleks teinud tegelikult väiketootmise alustamise võimalikuks. Ja siis tuli jälle Maris Jesse ja teatas, nüüd sureb viimane eestlane viinasurma ning punktid jäeti seadusest välja. Suurtootjad on oma rahapaki otsas nii hirmul, äkki need väikesed hakkavad konkureerima. Ja kuidas sa lähed saja väiketootja käest parteipõrsasse raha küsima.Mõne suure käest on ju palju lihtsam. Jesse jutt alkoholismist seoses alkoholi väiketootmisega on demagoogia ja seda eriti veel meie statistikat sinna kaasates.
Imelik on see, et Läti,mida me oleme ikka pidanud suurtoojate ja oligarhide võimu all olevaks, tegi väiketootjate elu paremaks.
Meil saavad kaine mõistusega inimesed Põllumajandus- ja Rahandusministeeriumist aru küll, et ilma väiketoomiseta kaotame konkurentsis toitlustamises ja turismis. Kogu maailm pöördub kohaliku poole. Ja me oleme juba kaotanud, isegi Lätile. Isegi eestimaised tipprestoranid tunnevad suurt huvi ja ootavad seda OMA ja siis veel ka kohali turism turismitalud, külakõrtsid.
Teine trend , mis kogu maailmas laialdaselt pead tõstab, on see super-hüper kohalik tooraine. Minu arvates oleks see priima, kui see tõesti olemas oleks, et selle kvaliteet oleks tasemel ja et üks restoran saaks sellega arvestada. Mina kardan seda trendi seetõttu, et mõni nutikas restorani ärimees hakkab seda trendi ära kasutama ja oma klienti petma. Prantsusmaa kulinaaria ringkondades mäletatakse hästi veel skandaali aastal 1998 Toursi linnas(Loire), kus 2 tärni restoranis Michelini inspektor avastas, et spargel ei ole kohalik nagu menüü lubab, vaid on tulnud kusklilt mujalt Prantusmaalt 8ehk siis mitte Loirest) , et kala mis menüüs on lubatud, et on spinninguga (käsitsi) püütud, võib seda siiski mitte olla ja vasika karbonaad oli samuti tulnud mujalt kui kõlav menüü lubas.. Peakokk Jean Bardet mõisteti süüdi kohalikus kohtus ja talle mõisteti 4600 dollari suurune trahv, Michelin pidas rikkumist piisavalt suureks, võttes restoranilt ära tähekesed…Aga kõige hullemad olid loomulikult ajalehtede pealkirjad…Minu jaoks naljakaim süüdistus oli, et Bardet spargel võis olla tulnud koguni Hispaaniast (see on nüüd küll surmapatt!!!!) Kuigi see on kõik naljakas, siis mina kliendina ei soovi samuti, et mulle valetatakse, et ma söön Raplamaa tallekest, kuigi taldrikul on talleliha Uus-Meremaalt( kindlasti parema kvaliteediga, aga see pole asja point) Eile sai vesteldud ühe peakokaga, kes kurtis Eesti faasani kvaliteedi üle- töötlusele allumatu- tee, mis tahad, tulemuseks ikka kumm, aga raha linnu eest küsitakse hästi…. Emotsionaalselt on ju tore kuulda, et asi areneb ja tegeletakse, aga oskused kvaliteetset liha toota, jäävad veel meil kesiseks, ei minda lõpuni…Suur vahe on ka kogustes mida vajab perenaine, kes sõpradele kokata on mõelnud ja üks restoan… Ja olles ise ikkagi seotud tooraine hankimise ja kogustega, mis restoran vajab, olen ma väga väga kahtlev, kas ikka alati kõikide meie restoranide menüüs on see Liivimaa ja Märjamaa..kas ei ole ikka enamasti Leedu ja Poola seal taga… Klient on juba ülivalmis maksma rohkem kohaliku tooraine eest, meilt on väga palju küsitud, et miks me Eesti kalu oma menüüs ei paku….Ja ma väga loodan, et turule ei tule keegi, kes hakkab oma restoranis Peipsi koha nime all pakkuma tegelikult Saksamaalt sisseostetud 5 kg külmutatud pakkides koha (mille päritolu võib olla Poola või Läti!!! ) Mitte see pole probleem, et enamus restorane sellist koha ostabki….aga kui seda kohaliku pähe hakatakse pakkuma, on see pettus!!!
Ise võin ennast pakkuda vabatahtlikuks inspektoriks- suudan ikka vahet teha küll Eestit, Uus-Meremaa külmutatud ja jahutatud lihal , Tšiili neitsilikel rohumaadel toitunud tallel, Pürenee piimatallel ja Inglise halal tallelihal- olen nende toorainetega ikka 6 aastat tööd teinud! . Näidake mulle juba kuidas see tükeldatud on ja ma ütlen teile kust see liha tuleb. Koalikust toorainest loobusin juba esimesel kuul kui Tigu avasime 2006. Tean, et sellist asja kuulutada ei ole üldse trendikas, aga see on tõde. Olen väga valmis kohalikule toorainele üle minema, kui see tekib koos normaalse teenusega… Muide viimane kuu tellisime me ka salatid ja ürdid otse Saksamaaalt ja jätsime meie Eesti hulgifirmad mängust välja- sest ka sisse ostetakse jama!!!! Kodus aga eelistan küpsetada-kokata just nimelt kohalikku ja ma pole üldse kohaliku tooraine vastu….olen lihtsalt realist ja ei hinda hetke olukorda roosiliseks
Rubriigid: Tigujutud
Kindlasti maadlevad paljud selle probleemiga, et tahaks näiteks Uusaasta peoks või pulma aastapäevaks või muuks tähtsaks sündmuseks panna lauale midagi erilist, aga lihtsalt fantaasialend jääb väikeseks…
Tigu Vana Aasta ärasaatmispeol segas mu fantaasialendu veidi tooraine kuna külalised olid kutsutud ja me pidime ka tooraine kättesaamises väga kindlad olema. Aga kätte on võimalik saada peaaegu iga tooraine!!!! Igatahes ma arvan, et meie menüü oli eriline….Eelroaks austrid ja röstsaiad meresiiliku marjaga, mida loputati alla Proseccoga. Edasi flambeeritud kammkarp, tuunikala tartar. mille juurde jõime Sancerre’i ja Chablis 1er Cru’d. Viimasteks ampsudeks veise tartar ja vasika harknääre, veiniks kõrvale Radici Riserva 1999 (100% Aglianico viinamari) Pearoaks kulinaaria suurmehe August Escoffier’i ainetel Beef Rossini ja spragel hollandaisega – veiniks kõrvale Barolo 1997 ja desserdiks fantaasialend noorelt andekalt kokalt Nils Õunalt, kes küpsetas Panforte ja kaunistas selle lemon curdi’ga….oli hää
Mul on aga paar ideed veel, millega saaks erilisel päeval üllatada:
1) Küpsetatud kohikukk mustade trühvlitega.
Vaja on ainult ühte pirakat kohikukke (chapon prantsuse keeli)3 liitrit kanapuljongit ja 3 musta trühvlit.
2) Pot au Feu foie gras’t, homaarist ja vanaaegsetest juurviljadest.
Seegi ei vaja suurt erilist: 4-le oleks vaja 4 tükikest foie gras’d , üks 500 grammine homaar, vähiliste puljong ja kauneid nõndanimetud vanaaegseid juurvilju. kollane porgand, kaalikas, lilla kartul, jaapani redis, kollane suvikõrvits ja roheline suvikõrvits…
Retsepte ei anna, annan idee, sest need kes katsetada tahaksid, suudavad ise välja mõelda, kuidas seda teha….
Toorainet saab aga tellida selliselt firmalt nagu Sucré-Salé, nad teenindavad ka eraisikuid….tellida tuleb nädal ette!
Kontakti leiab nende Facebook’i lehelt .
Head katsetamist!
Rubriigid: Tigujutud
Oli äärmiselt vahva ja õpetlik 1,5 kuud, kus alguses püüdsime teha restorani vähe teistmoodi kui vana Tigu oli, aga üsna kiiresti pöörasime endise Tigu mudeli juurde tagasi. Ma lihtsalt olen selline inimene, kes ei suuda organiseeritult elada või retsepti järgi süüa teha….või siis restoranis jälgida menüüd ja tellida selle järgi kaupa. Ja tooraine puhul ei ole vahet, kas tegemist on liha, kala, salati või kuivainega – kui asi on ilus, värske, oma parimate omadustusega, siis see ergutab fantaasiat ja tekitab soovi kokata. Retseptid on ülehinnatud asjad- pole midagi igavamat kui järjekordne kokaraamat või ajalehe kööginurk, mis sisaldab mingit halli pilti ja retsepti…. Stoorit palun, emotsioone, kodanikud autorid ja kirjutajad!!! Jamiet Oliver on näiteks õigel teel : silm ehtsalt särab kui näeb ilusat toorainet ja seda tulekski massidele õpetada! Õpetada tuleks inimestele ka seda , et nad ei telliks restoranis well-done grillitud talle sisefileed näiteks, vaid eelistaksid sellisel juhul kui meeled pole valmis pool-toorest liha sööma, mingit hautatud pajarooga. Ja kui juba kriitikaks läks, siis peab veel mainima, et mõned hobikokk-kirjutajad, oskavad emotsiooni palju paremini edasi anda kui meie Eesti professionaalid! (mis tekitab omakorda mõtte, et Eesti elukutselistel kokkadel ei olegi emotsiooni….õnneks on erandeid!!!!)
Me peame olema õnnelikud, et elame sellisel ajajärgul, kus pea kõik kulinaarsed hõrgutised on meile kättesaadavad, kui me just viimase vindi peale oma soove ei keera ja näiteks ortolaani süüa ei soovi nagu härra Mitterand seda oma surivoodil soovis…(Mitterandi viimase õhtusöögi menüü)
Kauaks seda pidu ei pruugi jätkuda, inimkond muudkui kasvab, aga neid kes põllumajanduses tööd teha viitsiksid ja meile mahe toorainet kasvatada, jääb üha vähemaks… Nii et nautigem seda pidu praegu, mida aeg meile pakub!!!
Tigu tuleb jälle üheks nädalavahetuseks veebruaris ja siis 1,5-2 kuuks kevadel, et teieni tuua killuke kokakunsti emotsioone hea veini ja toredate inimestega Seekord tõime teieni meile 2 armsat toorainet: harknäärme ja merikuradi maksa, mida püüdsime eriti promoda. Järgmisel korral leiame uue huvitava toote
Aitähh kõigile, kes meid külastasid! Ilma kliendita ei ole restorani olemas!!!
Rubriigid: Tigujutud
Tänane Postimees tõi kurva uudise. Lahkus siit ilmast Cafe Hawelka omanik Leopold Hawelca. Cafe Hawelca on Viini ikoon, kultuuriinimeste ja boheemlaste lemmikkoht aastast 1939.
. Möödunud sügisel külastasime seda kohvikut ja õnnestus vanahärrat ennast näha….ega see raske polnudki, härra käis iga päev tööl!!!! Meie sõber K. nurus, et me telliksime Cafe Macchiatot, et ikka nalja ka saaks. Nimelt oli ta olnud pealtnägijaks situatsioonikomöödiale, kus turist macchiatot tellis ja kelner lahkus lauast,väljendades oma emotsiooni sõnadega: ” macchiato- my ass! “
Kommentaarid välja lülitatud
Rubriigid: Viin
